Testimonium Flavianum

Allikas: Vikipeedia

Testimonium Flavianum (ladina keeles 'Flaviuse tunnistus') on umbes 93/94 kirjutatud lõik Josephus Flaviuse kreekakeelsest teosest, mis on tuntud ladinakeelse pealkirja "Antiquitates Judaicae" all, 18. raamatust (63–64; XVIII 3.3) ning lõik 20. raamatust (200; XX, 9.1). Need lõigud mainivad Jeesust ning osutavad sellele, et Josephusel oli teadmisi algkristluse kohta.

Neil kohtadel on kirikuloos alates patristikast, eriti ajaloolises Jeesuse-uurimises, tähtis koht, sest tegu on varajase mittekristliku allikaga, mis kinnitab Jeesuse olemasolu.

Teist mainingut peetakse enamasti ehtsaks, kuid esimest mainingut peavad ajaloolased vähemalt osaliselt kristlaste poolt täiendatuks või töödelduks, harvemini ka täielikult võltsituks.

Esimese mainingu standardtekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese mainingu kreekakeelne tekst on järgmine:

„Γίνεται δὲ κατὰ τοῦτον τὸν χρόνον Ἰησοῦς σοφὸς ἀνήρ, εἴγε ἄνδρα αὐτὸν λέγειν χρή: ἦν γὰρ παραδόξων ἔργων ποιητής, διδάσκαλος ἀνθρώπων τῶν ἡδονῇ τἀληθῆ δεχομένων, καὶ πολλοὺς μὲν Ἰουδαίους, πολλοὺς δὲ καὶ τοῦ Ἑλληνικοῦ ἐπηγάγετο: ὁ χριστὸς οὗτος ἦν. καὶ αὐτὸν ἐνδείξει τῶν πρώτων ἀνδρῶν παρ᾽ ἡμῖν σταυρῷ ἐπιτετιμηκότος Πιλάτου οὐκ ἐπαύσαντο οἱ τὸ πρῶτον ἀγαπήσαντες: ἐφάνη γὰρ αὐτοῖς τρίτην ἔχων ἡμέραν πάλιν ζῶν τῶν θείων προφητῶν ταῦτά τε καὶ ἄλλα μυρία περὶ αὐτοῦ θαυμάσια εἰρηκότων. εἰς ἔτι τε νῦν τῶν Χριστιανῶν ἀπὸ τοῦδε ὠνομασμένον οὐκ ἐπέλιπε τὸ φῦλον“[1]

Eestikeelses tõlkes kõlab see nii:

"Sel ajal elas Jeesus, tark mees, kui teda üldse tohib inimeseks nimetada; sest ta oli uskumatute tegude tegija, heameelega tõde vastu võtvate inimeste õpetaja, tõmbas enda poole palju juute ja ka palju paganaid; see oli Kristus. Ja kui Pilaatus ta meie esimeste meeste osutuse järgi ristisurma mõistis, ei lakanud need, kes teda enne olid armastanud, teda armastamast; sest ta ilmus neile kolmandal päeval jälle elavana, nagu Jumalast läkitatud prohvetid seda ja kümme tuhat muud imelist asja olid tema kohta ennustanud. Ja tänini pole välja surnud kristlaste hõim, nagu neid tema järgi nimetatakse."

Esimese mainingu kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

See koht etendas pikka aega erilist osa varajase kristluse tõlgendamises, sest erinevalt roomlastest Suetoniusest ja Tacitusest, ei ole Josephus siin, kus ta räägib juutide ja kreeklaste vahelistest konfliktidest Pontius Pilatuse ajal, silmanähtavalt põlglik, vaid räägib Jeesusest näiliselt positiivses toonis. Teiselt poolt algab edasine jutustus sellega, et juttu tuleb veel ühest õnnetusest; seetõttu on võimalik, et jutustust Jeesusest tuleb mõista iroonilisena.

Varajased kirikuisad, nagu Justinus, Tertullianus ja Cyprianus, seda teksti ei tsiteeri, kuigi nad mujal apelleerisid Josephusele oma Vana Testamendi tõlgenduse kinnituseks. Origenes (umbes 185 – 254) kirjutas teoses "Contra Celsum", et ei uskunud, et Jeesus on Kristus: järelikult ei saanud ta neid ütlusi niisugusel kujul lugeda.[2] Vanim teadaolev tekstiversioon pärineb 4. sajandist ning on tsitaat Kaisareia Eusebiose (260–339) kirikuloost.

Seda kohta pidasid kristlased pikka aega vaieldamatuks tõestuseks, et Josephus teadis Jeesuse olemasolust ja sellest, et ta oli messias. Ent alates reformatsiooniajast 16. sajandil kahtlustati, et tegu on kristliku võltsinguga, mis pidi olema toimunud hiljemalt 3. sajandil. Juba Lucas Osiander vanem märkis, et lause "See oli Kristus" ei saa pärineda Josephuselt, sest muidu ta oleks olnud kristlane. Seda tulevat mõista ainult kristliku usutunnistusena, nagu see esineb Ap 9,22[3] ja mujal Uues Testamendis.

