Teddyboyd

Allikas: Vikipeedia

Teddyboyd ilmusid tänavatele varajastel 1950. aastatel Suurbritannia linnades ning olid sotsiaalselt määratletud kui kutseoskuseta linnatöölispoisid. Liikumine algas Inglismaal, kui sõjajärgne range lihtsus ennast ammendas. Pärast Teist maailmasõda ärkas Inglismaa kassiahastusega. Ameerika 1950. aastate tarbimisbuum ei ulatunud Britanniasse enne 1960. aastaid, kuid sellele vaatamata, kui sõja tagajärjel tabas majanduslik õitseng Britanniat, võisid töölisklassi teismelised endale esmakordselt lubada jalgratast või mootorratast, meelelahutust ja häid riideid, ehkki enamik poode pakkus ainult “off the peg” (“pesulõksust võetud”) konventsionaalseid stiile ja paljud rätsepad keeldusid neid niinimetatud uusi moode täiendamast. Teddyboy univorm oli algselt jäljendatud elegantselt edwardiaanlikult gentlemanilt – tema sotsiaalselt superiorilt. Keskklass, kes oli kunagi olnud stiili pioneeriks, nägi, et nende garderoob on nüüd saanud igihaljaks. Neid, kes nüüd stiili esindasid, kirjeldati kui cosh boys (kumminuiapoisid), delinquents (õigusrikkujad), zoot-suiters ja spivs (tööpõlgurid). Ajakirjandus vajas uut oskussõna, et kirjeldada neid kampasid, mis arvult iga päevaga kasvasid. Eelistatumad väljendid olid Teddyboys (mängukarupoisid) ja Teddygirls (mängukarutüdrukud). Esimene ajaleht, mis seda terminit kasutas, oli Daily Express 23. septembril 1953. Rõivastus, mida teddyboyd kandsid, oli ette kavatsetud ehmatama oma vanemate põlvkonda. Seda kroonis kuningas Edwardi ajastu lõikes avatud kaelusega mõnikord sametist või sametiga kaunistatud krae ja mansettidega pikk draperii-pintsak, mis oli vooderdatud lillelise või eredavärvilise satiiniga. Mõnikord olid pintsakukääniste siseküljele õmmeldud žiletiterad – juhuks kui keegi peaks kakluse käigus revääridest kinni haarama. Kuube kanti koos brokaatvesti, elegantse tiibkraega kahevärvilise keeglisärgi (bowling shirt), mille seljapeale võis lasta trükkida näiteks lemmikorkestri embleemi, saapapaela- või Maverick-tüüpi kaelasideme või kriiskavalt ereda Slim Jim (Sihvakas Jim) lipsu, mansettidega kitsaste “vihmaveetoru” (“drainpipe”) pükste, eredate sokkide ja erivärviliste seemisnahksete paksu caoutchouc-tallaga Gibsoni kingadega, mis algupäraselt olid paika pandud kui “nancy boy shoes”, Eestis “batad”, tänapäeval “stompers” (väga paksu tallaga [~ 3 tolli] ja seemisnahast, kuid mitte ainult) ja “creepers” (mitte nii paksu tallaga [~ 1 toll], tavaliselt mitte seemisnahast, tavaliselt must-valged, ja terava ninaga). Oma suurepäraste edwardiaanlike rõivaste all kandsid teddyboyd mõnikord enesekaitseks flick-nuge, jalgrattakette või kumminuiasid. Teddyboyd katsetasid arvukaid eksperimentaalseid soenguid, millest kõige favoriitsem oli DA – otsaesisele kammitud juuksesalk koos “pardisabaga” (“ducktail”) kuklal. DA oli peamine soengutüüp, ehkki sellel oli palju variatsioone nagu The Bop, The Tony Curtis, The Be-Bop, The Tevee, The Panama, Back Sweep And Crest (Taha Lükkamine Ja Tutt) või The Duckbill (Pardinokk). Soeng oli vahatatud ja harilikult täiendatud bakenbardidega. Kõik teddyboyd nägid suurt vaeva, et hoida oma soengud korras. Kaklus paiskas soengu segi – järelikult oli alati kaasas metallkamm. Teddygirlid võtsid omaks ameerika moed, niisugused nagu toreadooripüksid ja ringseelikud ning kandsid juukseid “hobusesabas”. Kuidas