Thomas Reid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on šoti filosoofist; iiri-ameerika seiklusromaanikirjaniku kohta vaata artiklit Thomas Mayne Reid.

Thomas Reid

Thomas Reid (7. mai 17107. oktoober 1796 Glasgow) oli religioosse taustaga šoti filosoof, kes oli Šotimaa valgustusajastul oluline roll.

Reid oli King's College'i professor ning alates 1764. aastast töötas Glasgow Ülikooli professorina. Ta toetas otsest realismi ja vaidlustas tugevalt John Locke'i ning René Descartes'i teooriad. Reid uskus, et terve mõistus on filosoofia uurimise aluseks. [1]

Thomas Reid (1710-1796), religioosse haridusega Šoti filosoof ning David Hume’i kaasaegne, oli Scottish School of Common Sense rajaja ning mängis olulist rolli Šoti valgustusajastus. Oma elu varasemad aastad veetis ta Aberdeen’is Šotimaal ning lõpetas Aberdeen’i Ülikooli. Ta alustas oma karjääri Šoti kiriku vaimulikuna, kuid loobus sellest kohast, kui talle 1752. aastal pakuti professuuri Aberdeen’is King’s College’is. Ta omandas doktorikraadi ning kirjutas teose „An Inquiry Into the Human Mind on the Principles of Common Sense“ (avaldatud 1764). Koos kolleegidega rajas ta Aberdeen’i Filosoofilise Ühingu, mida tunti kui „Tarkade Klubi“ (The Wise Club) ning mis oli kirjanduslik-filosoofiline assotsiatsioon. [2]

Vahetult pärast oma esimese raamatu avaldamist pakuti talle prestiižset Moraalse Filosoofia professori kohta Glasgow Ülikoolis. Ta astus sellelt ametilt tagasi 1781. aastal ning vormistas oma ülikooli loengud avaldamiseks kahes raamatus: „Essays on the Intellectual Powers of Man“ (1785) ja „Essays on the Active Powers of the Human Mind“ (1788). Reid on maetud Blackfriars’i kirikusse Glasgow Kolledži aladel ja kui ülikool koliti Gilmorehill’i, viidi Reid’i hauakivi peamajja. Reid uskus, et argimõistus (common sense) on või vähemalt peaks olema igasuguse filosoofilise mõtlemise aluseks. [3] Ta ei nõustunud Hume’iga, kes oli seisukohal, et me ei saa kunagi teada, millest väline maailm koosneb, kuna meie teadmine on piiratud meeles eksisteerivate ideedega. Samuti ei nõustunud ta George Berkeley’ga, kes oli seisukohal, et väline maailm on kõigest meeles paiknevad ideed. Reid väitis, et need alused, millele tavamõistus on üles ehitatud, õigustavad meie uskumust, et eksisteerib väline maailm. Oma ajal ning kuni 19. sajandini peeti teda Hume’ist olulisemaks. Ta pooldas otsest realismi ehk tavamõistusele toetuvat realismi ning seisis tugevalt vastu Ideede teooriale, mille pooldajateks olid nii Loocke ja Descartes kui ka ka peaaegu kõik varased modernsed filosoofid, kes nende kahe järel tulid. Reid imetles Hume’i ning lasi nende ühisel sõbral saata Hume’ile „Inquiry“ käsikiri. Hume vastas, et tegemist on sügavalt filosoofilise teosega, mis on kirjutatud elaval ja meelt lahutaval kujul, aga kritiseeris Reid’i meetodi osas ning selles, et Reid viitab kaasasündinud ideede olemasolule. [4]

