Torghatten

Allikas: Vikipeedia
Torghatten
Torghatten.jpg
Kõrgus 258 m
Asukoht Torgeti saar, Norra
Koordinaadid 65° 23′ 54″ N, 12° 5′ 23″ Ekoordinaadid: 65° 23′ 54″ N, 12° 5′ 23″ E
Torghatten (Norra)
Torghatten

Torghatten on mägi Norras Nordlandis Brønnøy vallas Torgeti saarel. Selle kõrgus on 258 m üle merepinna.

Mägi on eelkätt tuntud seda läbiva augu poolest. Auk, mis on 160 m pikk, 35 m kõrge ja 20 m lai, on pärit jääajast, mil jää ja vesi uuristasid lahtiseid mäeosasid, samal ajal kui ülemised mäetükid jäid paigale.

Torghatten on oma nime saanud asukoha tõttu Torgeti saarel ja meenutab kujult kaabut (hatten – norra keeles kaabu). Sõna torget tähenduse üle on palju vaieldud. See võib pärineda sõnast turuplats, tähendada, et “auk on silm, mis näeb”, pärineda saami keelest (tugi/järgnema/juhatama) tähendades, et Torghatten on kui teejuht või pärineda hoopis vana norra keelest (tor-gar – vana-norra keeles skäärid).

Torghatten, läbi lastud trolli kaabu, on üks maailma kõige tuntumaid ja erilisemaid mägesid, olles kohaliku identideeti kandjana aegade algusest seotud saagade, muinasjuttude ja müütidega. Torghatten on olulise tähendusega nii regionaalsele kui rahvuslikule turismile, vabaõhutegevustele ja loodusmitmekesisusele. 1838 alustas aurulaev “Prinds Gustavi” reise mööda Nordlandi rannikut. Juba 1848 kirjeldati väljasõite Torghattenile järgmiselt: “Suvel on selles tuntud saare sadamas laevad ja siis on seal mitmekesisust, kus kõik külastavad seda looduseimet. Muuseas külastavad seda külalised omalt maalt sama palju kui välismaalt.

Mäeseintele on kirjutatud nii mõnedki ajaloolised nimed. 1873 külastas Torghattenit kuningas Oscar II. Eriti tihedaks muutusid külastused 1889. aastast, kui Saksamaa viimane keiser Wilhelm II alustas oma suvereise Norrasse. Kuningas Haakon VII ja kuninganna Maud külastasid Torghattenit 1907. aastal, saatjaks Fridtjof Nansen. Haakoni nimi lõigati augu idapoolsele seinale.

Pärast 14 km pikkuse Brønnøysund-silla ehitamist 1979. aastal muutus liiklus saarele praamivabaks ja palju tihedamaks. Pärast silla ehitamist külastab Torghattenit igal aastal 10 000–50 000 külastajat aastas.

Torghatteni saamislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduse meistriteose tekkeloo kohta on vähemalt kaks versiooni – üks müütiline ja teine teaduslik, mõlemad sama vaimustavad nagu mägi ise.

Teaduslik versioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Torghatten pakub olulist informatsiooni selle kohta, kuidas maa tekkis. Mägedes on loetavaid vihjeid dramaatilistest sündmustest ca 500 miljonit aastat tagasi, näiteks on nähtavad jäljed kontinentide kokkupõrkest, mis viis kaledooniliste mäekettide tekkimiseni.

Auk mäe sees on graniidilises moondekivimis, gneissis, mis sisaldab peamiselt kvartsi ja päevakivi. Vesi ja jää murendasid kivimit, mõrad muutusid aina suuremaks, moodustades aja jooksul augu. Torghatten on mere- ja maapinna kerkimise ning jääaja geoloogiline sümbol. Augu on moodustanud tugevad jõud, peamiselt vesi ja liustikud. Eripärase mäe moodustumise kohta on kolm teooriat: merelained peale jää sulamist ja/või plastiline jääliikumine ja/või vee tugev surve paksu jää põhjast.

