Triumviraat (organisatsioon)
Triumviraat oli aastatel 1948–1949 okupeeritud Eestis Viljandis tegutsenud koolinoorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon, mis oli üks suurimatest Eestis.
Organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjajärgsetel aastatel tekkisid üle Eesti koolinoorte salaseltsid, millest kujunesid põrandaalused vastupanuorganisatsioonid Nõukogude okupatsioonirežiimile. Suuremad nendest olid Tallinnas tegutsenud Vaba Eesti Võitlusrinne ja Eesti Vabaduse Liit, Võru Põhjala Noored (skautlus) ja Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon, Tartu Sinimustvalge jt. Üks suuremaid oli ka Viljandis tegutsenud Triumviraat.
1948. aastal kujunes Viljandi II Keskkooli lõpuklassi noormeestest rühm, mis tegeles kirjanduse, filosoofia ja ajaloo uurimisega (loeti näiteks Eesti Vabadussõja ajalugu). Tasapisi kujunes sellest välja põrandaalune organisatsioon, mille juhtkonda nimetati triumviraadiks ja see andis nime kogu organisatsioonile. Triumviraadi ülesehitus rajanes kolmiksüsteemile, kus organisatsiooni uus liige pidi värbama kolm uut liiget, teades samal ajal vanadest olijatest ainult seda, kes tema värbas, Organisatsiooni eesotsas oli kolmeliikmeline triumviraat, kuhu kuulusid Udo Josia, Rein Põllumaa ja Eduard Kala, kes teadsid kõiki organisatsiooni liikmeid. Omavahelises suhtlemises kasutati parooli – mängukaarti "risti kolm": Loodeti peatsele sõja puhkemisele lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Sõja korral tuli ühineda metsavendadega, muretseda relvastust ja korraldada üleüldist metsadesse varjumist.
Viljandi II Keskkoolis said triumviraadi liikmed 1948/1949. õppeaastal enda kätte kõigi koolis tegutsenud huvialaringide juhtimise. Ka kooli seinalehe toimetamine ja selles artiklite avaldamine oli triumviraadi liikmete käes. 1948. aasta hilissügisel organiseeriti Viljandi I Keskkooli ja Viljandi II Keskkooli lõpumärkide valmistamine ja õnnistamine. Märkide eskiisil olid sinimustvalged värvid ja Kaitseliidu kotkas. 30. oktoobril 1948 Viljandi lähedal ühe õpilase kodus toimunud märkide õnnistamine ja kätteandmine kujunes kahe paralleelklassi nõukogudevastaseks ülesastumiseks, kus osales umbes 60 õpilast. Ülejärgmisel päeval, 1. novembril 1948, toimus Viljandis ühe õpilase kodus samasugune üritus, kus osalesid lisaks Triumviraadi juhtkonnale need 15 õpilast, kes eelmiselt ürituselt puudusid.[1]
Arreteerimine ja kohus[muuda | muuda lähteteksti]
30. detsembril 1948 arreteeris Viljandi maakonna julgeoleku (MGB) ülem kapten Edgar Tomusk Udo Josia[2] ja Eduard Kala ning veel kolm triumviraati mittekuuluvat õpilast. Vangistatud kooliõpilastel õnnestus esialgu siiski organisatsiooni olemasolu varjata. Organisatsiooni uueks juhiks sai Rein Põllumaa kuni arreteerimiseni 16. aprillil 1949[3]. 15. jaanuaril arreteeris kapten Tomusk Viljandi 1. Keskkooli õpetaja Johannes Kurriku,[4] keda süüdistati õpilaste mõjutamises nõukogudevastases vaimus.[5] Aprillis–mais 1949 toimusid uued arreteerimised. Kokku arreteeriti ja anti kohtu alla 13 kooliõpilast ja üks õpetaja. Viljandi vanglas toimunud ülekuulamistel oli peamine ülekuulaja tollane Viljandi maakonna julgeoleku ülem kapten Edgar Tomusk, kes oli kogunud viljandlaste seas kuulsust massimõrva organiseerimisel Viljandi vangla hoovil juulis 1941.
Kohus õpilaste üle toimus 21.–24. juunini 1949 Viljandi miilitsavalitsuse asupaigas, nn Viljandi Politseilossis. Eesti NSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunal mõistis kümnele triumviraadi liikmele Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-1a ja 58-10 lõige 2 alusel maksimaalse 25-aastase vabadusekaotuse koos õiguste äravõtmisega viieks aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuses oli kirjas, et seoses NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 26. mai 1947 seadlusega "Surmanuhtluse äramuutmisest" mõistetakse neile maksimaalne vabaduskaotus. Kolm organisatsiooni mittekuuluvat õpilast said leebema karistuse: kaks kümme, üks seitse aastat. Viljandi 1. Keskkooli õpetaja Johannes Kurrikule mõisteti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1a alusel 25 aastat vabadusekaotust koos õiguste kaotamisega viieks aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega.[6] Seitsmeks aastaks vangi mõistetud ainukese tütarlapse selles grupis, Five Vainola, suhtes lõpetas NSV Liidu Siseministeeriumi Vägede Leningradi Ringkonna Sõjatribunal oma määrusega 1. augustist 1949 kriminaalmenetluse ja ta vabastati vahi alt.[7]
Vangistus ja vabanemine[muuda | muuda lähteteksti]
Enamus triumviraadi liikmetest kandis karistust Kasahstanis Džezkazganis Steplagis. Vangis surid 1954. aastal Johannes Kurrik ja Edgar Lond. Ülejäänud vabanesid 1955. aastal, kui nende vabadusekaotust vähendati 25 aastalt kuuele aastale.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ENSV MVD Vägede Sõjatribunali kohtuotsus 24.06.1949. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 6, 238
- ↑ ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium. Order nr. 1151. 30.12.1948. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 1, 8
- ↑ ENSV MVD Vägede Sõjatribunali kohtuotsus 24.06.1949. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 6, 238
- ↑ ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium. Order nr. 1165. 15.01.1949. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 3, 182
- ↑ Postanovljenije na arest. 8.1.1949. RA ERAF.130SM.15191 kd., 179-180-.
- ↑ ENSV MVD Vägede Sõjatribunali kohtuotsus 24.06.1949. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 6, 236–240
- ↑ ENSV Prokuratuur. Määrus kriminaalasja arh. nr. 4245 menetluse uuendamises seoses uute asjaolude ilmnemisega. RA ERAF.130SM.1.15191 kd. 6, 439–441
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Saatusekaaslased. Eesti noored vabadusvõitluses 1944–1954. Koostanud Udo Josia. (Tartu-Tallinn: Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit, 2004)
- Rahvusarhiiv: RA ERAF.130SM.1.15191. JOSIA Udo Johannes (1931). KALA Eduard-Henrik Konstantin (1930). KEERNIK Arno Andres (1930). KINGISEPP Endel Jaan (1928). KIRM Meinhard Aleksander (1931). KIVIMÄE Johannes Andres (1929). KURIK Johannes Johan (1887). LOND Edgar Jaan (1930). MAIDESOO Gunnar Elmar (1930). PÕLLUMAA Rein Johannes (1930). SAARE Oskar Jüri (1929). SIIGERT Heinrich Aleksander (1928). SULA Arnold Karl (1929). VAINOLA Viive Peeter