Thomas Reid’i argimõistuse teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reid’i teadmiste teoorial oli tugev mõju tema moraalide teooriale. Ta pidas epistemoloogiat sissejuhatavaks osaks praktilisele eetikale: kui me saame oma argiuskumustele kinnitust filosoofia poolt, on kõik, mida me peame tegema, lihtsalt käituma neile uskumustele vastavalt, sest me teame, mis on õige. Tema moraali filosoofia meenutab Rooma stoitsismi oma rõhuasetuses subjekti tegutsemisele ning enesekontrollile. Ta tsiteerib tihti Cicero’t, kellelt ta võttis üle termini „sensus communis“ (tavamõistus). Reid’i vastus Hume’i skeptilistele ja naturalistlikele argumentidele oli loetleda hulk tavamõistuse printsiipe, mis moodustavad ratsionaalse mõtlemise aluse. Igaüks, kes võtab ette filosoofilise arutelu peab implitsiitselt omaks võtma teatud uskumused, nt „Ma räägin tõelise inimesega“ ja „On olemas väline maailm, mille seadused ei muutu“. Reid’i jaoks ei ole usk nendesse põhimõtetesse ratsionaalne; pigem nõuab arutluskäik ise neid printsiipe enda eeldusteks, nagu ka kaasasündinud inimmõistuse ülesehitus. Just sel põhjusel (ja võib-olla tögava suhtumisega Hume’i ja Berkeley suhtes) näeb Reid usku tavamõistuse printsiipidesse kui terve mõistuse juures olemise testi. Näiteks teoses „The Intellectual Powers of Man“ ütleb ta „ Selleks, et mehed saaksid koos arutleda, peavad nad esmalt olema kokku leppinud teatud põhimõtetes; on võimatu pidada arutelusid mehega, kellega teil pole ühiseid põhimõtteid. Reid esitas ka argumente, mis põhinesid fenomenaalsel läbinägelikkusel, ning esitas uudse kombinatsiooni otsesest realismist (direct realism) ning tavalisest keele filosoofiast (ordinary language philosophy). Tüüpilises lõigus teoses „Intellectual Powers“ kinnitab ta, et kui tal on kontseptsioon kentaurist, on see, mida ta ette kujutab, loom; mitte ükski idee ei ole loom, seega ei ole ettekujutatu mitte idee, vaid kentaur. See väide toetub nii objekti tajumise subjektiivsele kogemusele kui ka käsitlusele sellest, mida me silmas peame, kui kasutame sõnu. Kuna Reid nägi oma filosoofiat kui avalikult ligipääsetavat teadmist, mis on kättesaadav nii läbi introspektsiooni kui ka keele kasutamise õige mõistmise, pidas ta seda argimõistuse filosoofiaks.