Esimene teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase kolme miljoni aasta jooksul on olnud üle kümne väiksema ja suurema jääaja. Neil perioodidel on hiigelsuured veemassid muutunud jääks, surudes maapinda allapoole. Maapind vajus aeglaselt, aga mõningates kohtades ulatus see kuni 190 meetrini. Arvatakse, et pärast viimast sulamist oli merepind 2000-3000 aastat kõrgemal. Kirdepoolne ava Torgahattenis, kivipuiste tipus, on 140 meetrit üle merepinna. Augu keskkoht on madalaimast kohast 112 meetrit üle merepinna ja kõrgeimast, edelapoolsest avast, 120 meetrit üle merepinna. Seega on Torghatten moodustunud perioodil, kui maa oli selle koha peal 140-160 meetrit madalamal kui täna ja meri sellevõrra kõrgemal. Vesi oma tõusude ja mõõnade, lainemurdude ja vooludega tegi oma töö. Kui maapind hakkas veest välja tõusma, tulid kaasa ka kaabu ja auk. Siiski on palju märke, mis merelainete osakaalu tähtsust kaabu kujundamisel vähendavad. Esiteks, et auk on samal kõrgusel vana rannajoone, terasside ja rannavallidega. Neid on hästi näha Brønnøysundi (Brønnøy laht) mägede ümbruses. Aukudest, mis on palju kõrgemal tänasest merepinnast, on leitud ka mereelukate jäänuseid. Lisaks on ka mäeküljed lihvitud nagu see on tihti külgedega, mis on merele avatud.

Teine teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et ca 20 000 aastat tagasi oli maksimaalne jääkate Torgahtteni ümbruses umbes 1000 meetri paksune. Jää liikus idast läände, vesi hoidis seda samal ajal tugeva surve all. Võib-olla on ka liustikel oma panus selles, et jää on end tillukesest august läbi surunud. Jää läbitungimist on täheldatud mitmel pool mäepindadel, augu sees ja ümbruses. Selle teooria paneb proovile fakt, et auk on moodustunud põhja-lõuna suunas, mitte jää liikumise suunas idast läände. See hüpotees ei põhjenda ka protsessi algust mõrast tunneliks.

Kolmas teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmas teooria räägib tugevast veesurvest paksu liustiku alt. Kui jääajal oli Torghatten kaetud paksude jäämassidega, siis on võimalik, et voolav vesi uuristas mäe sisse mõrad. Ka tänapäeval leiame kõrgel mägedes kuivadest kohtadest hiiukirne. Samuti on hiiukirne näha Torghatteni juurde viiva raja ääres. Võib-olla on vastus kõigis kolmes teoorias kokku. Igatahes on selge, et Torghatteni auk on tekitatud aeglaselt suurte jõudude poolt.

Müütiline versioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tai (Siiami) kuningas Chulalongkorn (1853-1910) reisis siia 1907. aastal. Ühes reisikirjas oma tütrele avaldab ta oma imestust Torghatteni kuju üle: ”See on mägi, mis oma kujult meenutab sellist kübarat, mis naistel peas on, kui nad turul käivad…Selle mäega on seotud palju fantaasiaid ja legende, midagi samasugust nagu meil Siiamis on „Ta Mong Lai“ legend… Kui me jõudsime põhjapoolele, nägime me, et mäe keskel on suur auk, midagi sarnast nagu Pathalungi mäes. Aga auk selles mäes näeb parem välja, sest see on täpselt keskel, nii seinast seinani kui alt üles – täpselt keskel.“

Saami mütoloogia kohaselt võis Torgahtten olla üks pühadest mägedest. Johan Randulf, kes oli 1718-1727 preester Nærøys, kirjutab sellest 1723.aastal. Ta nimetab mägesid nagu Lekamøya, Heilhornet, Torghatten ja Alstadhaugs Tinder: ”… kõik sellised mäed on pühad ja neid kutsutakse Saivo”. Näiteks Torghatten Saivo. Lõuna-saami keeles saajve-vaerieh. Saami mütoloogias oli kolm taset: taevas, maa ja allmaailm. Saivo kuulus viimasesse. Kohanimi Torget võib samuti pärineda saamikeelsest hääldusest dåårja, mis tähendas tugi / järgnema / juhtima. Torghatten on tuntud kui suunanäitaja mereteel.

