Tohtkiri nr 292

Allikas: Vikipeedia

Tohtkiri nr 292 on Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel 1957 leitud tohtkiri, millele on kirillitsas kraabitud vanim teadaolev läänemeresoomekeelne kirjutis. Neid väljakaevamisi juhtis Artemi Artihhovski (1902–78). Ajaloolaste ja keeleteadlaste arvates on tegu 13. sajandi keskpaigast pärineva karjalakeelse tekstiga:

юмолануолиїнимижи
ноулисѣханолиомобоу
юмоласоудьнииохови

Birch bark letter no. 292 transcript.PNG
Birch-bark letter 292 real.jpg

Teksti on tavaliselt tõlgendatud kui pikseloitsu, kuid selle täpse sõnastuse ja tähenduse suhtes on uurijad eri arvamustel. Tekstis ei ole kasutatud sõnavahesid ja sellepärast on võimalikke tõlgendusi palju.

Jelissejevi transliteratsioon (1961):
jumolanuoli ï nimiži
nouli se han oli omo bou
jumola soud'ni iohovi

Ligikaudne tõlge: Jumala nool, kümme on sul nimesid. See nool on jumala oma. Jumal mõistab kohut ja juhib.

Haavio transliteratsioon (1964):
jumolan nuoli inimiži
nouli sekä n[u]oli omo bou
jumola soud'nii okovy

Võimalik tõlge: Jumala nool, inimese nool ja oma nool. Jumal-kohtuniku ahelad.

Vene keeleteadlane Jevgeni Helimski kritiseeris oma 1986 avaldatud uurimuses Haavio tõlgendust ja andis kolmanda, mis sisult meenutas Jelissejevi oma:
jumolan nuoli i nimiži
nuoli säihä n(u)oli ambu
jumola suduni ohjavi (johavi?)

Ligikaudne tõlge: Jumala nool, 10 [on] sinu nimesid. Nool välgub, nool laseb. Kohtumõistja jumal juhatab (juhib?).

Tähendus ja mõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tohtkirja valmimise ajal ei olnud kirjaoskus tavaline. Kirjutamine oli aeganõudev ja kulukas tegevus. Sellepärast pandi kirja ainult olulisi asju. Võib eeldada, et ka tohtkirjal nr. 292 olev tekst oli selle kirjutaja jaoks tähtis.

Jevgeni Helimski arvates on sellel tohtkirjal leping. Selles kasutatakse Jumala nime. Jumalale kuuluvad nooled, millega ta tabab kurje vaime. Sealjuures on tal imeline omadus teele lennutada korraga 3 noolt. Ühtlasi juhatab Jumal taevast kohut. On iseloomulik, et soome folklooris tähendab sõna "jumala" nii kristlikku jumalat kui nõida. Kirjapandud leping on suunatud haiguste vaimude vastu, keda tabavad jumala nooled. Niisugused lepingud on teada ka vene folkloorist. On tähelepanuväärne, et sõna "kohus" on laenatud vene keelest (суд). Nähtavasti saabus ettekujutus jumala kohtust Venemaal elanud soomeugrilastele kristluse kaudu. Jumal, selles tekstis taevane laskur, seostub juba üsna ilmselt kristliku Jumalaga.

Siin võib tuua paralleeli pomooride uskumustega, mille kohaselt haigused on nooled, mida Karjalas asuvast Käkisalmist on lasknud tuulde nõiad. Nõianooled tabasid alati märki. "Tuulest" algavad pisted liigestes, mida peeti nool(t)e tabamus(t)eks. Neidsamu nõidu kutsuti sageli ravitsema, sest arvati, et ainult nemad suudavad enese tekitatud valu ära võtta. Samuti kutsuti neid matustele ja pulmadesse ning ühtlasi peeti neid oskuslikeks laevaehitajateks. Tohtkiri number 292 võib olla varane tunnistus slaavi hõimude kommete mõjust soomeugri hõimude kommetele.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Julius Mägiste. "Itämerensuomalaisia henkilönnimiä Novgorodin tuohikirjeessä." – Virittäjä 61/1957, lk 97–101.
  • J. S. Jelissejev. "Vanhin itämerensuomalainen kielenmuistomerkki." - Virittäjä 1961, lk 134.
  • J. S. Jelissejev. "Itämerensuomalaisia kielenmuistomerkkejä." (Zusammenfassung: "Ostseefinnische Sprachdenkmäler") - Virittäjä 1966, lk 296. [1]
  • Martti Haavio. "Tuohikirje n:o 292. Vanha suomalaisen muinaisuskonnon lähde." - Virittäjä 1964, lk 1. [2]
  • Johanna Laakso. "Vielä kerran itämerensuomen vanhimmista muistomerkeistä" - Virittäjä 1999, lk 531–555. [3] (artikkel tohtkirja nr 292 tõlgendamisvõimalustest).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]