Toomakristlus

Toomakristlased olid 30. aastatel pKr messialastest moodustunud rühmitus Galileas Palestiinas.^[viide?] Nimetus tuleneb apostel Toomase nimest. Toomakristlastelt on pärit vanim teada olev Uue Testamendi väline tekst Tooma evangeelium.

Toomakristlus Indias[muuda | muuda lähteteksti]

Kui portugallased rohkem kui viissada aastat tagasi piprajahil Indiasse jõudsid, leidsid nad eest tavapäraselt tegutseva kristlaste koguduse.

India toomakristlaste pärimuse kohaselt on nende koguduse Indias rajanud apostel Toomas. See lugu Toomast on tuntud ka läänepoolsete kristlaste seas kirjas pealkirjaga "Tooma teod". Arvatavasti on tekst koostatud 3. sajandi esimesel poolel pKr süüria keeles, kindlasti sisaldab see teos aga ka vanemat pärimust. Pikka aega peeti "Tooma tegudes" kirjapandud lugu väljamõeldiseks. 19. sajandil leiti münte, millel oli India kuninga Gondopharese nimi. Too kuningas oli tõepoolest elanud ajal, mil Toomas oleks pidanud Indias tegutsema. 1. sajandil pKr olid Lähis-Ida ja India vahel üsna tihedad kaubanduslikud sidemed. Need kaudsed ajaloolised tõendid võimaldavad "Tooma tegude" lugu tõepäraseks pidada.^[1]

Kirikuloolane Eusebios kirjutab, et Aleksandria katehheetide kooli üks juhte Pantainos külastas 2. sajandi lõpupoole pKr misjonärina Indiat.

India toomakristlaste ühe osa moodustasid väljarändajad Lähis-Idast, eelkõige süürlased ja nende järeltulijad. Teine osa olid põgenikud ristiusuvaenulikust Sassaniidide Iraanist. Indiasse jäi elama ka osa kaupmehi. Teatud osa koguduseliikmeid oli (ja on tänaseni) juudi päritoluga. Indias teatakse lugu, kuidas nestoriaanlik kaupmees Kani (või Kana) Thomas tuli koos vähemalt neljasaja inimesega, nende seas ka vaimulikke ja isegi üks piiskop, Iraani (Pärsia) tagakiusamiste eest Malabari rannikule maapakku. Pärimuse kohaselt juhtus see aastal 345 pKr. Enne teda olid seal juba kristlased, kes uustulnukad sõbralikult vastu võtsid.^[1] Aastatel 410–420 pKr allutati otseselt Indiasse suunduvale kaubateele jäänud India kristlikud kogudused Iraani nestoriaanlikule kirikule. 7. sajandi keskel pKr muutus India kirik omaette metropoliitkonnaks, mis allus otse nestoriaanide patriarhile. Toomakristlased kasutasid kirikliku keelena süüria keelt. Süüria keel on tänaseni liturgiliseks keeleks mitmes India toomakristlaste kirikus.^[1]

Toomakristlased ehk nasranid elavad Indias tänaseni.