Toomas Uba
Toomas Uba (2. november 1943 Tallinn – 31. detsember 2000 Tallinn) oli eesti spordiajakirjanik.
Enne 1930. aastatel toimunud nimede eestistamist kandis nende perekond nime Suban.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Toomas Uba lõpetas 1962. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse erialal[1] ning õppis aastatel 1968–1970 aspirantuuris.[2]
Koolieas tegeles võrkpalliga. Kaastööd raadiole hakkas Uba tegema juba koolipoisina 1960. aastate hakul.[3] Aastatel 1962–1972 töötas ta Eesti Raadio spordireporterina.[4] 1973. aastast töötas ta Eesti Televisiooni sporditoimetuses, 1978. aastast peatoimetajana ja 1999. aastast peaprodutsendina.[1]
Uba osales rahvusvahelise telemälumängu "Naapurivisa" Eesti võistkonnas aastatel 1967–1970 ja oli hiljem ETV telemälumängude saatejuht. 1974. aasta veebruaris läksid Eesti Televisiooni eetrisse Toomas Uba organiseeritud ja tema enda poolt kommenteeritud ajaloolised esimesed rahvusvahelised otseülekanded suusatamise maailmameistrivõistlustelt, mis toimusid Falunis. Ta sai hiljem võimaluse reporterina kohal viibida ning tööd teha kümnetel suurvõistlustel (sealhulgas 11–tel olümpiamängudel). Teda iseloomustasid meisterliku sõnakasutusega võistlusreportaažid ja suurepäraselt sõnastatud küsimustega intervjuud.[5] Ta oli paljude kohalike võistluste, sealhulgas koolinoorte võistlussarja TV 10 olümpiastarti, algatajaks ja eestvedajaks.[2]
Toomas Uba algatatud populaarne arutlev saatesari "Spordiprisma" oli eetris aastail 1972–1993 ning seda toodeti kokku üle 1000 saate.[3] Raul Rebane: "Saade Spordiprisma oli täiesti revolutsiooniline nähtus, mis polnud mõeldud spordi populariseerimiseks, vaid sportlaste kaitseks. Toomas oli surmani täielik spordifanatt. Sport oli tema jaoks number üks. Hoolimata, et ta nokkis ja pahandas, olid sportlased tema jaoks pühad lehmad."[5]
Uba oli tegev Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) olümpia- ja teiste peamiste spordialade 15-liikmelises televisioonirühmas. Ta kuulus Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse juhatusse ja Eesti Kergejõustikuliidu presiidiumi, tegutses Eesti Jahtklubide Liidu pressiatašeena. Ta oli Eesti Spordiseltsi Kalev, Eesti Ajakirjanike Liidu ja Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige (1988).[1]
Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- 1975 "Duell" dokumentaalfilm, teksti lugeja
- 1976 "Olümpia regatt – Tallinn 1980" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1977 "Olümpiaregati ootel" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1978 "Olümpiakursil" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1978 "Finišini on jäänud…" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1979 "Kes pääseb olümpiale?" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1980 "Tallinn olümpiatuultes" dokumentaalfilm, stsenarist
- 1980 "Olümpiaregatt - 80" dokumentaalfilm, stsenarist
- 1980 "Olümpiaregati peaproov" dokumentaalfilm, stsenarist ja reporter
- 1984 "Sõprus - 84" dokumentaalfilm, stsenarist
- 1985 "Medalid tuules" dokumentaalfilm, stsenarist
- 1990 "Eesti olümpial" dokumentaalfilm, stsenarist
- 2004 "2.68" tudengifilm, spordikommentaator[6]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Reginald Uba oli Eesti paremikku kuulunud keskmaajooksja, kes osales 1500 meetri distantsil 1936. aasta Berliini olümpiamängudel.[3]
1994. aastal põdes Toomas Uba südamelihase infarkti. Surma põhjuseks 2000. aastal oli lümfivähk. Toomas Uba kaks poega on Margus ja Tarmo.[5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1988 – Eesti NSV teeneline ajakirjanik
- 1998 – Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia
- 1998 – Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi aastapreemia (väljapaistvad saavutused spordi propageerimisel noorte hulgas ja meisterlik spordimeedia võimaluste laiendamine)
- 2000 – Rahvusvahelise Olümpiakomitee elutöö auhind "Sport ja universaalsus"[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti spordi biograafiline leksikon. Uba, Toomas
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Spordiajakirjanik Toomas Uba lahkunud. postimees.ee, 1. jaanuar 2001.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Toomas Uba – kirglik reporter, kes tõi rahvusvahelise spordi Eesti kodudesse. sport.postimees.ee, 1. november 2021.
- ↑ Suri spordiajakirjanduse veteran Toomas Uba. Eesti Päevaleht, 1. jaanuar 2001
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Legendaarse Toomas Uba poeg Margus: uskusime viimase hetkeni, et isa tuleb sellest haigusest välja. ohtuleht.ee, 2. november 2018
- ↑ Toomas Uba. Eesti filmi andmebaas.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Toomas: täpsemalt Heino Mikkinist Toomas Ubani. Üldistatult sport ja teleekraan. Kokkuvõtlikult ühe fanaatiku elutee". Koostaja Voldemar Lindström. Eesti Televisiooni muuseum, Tallinn 2003, 150 lk
- "Uba. Toomas Uba". Koostajad Voldemar Lindström ja Gunnar Press. Kirjastus Menu, Tallinn 2010, 208 lk
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Epp Alatalu, "Toomas Uba: sportlast ei tohi ehmatada" (intervjuu) – Postimees/Extra 20. juuli 1996, lk 3
- Valner Valme, "Margus Uba kuulab isa" – Eesti Päevaleht 24. aprill 1999, lk 22
- Madis Jürgen, "Uba väänab viimase välja" – Eesti Ekspress 26. august 1999, lk A5
- Tiit Lääne, "Väärt reporteriks tänu isale" – Maaleht 18. november 1999, lk 10
- Nekroloog – Sirp 5. jaanuar 2001
- Kai Kalamees, "Toomas Uba – legend juba eluajal" – Eesti Päevaleht 3. november 2003, lk 20
- VAATA UUESTI: Toomas Uba fenomen. sport.err.ee.
- Biograafia ESBL-is