Torghatten on silm laevateel, ”jälgides silmaga, mis ei maga” (Petter Dass). Nii viikingitele, kalameestele ja piki „Põhjateed“ reisijatele on mägi olnud hinnatud meremärk. Meresõitjad võtsid siin „Nordlandi väraval“ tervitamiseks kaabu peast. Pealikud õpetasid läbi saagade noorukitele „navigeerimist“. Laeva ohutuks navigeerimiseks tuli meelde jätta 40 miili (või 215 meremiili) Vågakalleni ja Lekamøya vahel. Eriti oluline oli see laevadele, mis läksid põhja poole Lofootidele, ja laevadel, mis läksid kuivatatud kala lastiga lõunapoole Bergenisse.

Torghatteniga on seotud mitmed saagad, mis on elanud tuhandeid aastaid kandudes põlvest põlve.

Torghatteni saaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ükskord ammu aega tagasi...Kaugel põhjas, Hålogalandis, istusid kaks vanameest kumbki omal pool Vestfjordi (Läänefjordi) kallast ja jõllitasid vihaselt teineteist. Eriti head sõbrad nad polnud – mõlemal oli soov teisest parem olla. Ka oma meelelaadilt olid nad erinevad, üks neist oli mägilane, teine meremees.

Läänepool istus Henningsværi lähedal oma kõrgel toolil, tuhat meetrit üle merepinna Vågakallen (Julgenimeline). Kõik Lofootide mäetipud ja Läänefjord miljonite turskadega oli tema riik. Aastatuhandeid oli ta vaadanud üle mägede ja merede, trotsinud vihma, veetaseme tõusu ja Thori haamrit – kõik, mida ta süda ihkas, sai tema omaks.

Otse Läänefjordi vastas Landego saarel istus Landegomøya (Landego-neiu) ja vaatas igatseval pilgul Vågakalleni suunas. Vågakallen oli tema salajane armuke ja talle lapsed kinkinud, hoolimata sellest, et Landegomøya oli kihlatud Blåmanneniga (Sinise mehega) Fauskest idapool. Landegomøya oli Vågakallenist sisse võetud. Hommikuti nägi ta mehe purpurset keepi ja õhtuti säras päikese käes tema peas kuldkroon.

Vågakallenil oli vaid üks poeg, kelle nimi oli Hestmannen (Ratsanik), sest ta istus alati hobuse seljas. See oli üks ohjeldamatu ja metsik nooruk. Pärast üht tüli isaga jooksis ta kodust ära ja asus elama Svolværfjellis (Svolværi mägedes) koos Svolværgeitaga (Svolværi kitsega). Üsna peagi kasvas ta isal üle pea ja kui Hestmanni metsikus välja lõi, oli targem temast eemale hoida.

Idapool istus Suliskongen (Sulis-kuningas) ja valvas oma riiki. Tema valitses võimsate mäeahelike ja puutumata looduse, metsade ja veekogude üle kuni nende mägedeni, mis piirnesid Rootsiga. Aeg-ajalt naeris ta endale habemesse, sest keegi peale tema ei teadnud, et tema jalgade all asuvad mäed varjavad endas otsatuid vasevarusid ja teisi väärtuslikke metalle. Siiski olid kaks vanameest, Vågakallen ja Suliskongen ühes asjas ühtmeelt: Noorus oli hukas!

Suliskongenil oli nimelt seitse tütart, kes ta elu igapäevaselt kibedaks tegid. Lõpuks ei osanud ta muud teha, kui tütred Landego saarele Landegomøya juurde saata. Lõunapoolt palkas ta kauni lapsehoidja Lekamøya (Leka-neiu), pöörastel tüdrukutel silma peal pidi hoidma. Landgo saarel elasid seitse tütart rahulikult päikesepaiste käes, talveöödel mängisid virmalised.

