Tuikekublik

Allikas: Vikipeedia
Protist Paramecium aurelia koos kahe tuikekublikuga.

Tuikekublik on ainurakse organismi organell, mille kaudu ta eritab liigset vett ja jääkaineid, reguleerides ühtlasi raku osmootset rõhku[1].

See on pulseeriv vakuool, mis liigub kindlate ajavahemike järel (näiteks tavalisel amööbil 5–8 minuti takka) rakupinna juurde ja sulab kokku rakumembraaniga, heites oma sisu rakust välja. Magevees on lahustunud ainete kontsentratsioon rakus kõrgem kui keskkonnas. Seetõttu voolab vesi osmoosi teel rakku. Kui tuikekublik ei viiks ülearust vett rakust välja, kasvaks veehulk selles üha, kuni rakk plahvataks.

Amööbidel on tuikekublikuid üks või mitu, kingloomadel kaks (üks keha eesmises, teine tagumises kolmandikus). Kinglooma tuikekublik koosneb kesksest reservuaarist ning 5–7 seda radiaalselt ümbritsevast toomakanalist.[1]

Kõige rohkem on uuritud protistide seas kingloomade, amööbide, keerdviburlaste ja Dictyostelium'ide, rohevetikaist Chlamydomonas'e tuikekublikuid.

Töötsükkel kinglooma näitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kingloom tuikekubliku töö võib jagada kolme faasi. Esimeses tööfaasis koguneb toomakanalitesse vedelik, misjärel kanalid muutuvad hästi nähtavateks, aga keskne reservuaar on siis märkamatu. Teises faasis ehk diastoolis tühjenevad toomakanalid kesksesse reservuaari, mis muutub hästi märgatavaks, toomakanalid seevastu muutuvad märkamatuks. Kolmandas faasis ehk süstoolis tühjeneb reservuaar läbi erilise rakukestas oleva ava ehk eritusurve ümbritsevasse keskkonda, misjärel pole enam märgata toomakanaleid ega reservuaari. Seejärel algab protsess uuesti.[1]

Kinglooma esimene ja tagumine tuikekublik töötavad kordamööda. Üks tsükkel kestab 10–15 sekundit. See aga sõltub keskkonnast, sest magevees elavatel kingloomadel töötab tuikekublik hoopis kiiremini kui merevees elavatel ja parasiitsetel kingloomadel. Poole kuni kolmveerand tunniga viiakse tuikekubliku kaudu kehast välja sama suur kogus vedelikku kui on kinglooma ruumala. See vedelik tungib tema kehasse niihästi läbi rakusuu koos toitevakuoolidega kui osmootselt läbi rakuseina.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loomade elu", 1. kd, lk 98