iganes, olid teddyboyd hämarad kujud boppimas tänavatel tantsusaalides ja luuramas ümber baaride. Osad teddyboyd olid anarhistid ning ründasid noorukite kampu, kes kiusasid taga lääne-hindusid, kes emigreerusid Britanniasse kesk-50-ndatel. Seos teddyboyde , nende rõivastuse, nende tantsumuusika ja kuritegevuse vahel sai tähtsama asitõendi juba enne 1954. aasta 1. jaanuari, kui kamp teddyboysid tappis Clapham Common’il Briti Rahvusrinde (British National Front) poolehoidja. Teddyboyd kuulasid ameerika rock’n’rolli, mille ristiisaks oli anarhist Alan Freed varjunimega Moondog. Elvis Presley, Buddy Holly, Jerry Lee Lewis, Little Richard, Chuck Berry, Bo Diddley ja briti artistid nagu Tommy Steele, Billy Fury (Billy Raev), Marty Wilde, The Shadows (Varjud), Bill Haley, kes sisuliselt leiutas rock’n’roll-muusika, millele Alan Freed pani nime, ja paljud, paljud teised said teismeliste iidoleiks. See oli justkui vabaduse orkaan. Septembris 1956 oli Bill Haleyl Britannias 5 plaati Top 20-s ja filmi Rock Around The Clock (Rock Kellaringselt) näidati 300-s kinos. Nii oligi Bill Haley kontserdil alati mürglit karta. 1957. aastal peksid teddyboyd Lääne-Berliinis, Hamburgis, Essenis ja Stuttgartis kontserdisaalid segi ja tekitasid ainuüksi Berliini Spordipalees 50 000 marga eest kahju. Bändid nagu Wild Angels (Metsinglid), Houseshakers (Majaraputajad), Rock’n’Roll Gang (Prantsusmaal), Shakin’ Stevens & the Sunsets (Rappuv Stevens & Päikeseloojangud) ja Rock’n’Roll Allstars lõid taas rock’n’rolli tõelise hinge; nad esitasid 1950. aastate suurt menu: Johnny B. Goode, Little Queenie (Väike kuninganna), Tutti Frutti, Peggy Sue, Be Bop A Lula, C’mon Everybody (Tulge igaüks), Summertime Blues (Suveaja blues), Great Balls of Fire (Suured tulekerad)… Seda traditsioonilise rock’n’rolli tagasitulekut nimetati Rock’n’Roll Revival (rock’n’rolli uuestisünd). 1970. aastatel ostsid paljud teismelised endale second-hand-draperii-pintsakud, peitsid koiaugud märkidega ja said teddyboyde ja -girlide uueks põlvkonnaks. Üks niisugustest noormeestest oli ka Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten, kes kuulus samuti mingi ajavahemiku teddyboyde ridadesse kandes oranži DA-soengut ja helesinist draperii-pintsakut. Helepunast draperii-pintsakut kandis ka Sex Pistolsi bassgitarrist, hiljem sooloartist Sid Vicious, kes esitas mitmeid rock’n’rolli klassikasse kuuluvaid palu nagu C’mon Everybody ja Something Else. Tänapäeval kuulub teddyboyde subkultuuri ka 70-ndatel ilmunud Rockabilly koos 50-ndate rock’n’rolli, varajaste 60-ndate instrumentaalide ja jumpin’ jive’iga (hüpleva swingiga). Ehkki teddyd ei hoolinud tollal rockabillyst, tõi see kaasa huvi taaselustumise rock’n’rolli vastu ja ilmusid uued kohtumispaigad. Baseerides oma väljanägemise vaesetel valgetel poistel Ameerika Lõunast, võtsid rockabillyd – mõnes mõttes vastupidiselt oma vaadetele – üle Konföderatsiooni lipu (Confederate Flag) kui oma embleemi. Rock’n’roll disc jockeyd peatasid muusika mängimise, mis rockabillydele ei meeldinud ja teddyboyd realiseerisid, et neile olid tekkinud uued rivaalid nende rock’n’roll kohtumispaikade suhtes. Seal puhkes palju kaklusi ja paljud rock’n’rolli kokkusaamiskohad suleti. Briti rock’n’roll-bändid arendasid nende oma stiili, kasutades gitarribluesi ja rockabillyt, et anda oma muusikale teravamad hambad. Rock’n’rolli kõrtsid