Alates ajaloolise Jeesuse-uurimise algusest on Josephuse teksti uuritud ja diskuteeritud. Alates 19. sajandil peeti seda sageli järgmiste argumentidega tervikuna hilisemate kristlastest ümberkirjutajate lisanduseks (interpolatsiooniks):

  • Kahtlev osalause "kui teda üldse tohib inimeseks nimetada" on mõistetav ainult dogmaatilise õiendusena, mis Jeesuse jumalikkust juba eeldab.
  • Ka lauset "Ta ilmus neile kolmandal päeval jälle elavana..." saab mõista ainult kristliku ütlusena.
  • Jeesuse ülejäänud kirjeldus "targa mehena" ja "kõigi inimeste õpetajana", kes teeb "uskumatuid tegusid", kelle tõe kõik "hea meelega vastu võtsid" ja kes ka paganaid "enda poole tõmbas", paistab Josephuse ja tema kavatsusega sobivat. Ent see tekst katkestab konteksti, mis kujutab Pontius Pilatuse ametiaega ülestõusude tagajärjena. Et see teema ja märksõna siin puudub, mõjub see lõik vahele torgatuna (nii väitis näiteks Eduard Norden).

20. sajandil aga pidasid paljud ajaloolased seda teksti mitte täielikuks võltsinguks, vaid pidasid seda Josephuse algtekstiks kristlaste poolt täiendatud või töödeldud kujul. Algteksti rekonstrueerida püüdsid nad aga väga erinevalt. John P. Meier eemaldas lihtsalt kolm "kristlikku" lauset.[4] Walther Bienert, Samuel G. Brandon ja teised oletasid vastavalt kontekstile Josephuse jutustust ülestõusukatsest: nad arvasid, et Josephus nimetas Jeesust analoogselt juudi vastupanuliikumise "röövlite", "võlurite" ja "rahva ahvatlejatega" "kõneosavaks rahutuste algatajaks", kes tegi "kummalisi" tegusid ning tõmbas palju inimesi "oma poolele"; kristlased muutsid siis need negatiivsed väljendid väheste parandustega neutraalseteks või positiivseteks.

Ka Frederick Fyvie Bruce esindas alates 1943. aastast seda vaadet ning argumenteeris: hilisemad tekstiversioonid sisaldasid sagedamini väikesi väljajätte kui kavatsuslikke lisandusi, kui need muudatused tundusid ümberkirjutajatele usutavad. Seejuures võisid nad üksikuid väljendeid, nagu alethe ('tõde') ja aethe ('kummalised asjad'). Nii et Josephus kirjutas algselt võib-olla nii (rekonstrueeritud lisandused kursiivis): "Sel ajal elas Jeesus, tark mees, kui teda üldse tohib nimetada inimeseks. Ta tegi nimelt päris uskumatuid tegusid ja oli kõigi nende inimeste õpetaja, kes võtsid hea meelega vastu kummalisi asju. Nii tõmbas ta palju juute ja ka palju paganaid enda poole. See oli niinimetatud Kristus. Ja kuigi Pilatus mõistis ta meie rahva kõige suursugusemate kihutusel ristisurma, jäid tema varasemad pooldajad talle siiski truuks. Sest ta ilmus neile, nagu nad kinnitasid, kolmandal päeval jälle elavana, nagu Jumalast läkitatud prohvetid seda ja tuhandet muud imelist asja tema kohta olid ennustanud. Ja kuni tänase päevani püsib kristlaste rahvas, kes end tema järgi nimetab." See tekst ei ole öelnud midagi juudi usu vastast, ning tekstimuudatused on kristlike ümberkirjutajate tööna usutavad.[5]

Seevastu juudi ajaloolased Joseph Klausner, Paul Winter, Geza Vermes ja teised oletasid, et algteksti suhtumine Jeesusesse oli positiivne: nende arvates esitas Josephus Jeesuse ristilöömist õnnetusena, sest järgmises salmis (Ant 18,65: "sel ajal tabas juute veel üks õnneuts..."). Kristlikud ütlused on nende arvates esitatud jüngrite arvamusena Jeesuse kohta: "Nad ütlesid, et ta on Kristus."

Shlomo Pines avaldas 1971 Josephuse teksti seni tähelepanuta jäänud araabiakeelse versiooni, mida piiskop Agapios Hierapolisest oli oma maailmaajaloos 10. sajandil tsiteerinud: [6] "Sel ajal oli üks tark inimene, keda nimetati Jeesuseks. Ja ta näitas üleshäid elukombeid ja oli tuntud vooruslikuna ning tal oli palju inimesi juutide ja teiste rahvaste seast jüngriteks. Pilaatus oli mõistnud ta ristilöömisele ja surma; aga need, kes olid saanud tema jüngriteks, ei loobunud oma jüngriks olekust ning jutustasid, et ta ilmus neile kolm päeva pärast ristilöömist ja elab ning sellepärast on võib-olla messias, kelle kohta prohvetid on ütelnud imelisi asju." Alice Whealey järgi pärineb see versioon Eusebiose "Kirikuajaloo" ühest süüriakeelsest tõlkest. Veel üks Testimoniumi versioon, mis oletatavasti ka sellele tõlkele tugineb, on Whealey arvates Miikael Süürlase "Maailma kroonika" oma. Erinevalt Pinesist peab Whealey "Maailma kroonika" versiooni autentsemaks kui Agapiose oma, sest ta on traditsioonilisele standardversioonile (textus receptus) keeleliselt lähemal. Et aga mõlemad versioonid samastavad Jeesust messiaga ainult kaudselt, siis toetavad nad Whealey arvates hüpoteesi algversioonist, mis tsiteeris kristlikke usuütlusi ainult Jeesuse jüngrite arvamusena, mida autor ei jaga.[7]

