Toomas Vint

Allikas: Vikipeedia
Toomas Vint
Toomas Vint.JPG
Toomas Vint 2012. aastal
Sünniaeg 5. märtsil 1944
Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala kunstnik ja kirjanik
Auhinnad Konrad Mäe medal (1987)

Valgetähe III klassi teenetemärk (2012) Friedebert Tuglase novelliauhind (1979, 1984 ja 2012) Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1997)

Toomas Vint (sündinud 5. märtsil 1944 Tallinnas) on eesti kunstnik ja kirjanik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 5. märtsil 1944 Tallinnas teadlase perekonnas.

Lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1962, samal aastal astus Tartu Ülikooli bioloogia osakonda. 1963–1965 sõjaväeteenistus Põhjamere Laevastikus, 1967–1971 töötas ETV-s režissööri abi ja assistendina. 1973. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. 1977. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Vabakutseline.

Isa Endel Vint (1907–1983) oli majandusteadlane, põllumajanduse ökonomist. Abikaasa Aili Vint (Sarv), vend Tõnis Vint ja õde Maara Vint on kunstnikud.

Kunstialane tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toomas Vindi loomingut tõlgendada püüdes on kasutatud termineid: intellektuaalne naivism, transavangard, metafüüsiline maal, magritilik sürrealism. Ta ise nimetab oma töid kontseptuaalseteks maastikeks.

Üheksakümnendate keskpaiku sekkus Vint aktiivselt kunstiellu, esitades näitusele „Biotoopia” (1995) kaasaegset kunsti parodeeriva installatsiooni „Vaikelu”, misjärel jätkas ajakirjanduses eesti kunstipoliitika kirglikku arvustamist. Pärast näituse „Déjà vu” (2000) kureerimist tõmbus kunstikõnelustest kõrvale.

Vindi maale on omandanud mitmed kunstimuuseumid ja prominentsed erakogud.

Tähtsamad isikunäitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auhinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1986 Konrad Mäe medal
  • 1981 Vilniuse V Maalitriennaal, ajakirja “Kulturos Barai” preemia
  • 1979 Baltimaade Noortekunsti Triennaal, medal
  • 1978 Vilniuse IV Maalitriennaal, Vilniuse linna auhind
  • 1978 NSVL Kunstnike Liidu diplom

Kirjandusalane tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toomas Vint tuli kirjandusse 1970ndatel novellistina. Sageli käsitletakse teda koos Vaino Vahingu ja Rein Saluriga, kuigi nende kolme loomingus erilisi ühisjooni ei leidu. Oli üks poolpõrandaaluse ajakirja „Hees“ tegijatest. „Heesi“ väljaandel ilmus 1968 Toomas Vindi luulekogu „Suitsupilvedest unistus.“

Vindi varasemat loomingut (1968–1987) iseloomustavad märksõnad: mäng, irreaalse põimumine reaalsega, üksildus, vastuolulised hingeseisundid, erootika. Iroonia seguneb enesestmõistetavusega lüürika ja tundelisusega. Aastatel 1987–1994 kirjutas Vint mõned üksikud novellid.

1995–2005 oli viljakas periood, igal aastal ilmus raamat. Romaanides hakkab tööle postmodernistlik võttestik. Romaan „Kojamehe naine” šokeeris publikut seksuaalse avameesusega, „Lõppemata maastik” prototüüpidega. Ambitsioonikas Helger Tepneri triloogia („Kojamehe naine“, „Topeltvalguses“, „Mäluauguga naine“) püüdis tabada olulist, mis 1960ndatest tänase päevani eesti inimese hinges toimus. Iga raamat pakkus ajastule sobiva metafoori.

Raamatuid ilmunud vene ja soome keeles, jutte tõlgitud paljudesse keeltesse.

Novellikogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kahel pool hekiga palistatud teed 1974
  • Perekondlikud mängud 1977
  • Pööre & veeremäng 1979
  • Tantsud Mozarti saatel 1983
  • Kahekesi 1988
  • Naisepiinaja õnnenatukene 1996
  • Himm 2002
  • Elamise sulnis õudus 2000
  • Õnneliku lõpuga lood 2004
  • Kunstniku elu 2011

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ringmäng 1975
  • Väikelinna romaan 1980
  • Suur isane kala akvaariumis 1985
  • Kojamehe naine 1995
  • Lõppematu maastik 1997
  • Kunstnikuromaan 1998
  • Nädalavahetusel. Mängides 1999
  • Kaine kuu ja purjus päike 2001
  • Minu abielu prostituudiga 2003
  • Topeltvalguses 2005
  • Mäluauguga naine 2007
  • Üüriline 2009
  • Avalikult abielust 2012

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]