Toksilised jäätmed

Allikas: Vikipeedia
Toksiliste jäätmete hoidmine Kentuckys USA-s 1980. aastal

Toksilised jäätmed on peamiselt keemilised jäätmed, mis võivad elusolenditele põhjustada surma, vigastusi või sünnidefekte.[1] Need levivad üsna kiiresti ning sellisel juhul saastuvad nii järved, jõed kui ka atmosfäär. Toksilisi jäätmeid nimetatakse ka ohtlikeks jäätmeteks või äravisatavaks materjaliks, mis kujutavad endast pikaajalist riski inimeste tervisele ja keskkonnale.

Ohtlikud jäätmed on mürgised kõrvalsaadused tootmises, põllumajanduses, linna septilistes süsteemides, garaažides, haiglates, laboratooriumides ja tööstuses. Toksilised jäätmed võivad olla vedelad, tahked või mudased ja need võivad sisaldada raskmetalle, kemikaale, ohtlikke patogeene või muid toksiine. Ohtlikeks jäätmeteks nimetatakse ka radioaktiivseid jäätmeid. Ohtlikke jäätmeid tekib ka majapidamisest: patareisid, arvutiseadmeid, värvi ülejääke, pestitsiide.[2]

Mõju tervisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toksilised jäätmed sisaldavad sageli kantserogeene ja kokkupuude nendega mingil põhjusel, näiteks lekke või aurustumise tõttu, suurendab kaitseta inimeste vähiriski. Näiteks harvaesineva verevähi polütsüteemia tekitaja leiti mürgiste jäätmete prügila ümbrusest Kirde-Pennsylvanias 2008. aastal.[3]

USA-s viidi läbi uuring, mis keskendus tavajäätmeprügilate lähedal elavate inimeste tervisele. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas tavajäätmeprügilate lähedal elada on sama kahjulik kui ohtlike jäätmete prügila lähedal. Uuring kestis seitse aastat. Uuriti 18 vähiliiki, et näha, kas prügila lähedal elavatel osalejatel on kõrgem risk vähki haigestuda kui neil, kes ei ela prügilate ümbruses. Uuring viidi läbi Ameerika Ühendriikide idaosas, Massachusettsi osariigis, 1,61 kilomeetri raadiusega Põhja-Hamptoni piirkondlikus prügilas.[4]

Kuigi toksilised jäätmed on maetud sügavale maa alla, on siiski inimesed nendega uuesti kokku puutunud, näiteks üleujutuste tõttu. Nii juhtus ka pärast orkaan Katrinat. Elavhõbeda bioakumulatsiooni tõttu sisaldavad magevee ja mere ökosüsteemide kalad elavhõbedat, mis jõuab nii inimeste kui ka loomade toidulauale.

Käitlemine ja kõrvaldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orgaanilisi jäätmeid võib kõrgel temperatuuril põletada. Kui jäätmed sisaldavad raskmetalle või radioaktiivseid isotoope, tuleb need eraldada ning hoiustada, sest neid ei saa hävitada. Jäätmeid käideldes püütakse vältida toksiliste jäätmete keskkonda sattumist. Kuid toksilisi jäätmeid satub paratamatult keskkonda. Võimalikuks ning ka efektiivseks toksiliste jäätmete ladustamisviisiks oleks ladustamine suletud mahutites, mis peavad olema teisaldatavad. Sobivad näiteks klaas- või tsementmahutid ja läbimatu savi alla matmine. Kui toksiliste jäätmete käitlemine on seadustega reguleeritud, siis ebaseaduslikku toksiliste jäätmete kõrvaldamist võib karistada rahatrahviga [5] ning äärmisel juhul ka vangistusega. Ohtlike jäätmete matmispaika ja muud saastunud tühermaad kasutatakse rohealana või kujundatakse ümber kaubandus- või tööstuspinnaks.