Kuid siis ühel maikuu ööl istus Hestmannen Svolværis oma mäetipul ja jõllitas üle Vestfjordeni Landego poole. Nii ta märkaski Lekamøyat ja seitset õde - de syv søstrene - kes kevadtaeva all lainetes kümblesid. Kohe oli Hestmannen kui pöörane. Ühe hooga hüppas ta hobuse selga, viskas keebi õlgadele ja läbis need viisteist miili üle Vestfjordeni ühe jutiga. Kogu maa ja meri leegitses hobuse kapjade all. Veel rohkem leegitsesid Hestmanneni silmad, kuid Lekamøya märkas ähvardavat ohtu. Ta taipas kohe, et siin ei aita ei palved ega vastuhakk, niisiis kogus ta kõik seitse õde enda ümber ja kibekiiresti hakkasid nad Hestmanneni eest lõuna poole põgenema.

Rødøyløva (Punase saare lõvi), kes oma koha peal valvas, kuulas pingsalt imestades, mis lärm meretee põhjapoolses osas lahti läks.

Suliskongeni tütred taipasid üsna pea, et niimoodi põgeneda on rumal ja mõttetu. Hestemannen oli mehine ja visa kavaler! Seepärast heitsid nad endalt keebid, mis maha kukkudes moodustasid Dønna (Paisunud) saare. Seejärel seadsid kõik seitse õde end ritta püüdes end võimalikult ligitõmbavaks teha: kõige pealt noorim ja saledaim Botnkrona (Põhjakroon), siis Grytfoten (Kirnujalg), siis Skjeringen (Lõikav), siis Tvillingene (Kaksikud), edasi Kvasstinden (Teravtipp) ja kõige lõunapoolsemaks jäi kõige vanem Breitinden (Laitipp). Breitindenil oli isegi „sohilaps“ kaenlas, aga seiklusjanu oli silmis kõigil seitsmel.

Seitse õde oleks võinud ennast vaevast säästa. Hestmannen ei olnud neist põrmugi huvitatud, tema tahtis vaid Lekamøyat, kes jätkas põgenemist lõuna suunas, Tjøttasse jõudes viskas ta käest küpsetusplaadi ja taignarulli jätkates põgenemist seitsmemiiliste sammudega.

Kui Hestmannen sai aru, et enam ei ole tal võimalust neiut kätte saada muutus ta maruvihaseks. Ta haaras vibu ja lasi Lekamøya suunas lendu noole. Brønnøy lähedal mägedes istus üks hiiglane ja lõbustas end selle näitemängu jälgimisega. Nähes Lekamøya suunas lendavat noolt, viskas hiiglane oma kaabu selle teele ette. Nool läks kaabust otse läbi ning kaabu kukkus vette. Seal on ta siiamaani, auguga trollikaabu – Torghatten. Lekamøya jõudis üle piiri Nord-Trøndelagi (Põhja- Trøndelagi) ning pääses.

Kevadööd Nordlandis on lühikesed, just samal hetkel hakkas päike rannaribale paistma. Kõik trollid muutusid otsemaid kivikujudeks seal, kus nad parasjagu olid. Ja nii on nad nõiutud seal seisma maailmalõpuni: Lekamøya Lekas, Torghatten Brønnøysundis, Seitse õde Alstenis Sandnessjøeni lähedal, Hestmannen Lurøyl - täpselt Põhjapolaarjoonel, Rødøyløva Rødøyl, Landego Bodø lähistel, Suliskongen Rootsi piiri ääres ja Vågakallen, kõrgel oma toolil Vestfjordenis.

Sellised need seiklused on, mida vaid põhjamaised ööd ja päevad pakkuda suudavad!