hakkasid peale võtma seda tüüpi bände ning ühtlasi mängima ka algupäraseid 1950-ndate plaate. Rockabilly oli tantsisklev ja veinist ülendatud unikaalne meelelahutus. Artistid nagu Charlie Rich, George Jones, Carl Mann, Hayden Thomson, Janis Martin, Wanda Jackson, Sleepy Labeef ja paljud, paljud teised said kuulsaks Inglismaal, siis ülejäänud Euroopas. Samal ajal plaadistas suur märk Rollin’ Rock briljantseid artiste nagu Ray Campi, Mac Curtis… Rockabilly peamised asjatundjad asutasid uue liikumise, mida nimetati Rockabilly Rebels (rockabilly mässajad). Osad nendest toetasid anarhiste ja protesteerisid Briti Rahvusrinde poliitika ja rassilise segregatsiooni vastu, ehkki kandsid anarhistide musta surnupealuulipu kõrval ka Konföderatsiooni lippu. Seda liikumist toetab ka teddyboyde ajakiri Teds News. Artistid nagu Matchbox (Tikutoos), Ray Campi ja eriti Stray Cats (Hulkuvad Kassid) {kes identifitseerisid oma stiili kui Punkabilly} – Rockabilly Rebelsi muusikalised juhid – olid samuti antirassistid. Rockabilly tulek langes kokku teddyboyde traditsiooni internatsionalisatsiooniga. Uued bändid nagu Crazy Cavan & the Rhythm Rockers (Hull Cavan & Rütmi Lõngused), The Flying Saucers (Lendavad Taldrikud), Riot Rockers (Mässurockerid), Teddy & The Tigers (Teddy & Tiigrid), Hurriganes (Orgaanid) {2 viimast Soomest} jt. eksportisid üle kogu Euroopa nende omi laule, nende oma muusikat. Nad lõid uue helipildi, mida nimetatakse Teddyboy Rock’n’Roll. Osad teddyboyd eelistasid kasutada terminit Revival (uuestisünd). Sellel euroopa helipildil, millel oli palju pooldajaid 70-ndatel ja mis veel praegugi omab palju fane Euroopas, isegi kui osa (pseudo) puriste (puhtusetaotlejaid) vihkavad seda stiili, mis ei ole nende jaoks küllalt 50-ndad. Teddyboy rock’n’rolli võib mängida ka elektribassiga, instrumendiga, mida puristid, kes eelistavad topeltbassi (“slap bass” [“laks-bass”]), jälestavad. Oleks vale oletada, et modernsed 2000. aastate rock’n’rolli kohtumispaigad on ainult klanitud tantsuklubid. Tantsides rock’n’rolli võib saada palju nalja ning muusika on parem kui varem. Endale nime on teinud The Flying Saucers, Crazy Cavan & the Rhythm Rockers, Lucas & the Dynamos, Jive Street (Swingi Tänav) ja Pollytone Records, mis korraldab Teddyboy Nädalalõppe (Teddyboy Weekenders). Maavallas on kõige kuulsamad teddyboyd Ülari Kirsipuu, Andrus Kasesalu ja Sven Lesberg ehk Less Sääsest. Kõige märkimisväärsemad teddyboy ja rock’n’rolli bändid on Jolly Roger, Rock’n’Roll Band, The Tramps, Nine Lives, Wild Cats, The Rockin’ Guys ja Boogie Company.


Teddyboyde hümn:

TEDDYBOY BOOGIE

Standing on the corner, swinging my chain
Along came a copper and he took my name
He put his dirty maulers on my long drape coat
So I whipped out my razor and I... slit his throat
Teddy boy boogie, boogedy boogedy boo
Teddy boy boogie, boogedy boogedy boo
Ah-ah-ah, Ooh-ooh-ooh
Teddy boy boogie, boogie boogedy boogedy boo
Well I’m a Teddy boy ‘cause that’s the life I choose
I wear a tweed jacket and a blue suede shoes
I smoke a big cigar and I dig the local hop
Saturday night to see my baby dancin’ to the bop
One night I was out on a chicken run
A getting my kicks and a havin’ some fun
A cop car came up a from behind
So I whipped out my razor and I... changed his mind

Crazy Cavan & The Rhytm Rockers

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]