Ameerika Ühendriikide toksiliste jäätmete regulatsiooni ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA ministeeriumid loovad seadusi, mis reguleerivad ohtlike jäätmete hulka. Neid seadusi jälgib Ameerika Ühendriikides tegutsev keskkonnakaitse organisatsioon. Organisatsioon ja ministeeriumid kontrollivad, et toksilisi jäätmeid käideldakse ja kõrvaldatakse ettevaatusabinõusid järgides. Keskkonnakaitse organisatsioon kirjutab ning jõustab määruseid, mis tulevad Kongressilt. Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitse organisatsioon on USA föderaalvalitsuse organisatsioon, mis loodi selleks, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda. Paljudes USA linnades kogutakse kodumajapidamiste mürgiseid jäätmeid, et need käitlemisjaamadesse viia. Mõned jäätmed, mida ei pruugita vastu võtta tavaprügilates, on näiteks laskemoon, kaubanduslikud laevaheitmed, lõhkeained ja löögitundlikud esemed, hüpodermilised nõelad ja süstlad, meditsiinijäätmed, radioaktiivsed materjalid ning suitsuandurid.[6]

Ressursside säilitamise ja taastamise seadus[7] annab Ameerika Ühendriikide keskkonna organisatsioonile õiguse kontrollida toksiliste jäätmete tootmist, transporti, töötlemist ning hoiustamist.[8] 1. jaanuaril 1997. aastal loodi toksiliste ainete kontrolli seadus. See seadus lubab keskkonnakaitse organisatsioonil saada teavet kõikide uute ja olemasolevate kemikaalide kohta. Samuti kontrollida kõiki aineid, mis põhjustavad ohtu inimeste tervisele või keskkonnale. [9]

Keskkonnakaitse organisatsioon lõi keskkonnafondi seaduse. Seal on toodud ebaseaduslikult maha jäetud toksiliste jäätmete käitlemise ja kõrvaldamise nõuded.[10]

USA-s on pidevalt vaidlused, kuidas õigusakte õiglaselt luua ja ellu viia, ühel pool on üldsus ja keskkonnakaitsjad, teisel pool valitsus ja ettevõtted. Vaidlused algasid 1979. aasta suve lõpus Põhja-Carolinas, kui keskkonnakaitse organisatsiooni ressursside säilitamise ja taastamise seadus rakendati. Põhja-Carolinas valati 0,91 meetrit Piemonte maanteele nimelt 140 929 liitrit trükkplaatide õli. Tekkis suurim trükkplaatide leke Ameerika ajaloos, tuues kaasa rahvatervise kriisi, mis avaldab mõju tulevastele põlvedele. Trükkplaatide saastunud materjal koguti lõpuks kokku ning maeti Warren County' prügilasse. Kui inimesed said teada, et seal ladustatakse mürgiseid jäätmeid, järgnes sellele kodanike vastasseis, korraldati ka suuri avalikke demonstratsioone.

Warren County' saastunud trükkplaatide prügilat uuriti aastaid. Pärast seda järeldasid Warren County' elanikud, et keskkonnakaitse organisatsiooni ohtlike jäätmete prügila projekteerimine ja seadused ei olnud teaduspõhised ning ei rakendatud sobivat tehnoloogiat. Osa kodanikest järeldas ka, et Põhja-Carolina 1981. aasta jäätmemajanduse seadus oli teaduslikult ja põhiseaduslikult vastuvõetamatu, kuna mürgiste, ohtlike ja tuumajäätmete rajatiste paigaldamisloale peab eelnema avalik väljapanek.[11]

Aastaid pärast Warren County' proteste, 1884. aastal, tehti ressursside säilitamise ja taastamise seaduses muudatusi ohtlike ja tahkete jäätmete kõrvaldamise kohta. Muud meetmed, kaasa arvatud 1984. aasta muudatused, tõid kaasa keskkonnakaitse organisatsiooni suurenenud võimu, kehtestati rangemad ohtlike jäätmete käitlemise standardid ja maa-aluse mahuti programm.[12]