Selle kohta, kes seiklusest osa võtsid ja kust nad pärit on, on palju versioone - kõik sõltub jutustaja vaatenurgast. Kui selles loos lendab Lekamøya suunas nool, siis moodsas variandis on tegu hoopis kahurikuuliga. Mõned saagad räägivad, et nool kukkus merre ja kadus. Teised räägivad, et nool asub erinevatel saartel. Kolmas saaga räägib, et lendu visati hoopis kivi ja et Melsteini saar on seesama kivi. Uuemates lugudes räägitakse kõige rohkem Lekamøyast. Räägitakse, et enne põgenemist ta ei supelnud, vaid küpsetas. Seepärast leiamegi me Tjøttast maha visatud küpsetusplaadi ja taignarulli. Samuti on küpsetusplaati ja taignarulli võimalik näha Vegas ja Lekas. Paljudes kohtades on näha Lekamøya jalajälgi. Isegi tema „mustus“ on olemas.

Torghatten kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Torghatten on andnud inspiratsiooni paljudele kunstnikele ja kirjanikele.

'Karel Čapek (1890-1938):1936.a, sõja lähenedes, kirjutas tšehhi kirjanik Karel Capek romaani ”Sõda salamandritega” ("Válka s mloky", 1935, eesti keeles 1956 kogumikus "Valitud teosed"). Samal aastal viibis ta ka Norra reisil: „Torgeti saarel on üks mägi mida kutsutakse Torghatteniks, millest on kunagi otse läbi uuristatud tohutu auk; see on pikk ja kõrge nagu gooti katedraal; ma olen seal käinud ja ma arvan, et seal on toimunud varing, kus mäetipp moodustas kaljulõhe kohale katuse; aga kui on olemas mõni saaga, mis jutustab sellest, et Torghatten on hiiglaste poolt loodud, võib ka see tõsi olla ja ma annan alla.Torgeti saarel elab umbes tosin inimest, kes elatavad end jõhvikate, limonaadi, postkaartide ja merisiilikute müügist; üks tüdruk, sirge ja liikumatu nagu puukuju, müüs ühtainsamat punast roosi; see peab siin küll kõige suurem haruldus olema. Lisaks sellele on seekord mõlemalt poolt Torghattenit imeilus vaade: opaalikarva meri väikeste siniste laidudega. – ”Kas mägi ei vaju meile peale?” küsib murelik hing. – ”E-ee-i. See peab veel paar tuhat aastat vastu.” – ”Ole siis nii hea ja kiirusta siit ära. Kiiresti!“'

Thorvald E. Solberg (1882-1967) elas 1920-1930-aastatel Bindalis. Tema romaan „Kors eller hammer“ (1945) algab nii: ”Aga kõik nad piiluvad jumala silmi. Torgar ühe silmaga nagu Odin, ja püha. Kes on Torgarile ühe oma silma andnud, kes on haamerdanud augu läbi mäeseina ja muutnud saare nägijaks?Küsi tuule ja metsiku looduse jumalatelt, küsi virmalistelt! Saaga järgneb saagale, vanad räägivad noorukitele igaüks oma, sellise, mida nad on oma isadelt kuulnud… Päikesesära ja sinetav suvine meri, mis peseb kivijumala jalgu…“

Kaare Espolin Johnson (1907-1994): Kunstnik, kes elas siinkandis 1951. aastal. Tema teadmised kohalikest oludest tulevad selgelt välja nii piltides kui tekstides (1953): ”… Kuid selja taga on neil Torghatten. Kallis, vankumatu ”kaabu”, sa näed igalt oma mitmekesiselt küljelt, kust ma sind joonistanud olen, ühtemoodi vanamehelikult õdus välja. Sinus, sa kaabu, ei pea kunagi pettuma. Ma tean, et su märkimisväärselt imelises peas on unustusse vajunud ja unne vajunud väikeseid järvekesi ja soosõõme, auke, käike ja lõhesid. Ma olen olnud kõikjal, su peal ja su sees. Sa oled ettevaatlik ja vana härra, parima oled sa ära peitnud ja hoidnud vaid endale. Sinu suur kuulus turistiauk on kõige väiksem sinu juures. Mulle tundus ükskord, et sinu pealaelt nägin ma taevasse. Seal oli kaks vikerkaart, värviline portaal kaetud kuldse uduga üle seitsme õe, kes olid päikese käes lummeriietatud. See oli vaikne luksus …”

Lennuõnnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. mai 1988 juhtus Torghattenil lennuõnnetus, kui Dash-7 tüüpi Wideröe lennuk teel Namsosist Brønnøysundi alla kukkus. Kõik 36 reisijat said surma, mistõttu on tegu ühe ohvriterohkema õnnetusega Norra lennundusloos.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Magnar Solbakk, Brønnøy maakonna kultuurispetsialist, http://www.bronnoy.kommune.no/torgh (eestikeelse tõlke alus)
  2. Petter Dass: ”Nordlands Trompet”, J.M.Stenersens Forlag, 3.opplag 1992.
  3. Einar Høvding: ”Torghatten via Brønnøysund”, Brønnøysund Bokhandel, 1959.
  4. Kultursamarbeidet på Sør-Helgeland: ”Litteraturen på Sør-Helgeland …”, 1997.
  5. Thorvald E. Solberg: ”Kors eller hammer”, Steensballes forlag, 1945.
  6. John A. Nordhuus: “Beskrivelse over Brønøe hovedsogn”, 1848 (2.utg. – Helgeland Historielag, 1977).
  7. Landsdelsutvalget: ”Fotefar mot nord – En kulturhistorisk reise i Nord-Norge og Namdalen” (red.: O.Grepstad, K.M.Thorheim, G.Dahl), Forlaget Press, 2003.
  8. Amund Helland: ”Nordlands Amt. Topografisk-….“, andre del, Aschehoug, 1908.
  9. Erland Jacobson, m.fl.: ”Det hendte 88“, KG Bertmarks Forlag, 1988.
  10. Amund Helland: ”Nordlands Amt. Topografisk-statistisk beskrevet“, første del, Aschehoug, 1907.
  11. Kaare Espolin Johnson: ”Bilder fra Nord-Norge” (julehefte 1953); gjengitt i ”Litteraturen på Sør-Helgeland – Sør-Helgeland i litteraturen”, 1997.
  12. Hein B. Bjerck: ”Steinalderøya – Vega”, Vega kommune, 1989.
  13. Brønnøy kommune, m.fl.: ”Steinalderboplassen” (tavletekst), 1994.
  14. Birgitta Wik (Berglund) / Arne Johansen: ”Befaringsrapport”, 30.06 og 01.07.1988.
  15. Birgitta Berglund (red.): ”Helgeland Historie. Bind 2” (1030 – 1537), Helgeland Historielag, 1994.
  16. Nordland fylkeskommune, m.fl.: ”Geoturisme – geologi, kultur, reiseliv”, forprosjekt, desember 2004.
  17. Jakob J. Møller: ”Torghatten – kunnskapsbasert tursti”, 2007.
  18. Jul i Bindal: ”Heilhornet”, 2009.
  19. Christiansen, Reidar: ”Nordlandssagn”, i Årbok fra Den Norske Turistforening, 1935.
  20. Jenssen, Frank A.: ”Norges fjellverden”, Voksø, Per (red.), Forlaget Det Beste, 1980.
  21. Solum, Gunnar / Johansen, Steinar: ”Eventyrkysten – Fra Rørvik til Træna”, Nye Hojem Trykkeri, 1993.
  22. Nordland fylkeskommune: ”Til Fjells i Nordland”, 1993.
  23. Brønnøy kommune: ”Navnesak på øynavnet Torget – Torga – Torgar”, 1997.
  24. Hans Breckan: ”Torgar Torget, Torga”, Brønnøysunds Avis, 27.09.1997.
  25. Lorentz Ulrik Pedersen: ”Fra Brønnøys fortid”, Brønnøysund Bokhandel, 1994.
  26. Tom Heldal, NGU: E-post, 10. og 11.03.2010.
  27. Ivar B. Ramberg / Inge Bryhni / Arvid Nøttvedt: ”Landet blir til. Norges geologi”, Norsk Geologisk Forening, 2007.