Taju ja keele uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reid alustas argimõistusega, mis põhineb välise reaalsuse otsesel kogemisel, aga jätkas oma uurimistööd kahes suunas – väliselt tajude teemal ning seesmiselt inimkeele teemal – leidmaks ratsionaalsemat alust. Inimkeelt nägi Reid kui midagi, mille aluseks on kaasasündinud võime, mis eelneb inimese teadvusele ning on teadvusele instrumendiks. Samuti saab keelest seega vahend, uurimaks inimese kognitsiooni algkuju. Reidi sõnul sisaldab keel kahte eristuvat elementi: akustiline element ja tähendus, millel ei paista olevat mingit seost heli kui sellisega. See keele vorm, mida ta nimetab kunstlikuks, ei saa olla ürgne, mida ta nimetab loomulikuks, kus heli ei olnud abstraktne märk, vaid konkreetne märguanne. Reid viitas sellele, kuidas laps keelt õpib – imiteerides helisid, saades neist teadlikuks palju varem, kui ta hakkab mõistma erinevate häälikute gruppide tähendust, mis on kaasaegse täiskasvanu kõne kunstlikus seisundis. Reid arvas, et kui laps mõistaks kohe kuuldud sõnade kontseptuaalset sisu, ei õpiks ta üldse kunagi rääkima. Siin eristab Reid loomulikke ja kunstlikke märke. „Peamiselt loomulike märkide abil anname me keelele jõu ja energia; mida vähem peitub ühes keeles loomulikke märke, seda vähem väljendusrikas ning veenev see on. ... Kunstlikud märgid tähistavad, aga ei väljenda; need räägivad intellektiga, nagu algebra sümbolidki, kuid kired ja kiindumused ning tahtejõud neid ei kuule: need jätkuvad uinuvalt ja passiivselt, kuni me räägime nendega loomulikus keeles, mille suhtes neil on tähelepanu ja kuulekust.“ (lk 52) [5] Mis puutub tajumisse, eristas Reid tunnetust (sensation) ja taju (perception). Kuigi me saame objektist teadlikuks läbi meelte, ei ole tajutu sisu identne kõigi meie teadvuses tekitatud tunnetuste summaga. Seega, kuigi me kaldume keskenduma tajutud objektile, ei pööra me tähelepanu sellele protsessile, mis viib tunnetusest tajuni, mis sisaldab teadmist tegeliku asja kohta. Kuidas saame siis olla veendunud viimase eksisteerimises? Reid’i vastus on, et astudes sellega vahetusse intuitiivsesse suhtesse, nagu seda teeb laps. Täiskasvanu puhul on fookus tajumisel, kuid lapse puhul tunnetuse vastuvõtmisega. Reid’i arvates on lapse taju erinev täiskasvanu omast ning ta leiab, et inimesed peaksid muutuma lapselikemaks, et saada üle täiskasvanu kunstlikust tajust, mis viib Hume’i vaateni – see, mida me tajume, on illusioon. Ka kunstnik pakub võtme tunnetuskogemuse tõelise sisuni, kuna ta kasutab looduse keelt. „Oleks lihtne näidata, et muusiku, maalija, näitleja ja kõnemehe kaunid kunstid ei ole muud kui looduse keel, mille me endaga maailma kaasa tõime, aga mida me õppisime mitte kasutama ning oleme suurtes raskustes selle taastamisel.“ (lk 53) [6] Ilma loomuliku teadmiseta ühendusest looduslike märkide ja asjade vahel, mida need tähistavad, poleks keelt kunagi leiutatud. Kaunid kunstid on rajatud sellele ühendusele, mida me võime kutsuda inimkonna loomulikuks keeleks. (lk 59) [7] Seega põhines Reid’i meelest argimõistus varasemal ajastul inimesele kaasasündinud võimel osaleda otseselt looduses; seda leiame teatud määral lastes ja kunstnikes, aga filosoofilisest ja teaduslikust perspektiivist peame me selle taasavastama kõrgemal tasemel inimese meeles loodusest kõrgemal. Reid väitis ka, et ühenduslüli avastamine loodusliku märgi ja tähistatava asja vahel on loodusliku filosoofia ja teaduse aluseks, nagu viitas Bacon oma uues kaasasündinud loodusseaduste avastusmeetodis.

Mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

On väidetud, et tema maine langes pärast Immanuel Kant’i (kuigi Kant on Šoti filosoofiale pakkunud ka palju kiidusõnu) ja John Stuart Mill’i rünnakuid ühendusele Scottish School of Common Sense. Kuid Reid’i filosoofiat õpetati Põhja-Ameerika kolledžites 19. sajandil ning selle nimel võitles prantsuse filosoof Victor Cousin. Justus Buchler on näidanud, et Reid oli oli oluline mõjutaja ameerika filosoofile Charles Saners Peirce’le, kes jagas Reid’i muret hinnata ümber argimõistus ning kelle töö seostab Reid’i pragmatismiga. Peirce jaoks sisaldavad tõe ja tõelisuse kontseptsioonid arusaama ilma kindlate piirideta (ning seega vajadusel ennast parandavast) ühiskonnast, mis on võimeline selgeks teadmiste suurenemiseks. [8] Argimõistus on pidevalt arenev ning kujunenud sotsiaalselt ja avatud kinnitusele, nagu ka teaduslik meetod. Vastupidiselt Peirce’le ei ole Reid’i mõiste sensus communis (argimõistus) sotsiaalne evolutsiooniline produkt, vaid pigem eeltingimus võimalusele, et inimesed suudaksid üksteisega arutleda, üksteist mõista. Reid’i maine on taaselustunud argimõistuse kui filosoofilise tööriista kaitsmisel G.E. Moore’i poolet 20. sajandi alguses. Veelgi hiljem on Reid’ile pühendanud oma tähelepanu kaasaegsed filosoofid, eriti religioonifilosoofid, nt William Alston[9], Alvin Plantinga ja Nicholas Wolterstorff. [10] Reid kirjutas mitmeid olulisi filosoofilisi teoseid, sh „Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense“ (1764, Glasgow & London), „Essays on the Intellectual Powers of Man“ (1785) ja „Essays on the Active Powers of Man“ (1788). 1844. aastal kiitis Schopenhauer Reid’i selle eest, et ta selgitas, et väliste objektide taju ei saa tuleneda nn toorandmetest, mida saame viie meele abil: Mall:Quotation

