Teriakk

Allikas: Vikipeedia
Teriakianum 18. sajandi Prantsusmaalt

Teriakk (theriaca, theriacon, theriaca Andromachi; rahvasuus nimetatud ka: külakurat[1]) oli meie ajaarvamise esimestest sajanditest kuni 19. sajandini kasutusel olnud universaalravim, eriti kasutusel vastumürgina.

Legendid peavad teriaki retsepti väljatöötajaks keiser Nero ihuarsti Andromachst, kes toetus Pontose kuninga Mithridates VI varasematele töödele (mitridaatsium). Andromachuse oluline panus olevat olnud unimaguna mahla lisamine retsepti. Teriaki üheks populariseerijaks oli Kreeka meedik Galenos (131-201). Eri andmetel kuulus teriaki koostisesse 64-71 komponenti (nimetatud on selliseid nagu rästikuliha, meriurgiinea (Scilla maritima), kaneel, kärbseseen, kummiaraabik jt). Pärast Rooma riigi langemist omandasid teriaki valmistamise kunsti araablased, kelle juurest see hiljem Itaaliasse (Napoli, Veneetsia) tagasi kandus. Teriaki võltsimise eest karistati karmilt, kuid teriaki üldnimetuse all tunti erinevaid loodusravimisegusid: theriaca pauperum (emajuur, tobiväät, loorberipuu viljad, mürr, kadakamarjaekstrakt, mesi), theriaca diatessaron, saksa teriakk (kadakaekstrakt).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia. 8. köide: Tanulane–Yvon. Tartu: Loodus, 1937 , lk 114.