Teavik

Teavik on raamatukogunduses andmekandja – materiaalne objekt, millele on talletatud informatsiooni. Teavik on näiteks trükis, heliplaat, foto, CD-ROM, CD, helikassett, videofilm.

Eesti Standardikeskuse poolt välja antud standard EVS-EN ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika" annab teavikule järgmise definitsiooni: teavik/dokument (inglise document) – üksusena käsitletav salvestis või materiaalne objekt.

Raamatukogusõnastik annab teavikule järgmise definitsiooni: dokument/raamat/teavik (inglise document) – mistahes materiaalne objekt, millele on talletatud informatsioon, näiteks trükis, foto, heliplaat, kompaktketas.

Termin "teavik" võeti kasutusele XX sajandi lõpus, riiklikku terministandardisse jõudis see aastal 2001 (ISO 5127:2001). Eesti õigekeelsussõnaraamatusse ilmus sõna "teavik" esimest korda 2006. aastal definitsiooniga "teavik on infot kandev objekt raamatukogus, nt trükis, foto, plaat, mikrofilm".

Teavikute kasutajatele vahendamiseks, nendest teadaandmiseks ning nende iseloomustamiseks on erinevaid esitusvõimalusi:

• bibliograafiline kirje e bibliokirje
• annotatsioon
• referaat
• resümee, kokkuvõte
• retsensioon
• ülevaade

Iga esitusviisi iseloomustab erinev analüüs ja sünteesi aste.

Bibliokirje

Andmekogum teaviku kohta, mis:

• võimaldab seda identifitseerida
• annab ettekujutuse teaviku:
  • sisust
  • lugejamäärangust
  • teatmestikust
• annab teaviku füüsilise kirjelduse

Andmete iseloomu ja esitamise järjekorra määravad kindlaks:

• kataloogimisreeglid
• kirjastandardid

Teavikute kirjeldamiseks raamatukogunduses on IFLA (The International Federation of Library Associations and Institutions) poolt välja töötatud vastav rahvusvaheline standardite rühm ISBD (International Standard Bibliographic Description), mis määrab eri teavikutüüpide kirjeldamisel esitatavate andmete valiku, vormi ja järjekorra, ning kirjavahemärgid: ISBD(M), ISBD(S), ISBD(NBM), ISBD(CM), ISBD(A), ISBD(PM), ISBD(ER), ISBD(CF), ISBD(G). Standardi eesmärgiks on luua ühtne reeglistik iga teavikulaadi jaoks ning luua eeldused ülemaailmselt ühtseks kirjeldamiseks, mis hõlbustaks bibliograafiliste andmete vahetust rahvusvahelisel tasandil. Teavikuid kirjeldatakse bibliograafilise kirjega ja kataloogitakse bibliograafilistes formaatides, millest tuntuimad kuuluvad MARC-rühma.

Teavikute bibliograafiline kirjeldamine e. bibliografeerimine (inglise k bibliographical description) – teaviku põhiandmete esitamine kindlate reeglite alusel.

Kirjeldamise tulemusena koostatakse bibliokirje (inglise k bibliographical record, bibliographical description, entry) või lihtsalt kirje.

Kirjeldamise objektiks on erinevad teavikulaadid (olenevalt kandjast)

• trükised
• raamatud, brošüürid
• jadaväljaanded (perioodika: ajalehed, ajakirjad, jätkväljaanded)
• noodid
• kartograafilised teavikud
• tehnikakirjanduse erilaadid (patendid, standardid, tootekataloogid, hinnakirjad)
• auvised (helikassetid, -plaadid, videod)
• elektroonilised teavikud

Teavikute kataloogimine

Teavikute kataloogimine on kirjete koostamine raamatukogukataloogi jaoks ning kataloogide koostamine ja hooldamine. Kataloogimine on raamatukogutöö põhiprotsessi kuuluv tegevus, mis võimaldab teavikute leidmist raamatukogu kogudest.

Kataloog on teavikute süsteemne loetelu raamatukogus (kaartkataloog, elektrooniline kataloog).

Teaviku liigitamine

Teavikute liigitamine e. indekseerimine – teaviku sisu väljendamine numbrilise ja/või tähtedest koosneva leppemärgiga, mille eesmärgiks on teaviku otstarbekas paigutus raamatukogu hoidlas võimaldades seega vastavat teavikut kiiresti leida ning mis pakub lugejale teemaotsingu võimaluse. Enamikus raamatukogudest on kasutusel UDK (universaalne detsimaalklassifikatsioon).

Teavikute liigitamisel kehtivad nõuded:

• täpsus
• adekvaatsus
• ammendavus
• teaduslikkus

Teaviku märksõnastamine

Teavikute märksõnastamine on teaviku ainestiku esitamine ühe või mitme tunnusliku sõna või sõnaühendi abil, mille määrab märksõnastaja.