Ohtlike jäätmete kõrvaldamine on USA-s jätkuvalt konflikti allikas. Majandus- ja keskkonnapoliitikas peab võtma seisukoha, kus ja kuidas jäätmeid kõrvaldada. Samuti tuleb pidevalt mõelda ka toksiliste jäätmete kõrvaldamisega seotud õnnetuste vältimisele ning taoliste kriiside ärahoidmisele.[13]

Toksiliste jäätmete kaardistamine USA-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toksiliste jäätmete kaardistamine on geoinfosüsteem, mis on loodud Ameerika Ühendriikides[14] Kasutatakse Ameerika Ühendriikide kaarte, et kasutajad saaksid visuaalselt uurida USA keskkonnakaitse organisatsioonilt ja keskkonnafondilt saadud andmeid. Toksiliste jäätmete kaardistamine on ressurss, mida rahastab USA föderaalvalitsus. TOXMAPi keemiline ja keskkonnatervise teave pärineb USA meditsiini rahvusraamatukogust ning toksikoloogia andmevõrgust ja teistelt autoriteetsetelt allikatelt.[15] Toksiliste jäätmete kaardistamine Ameerika Ühendriikides aitab luua üldisemat visuaalset pilti toksiliste jäätmete ladustamiskohtadest USA-s.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. David Briggs, et al. "Health Impact Assessment Of Waste Management Facilities In Three European Countries." Environmental Health: A Global Access Science Source 10.Suppl 1 (2011): 53-65. Academic Search Premier. Web. Vaadatud 15. oktoober 2013.
  2. "Toxic Waste." US EPA. National Geographic. Web. Vaadatud 15. oktoober 2013.<http://environment.nationalgeographic.com/environment/global-warming/toxic-waste-overview/>
  3. MICHAEL RUBINKAM (2008). "Cancer cluster confirmed in northeast Pennsylvania". Associated Press. Originaali arhiivikoopia seisuga 2008-09-02. 
  4. Goodman, Julie E., Todd C. Hudson, and Richard J. Monteiro. "Cancer Cluster Investigation In Residents Near A Municipal Landfill." Human & Ecological Risk Assessment 16.6 (2010): 1339-59. Academic Search Premier. Web. Vaadatud 15. oktoober 2013.>.
  5. "Toxic Waste." National Geographic. National Geographic, 2010. Web. Vaadatud 15. oktoober 2013. <http://environment.nationalgeographic.com/environment/global-warming/toxic-waste-overview.html>.
  6. Household Hazardous Waste." Wake County Recycling and Solid Waste. Wake County Government, 2009. Web. Vaadatud 15. oktoober 2013. <http://www.wakegov.com/recycling/residents/houshazwaste.htm
  7. Environmental Protection Agency, kodulehekülg. Vaadatud 15. oktoober 2013.<http://www.epa.gov/compliance/civil/rcra/index.html>.
  8. U.S. Environmental Protection Agency, Summary of the Resource Conservation and Recovery Act, http://www.epa.gov/lawsregs/laws/rcra.html
  9. US Environmental Protection Agency, TSCA Statute, Regulations & Enforcement, http://epa.gov/compliance/civil/tsca/tscaenfstatreq.html
  10. Szasz, Andrew. Ecopopulism: Toxic Waste and the Movement for Environmental Justice. Minnesota: Regents of the University of Minnesota, 1994. 137-145. Print.
  11. Environmental justice and pollution prevention, kodulehekülg. Vaadatud 15. oktoober 2013.<http://www.ncpcbarchives.com>.
  12. Environmental Protection Agency, kodulehekülg. Vaadatud 15. oktoober 2013.<http://www.epa.gov/lawsregs/laws/rcra.html>.
  13. Environmental justice and pollution prevention homepage.<http://www.ncpcbarchives.com>.
  14. "SIS Specialized Information Süstem". United States National Library of Medicine. Vaadatud 15. oktoober 2013.
  15. "Toxnet". United States National Library of Medicine. Vaadatud 15. oktoober 2013.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]