Teised filosoofilised positsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi tuntud peamiselt läbi tema epistemoloogia, on Reid tähelepanu pälvinud ka vaadete pärast aktsiooniteoorias ja personaalse identsuse metafüüsikas. Reid’il oli liberaalne arusaam vabadusest, mille kohaselt me oleme võimelised vabaks tegutsemiseks, mille põhjusesks me ise oleme ja mille eest saab meid moraalselt hinnata. [11] Mis puutub personaalsesse identiteeti, lükkas ta ümber Locke’i käsitluse, et eneseteadvus kogemustele tugineva mälu kujul on aluseks sellele, et inimene oleks aja jooksul identne iseendaga. Reid leidis, et mälu pidevus ei ole vajalik ega ka piisav, tegemaks inimesest sama inimese erinevatel ajahetkedel. [12]

Reidi töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1764. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense.
  • 1785. Essays on the Intellectual Powers of Man.
  • 1788. Essays on the Active Powers of the Human Mind.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Barker, Stephen & Tom Beauchamp, eds., "Thomas Reid: Critical Interpretations" (1976)
  2. H. Lewis Ulman, The Minutes of the Aberdeen Philosophical Society 1758-1773 (Aberdeen University Press for Aberdeen University Studies Committee, 1990)
  3. http://plato.stanford.edu/entries/reid/
  4. Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense. Ed. Derek R Brookes. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997.
  5. Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense. Ed. Derek R Brookes. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997.
  6. Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense. Ed. Derek R Brookes. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997.
  7. Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense. Ed. Derek R Brookes. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997.
  8. Peirce, C. S. (1868), "Some Consequences of Four Incapacities", Journal of Speculative Philosophy 2, pp. 140–157, see p. 155 via Google Books. Reprinted, Collected Papers v. 5, paragraphs 264–317 (see 311), Writings v. 2, pp. 211–42 (see 239), Essential Peirce v. 1, pp. 28–55 (see 52).
  9. Alston invokes Reid in his Perceiving God: The Epistemology of Religious Experience (Ithaca, NY: Cornell University Press, 19991) pp. 151–155; 162–165.
  10. For Wolterstorff's use of Reid in aid of Reformed Epistemology, see his "Can Belief in God be Rational if it has no Foundations?" in Faith and Rationality (Notre Dame, IN: Notre Dame University Press, 1983).
  11. Essays on the Active Powers, "Essay Four: Of the Liberty of Moral Agents"
  12. Essays on the Intellectual Powers, "Essay Three: Of Memory".

[1] H. Lewis Ulman, The Minutes of the Aberdeen Philosophical Society 1758-1773 (Aberdeen University Press for Aberdeen University Studies Committee, 1990) [2] http://plato.stanford.edu/entries/reid/ [3] Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense. Ed. Derek R Brookes. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997. [4] Peirce, C. S. (1868), "Some Consequences of Four Incapacities", Journal of Speculative Philosophy 2, pp. 140–157, see p. 155 via Google Books. Reprinted, Collected Papers v. 5, paragraphs 264–317 (see 311), Writings v. 2, pp. 211–42 (see 239), Essential Peirce v. 1, pp. 28–55 (see 52). [5] Alston invokes Reid in his Perceiving God: The Epistemology of Religious Experience (Ithaca, NY: Cornell University Press, 19991) pp. 151–155; 162–165. [6] For Wolterstorff's use of Reid in aid of Reformed Epistemology, see his "Can Belief in God be Rational if it has no Foundations?" in Faith and Rationality (Notre Dame, IN: Notre Dame University Press, 1983) [7] Essays on the Active Powers, "Essay Four: Of the Liberty of Moral Agents" [8] Essays on the Intellectual Powers, "Essay Three: Of Memory".