Märksõnastamise põhimõtted on:

1. MARC21-vormingu kasutamine täies ulatuses
2. järelkoordineeritud märksõnastamine
3. kohustuslik on adekvaatne märksõnastamine, süva- ja üldistav märksõnastamine lisandub vastavalt vajadusele
4. märksõnastamine ei tohi olla anonüümne

Teaviku säilitamine

Teavikute säilitamine – tegevused raamatukogus, mille eesmärgiks on teavikute vananemise aeglustamine, nende lagunemise takistamine ning seeläbi raamatukogu varade pikaajalise kasutatavuse tagamine.

Teavikute säilitamise põhiprintsiibid:

• minimalismiprintsiip
• pööratavus
• dokumenteeritus

Teavikute säilitamise tegevussuunad:

• ennetav säilitamine (hoiustamise keskkonnatingimuste loomine ja kontroll, info uuendamine, töötajate ja kasutajate koolitus)
• korrektiivne säilitamine (konserveerimine ja restaureerimine)

Teavikute hankimine ja komplekteerimine

Komplekteerimiseks nimetatakse pidevat kogude moodustamist, kogude pidevat uuendamist teavikutega, mis vastavad raamatukogu ülesannetele ja tema kasutajaskonna vajadustele.

Raamatukogu kogude moodustamisel lähtutakse:

• teeninduspiirkonna elanike vajadustest
• teeninduspiirkonna iseärasustest
• lugejate arvust jm.

Teavikute hankimisviisid:

• ostmine
• ettetellimine
• raamatuvahetus
• üleandmine
• kingid
• annetused

Informatsiooni ilmuvate teavikute kohta annavad:

• raamatukaubandusettevõtete tellimisnimekirjad
• kirjastuste ja autorite koostatud teavikututvustused
• perioodika

Teaviku laadid

Teaviku laadi määrab tema vorm ehk välised tunnused (materjal) ja/või perioodilisus

• raamat (49 lk ja enam)
• brošüür (kerges köites või köitmata, 5–48 lk)
• pisitrükis ehk lehttrükis voldikud, reklaamlehed
• ajaleht – tihedalt (iga päev kuni kord nädalas) ühesuguses kujunduses, tavaliselt suures formaadis ja veergudesse seatud tekstiga ilmuv sama pealkirjaga perioodikaväljaanne)
• ajakiri – regulaarselt (vähemalt kaks korda aastas), ühesuguses kujunduses ja formaadis, numereerituna ilmuv sama pealkirjaga perioodikaväljaanne
• jätkväljaanne – ebaregulaarsete ajavahemike järel ilmuv numereeritud perioodiline väljaanne, mille üksiknumbritel võivad olla eripealkirjad ning mida ühendab seeriapealkiri
• erilaadid – masinloetavad analoog- või digitaalkujul infokandjad (mikrofilmid, mikrofiššid); patendid, hinnakirjad, plaanid, skeemid, lüümikud, tootekirjeldused; graafilised lehed, reprod, maakaardid, gloobused, noodid, pimedate trükised, plakatid
• audiovisuaalteavik ehk auvis – kuulmis-/nägemismeeltega spetsiaalse seadme abil tajutava info kandja (heliplaat, lint, kassett, laserplaat, diapositiiv, film, videokassett, kileleht)
• elektrooniline teavik – CD, CD-ROM, magnetketas, -lint
• jne.

Teavikute tüübid

Teaviku tüübi määrab tema otstarve:

• ametlikud teavikud – kehtestatud seadused, määrused, standardid, juhendid, organisatsioonide kohta või nende poolt väljaantud teavikud
• readuslikud teavikud – kirjapandud uurimuste tulemused erialaspetsialistidele (monograafiad, projektid, toimetised, ka publitseerimata teavik)
• õppekirjandus – õpikud, õppevahendid
• teatmeteavikud – erinevad teatmeteosed erinevate andmete kiireks leidmiseks
• tarbeteavikud – eesmärgiga anda praktilisi teadmisi, juhiseid mingi töö tegemiseks
• aimekirjandus – populaarteaduslik kirjandus
• ilukirjandus
• reklaamteavikud
• jne.

NB! Kõikides teavikutüüpides kasutatakse enamasti kõiki teavikute laade!

• monograafia
• käsikiri
• nooditeavik
• mikrovorm
• kaarditeavik
• auvis
• graafikateavik
• patendikirjeldus
• jne.

Vaata ka

• dokument
• rahvusteavik
• elektrooniline teavik
• digitaalne teavik
• informatsioon
• teave

Välislingid

• Eesti raamatukogusõnastik