Thérèse Raquin

Allikas: Vikipeedia
Thérèse Raquin
Autor Émile Zola
Algpealkiri Thérèse Raquin
Tõlge Marta Sillaots (1930)
Häidi Kolle (1988)
Päritolumaa Prantsusmaa Prantsusmaa
Keel prantsuse
Žanr(id) naturalistlik romaan
Kirjastaja ajakiri L'Artiste
Eesti kirjastaja Loodus
Avaldamisaeg 1867
Eesti avaldamisaeg 1930
Lehekülgi 482
ISBN 5450003196
(1988. a. trükk)

"Thérèse Raquin" on Émile Zola teos, mis 1867. aastal avaldati romaanina ja 1873. aastal etendus näidendina.

Zola ise on öelnud teose kohta, et tema eemärk oli "uurida temperamenti ja mitte tegelasi" ja ta võrdleb novelli teadusliku uurimistööga. Selle teadusliku lähenemise tõttu loetakse "Thérèse Raquini" naturalistlikuks teoseks.

Romaani eestikeelne esmatrükk Marta Sillaotsa tõlkes kandis pealkirja "Sa ei pea mitte abielu rikkuma".

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Thérèse Raquin" räägib loo noorest naisest, kelle isa on Prantsuse kapten ja ema alžeerlane. Pärast ema surma viib ta isa ta tädi, madame Raquini, ja tema haige poja, Camille'i, juurde elama. Kuna ta poeg on nii haige, poputatakse teda nii, et ta on isekas ja ärahellitatud. Camille ja Thérèse kasvavad üleskoos.

Kui Thérèse on 21, sunnib madame teda oma nõo Camille'iga abielluma. Natuke pärast seda otsustab Camille, et perekond peaks kolima Pariisi, kus ta saaks karjääri alustada. Thérèse aga alustab afääri tema parima sõbra Laurentiga.

Kui Camille, Thérèse ja Laurent kolmekesi paadiga sõitma lähevad, tapavad Laurent ja Thérèse Camille'i, et nad pärast tema surma abielluda saaks. Kahjuks hakkab neid aga vaevama süütunne - igal ööl varitseb nende magamistoas surnud mees; selle tagajärjel ei suuda nad enam üksteist puudutada ja lähevad hulluks. Laurent, ametilt kunstnik, ei suuda teostada ühtegi maali, ilma et see miskil moel meenutaks surnud meest. Nad põetavad ka madame Raquini'i, kelle tervist kahjustas insult. Peale teist insulti jääb kogu tema keha halvatuks, v.a silmad. Ühe tüli käigus, mille juures viibib ka madame Raquin, ütlevad Laurent ja Thérèse kogemata välja, et nemad mõrvasid Camille'i.

Et varjata tuttavate eest oma hullust, korraldatakse doominoõhtu. Suure pingutuse ja vaevaga õnnestub madame Raquin'il doominokividest moodustada sõnad: "Thérèse et Laurent ont t...", lõpetatuna pidi see olema: "Thérèse et Laurent ont tué Camille" (Thérèse ja Laurent tapsid Camille'i). Lause lõpetamiseks ei jätku tal jõudu ja nii tõlgendatakse seda kui "Thérèse ja Laurent hoolitsevad minu eest hästi".

Lõpuks muutub paari kooselu täiesti võimatuks ning nad plaanivad üksteise mõrva. Romaani tipphetkel saavad nad üksteise plaanidest aru. Mõlemad kurvastavad viimast korda oma ebaõnnestunud elu üle. Pärast viimast embust sooritavad mõlemad enesetapu, võttes mürki. Seda kõike vaatab pealt madame Raquin.