Teine maining[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses prokuraator Porcius Festuse vahetamisega Albinuse vastu kirjutab Josephus:

"Ananos aga, kes oli metsik ja ning kohtuasjades saduseridele omaselt karm, pidas hetke sobivaks – Festus oli äsja surnud ja Albinus alles teel. Ta kutsus seetõttu sünedrioni kohtuistungiks kokku ning laskis Jeesuse, niinimetatud Kristuse venna nimega Jaakobuse, nagu ka mõned teised, keda seadusest üleastumises süüdistas, kividega surnuks visata."

Teise mainingu kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Origenes (Contra Celsum I 47; II 13; Comm. in Mt. X 17) teatab, et Josephus olevat Jeruusalemma hävitamise tagasi viinud Jaakobuse mõrvamisele, kuid seda ütlust Josephuse säilinud teostes ei leidu. Seevastu Eusebios (Historia Ecclesiastica II 23,22) teadis seda kohta. Sellepärast on tradeerumislugu raskesti rekonstrueeritav.

Jaakobust nimetatakse siin Jeesuse, "keda nimetatakse Kristuseks", vennaks. Mõned ajaloolased kahtlevad selles, et judaist teda nõnda nimetada võis, teised näevad siin tagasiviidet esimesele kohale.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Algtekst Perseus-Tuftsi saidil
  2. Origenes, Contra Celsum, 1.47 (saksa keeles)
  3. Jeesus ongi Messias
  4. John P. Meier. A Marginal Jew: Rethinking the Historical Jesus, Volume One: The Roots of the Problem and the Person, Yale University Press 1991, ISBN 0300140185
  5. Frederick Fyvie Bruce. The New Testament Documents: Are They Reliable?, Wm. B. Eerdmans Publishing Company 2003, ISBN 0802822193, 9. peatükk
  6. Shlomo Pines: An Arabic version of the Testimonium Flavianum and its implications. Israel Academy of Sciences and Humanities (toim), 1971; tsitaat on tõlgitud saksakeelse tõlke järgi raamatust Gerd Theißen, Annette Merz. – Der historische Jesus, lk 81.
  7. Alice Whealey. The Testimonium Flavianum in Syriac and Arabic. – New Testament Studies 54 (2008), lk 573–590.
  8. Uurimisloo kohta üldiselt: Alice Whealey: Josephus on Jesus: The Testimonium Flavianum Controversy from Late Antiquity to Modern Times, Verlag Peter Lang, New York 2003, ISBN 0-8204-5241-6; teate kohta Jaakobusest samas, lk 2–4.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vanakreekakeelne algtekst
  • Eduard Norden. Josephus und Tacitus über Jesus Christus und eine messianische Prophetie. – A. Schalit. Josephusforschung, Darmstadt 1973, lk 27–69.
  • Shlomo Pines. An Arabic Version of the Testimonium Flavianum and its Implications, Jerusalem 1971.
  • Wolfgang A. Bienert. Das Zeugnis des Josephus. – Wilhelm Schneemelcher. Neutestamentliche Apokryphen. Band I: Evangelien, 1. trükk 1959, 6. trükk 1990, ISBN 3-16-147252-7.
  • E. Bammel. Zum Testimonium Flavianum. – Otto Betz jt (toim). Josephusstudien, Göttingen 1974, lk 9–22.
  • E. Bammel. A New Variant Form of the Testimonium Flavianum. – Judaica, Tübingen 1986, lk 190–193.
  • Steve Mason. Flavius Josephus und das Neue Testament, Tübingen-Basel 2000, lk 245–259.
  • R. E. Voorst. Jesus outside the New Testament, 2000, lk 93.
  • Per Bilde. En religion bliver til: en undersøgelse af kristendommens forudsætninger og tilblivelse indtil år 110, 2001, lk 126.
  • Alice Whealey. Josephus on Jesus: The Testimonium Flavianum Controversy from Late Antiquity to Modern Times, Verlag Peter Lang, New York 2003
  • Carstev Peter Thiede. Svitky od Mrtvého moře a židovský původ křesťanství, 1. trükk, Praha: Volvo Globator 2004, ISBN 80-7207-549-7, lk 236.
  • Torsten Reiprich jt. Josephus und das Neue Testament, Mohr Siebeck, Tübingen 2007, ISBN 3161493680
  • Ulrich Victor. Das Testimonium Flavianum - Ein authentischer Text des Josephus. – Novum Testamentum, kd 52 (2010), lk 72–82.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]