Tööstusspionaaž

Tööstusspionaaž ehk teadus-tehniline luure on riiklike luureasutuste või eraettevõtete luuretegevuse alaliik, mis on suunatud tehnoloogilise ja majandusalase teabe kogumisele, mis parandaks või lihtsustaks infokoguja majanduslikke otsuseid või võimaldaks kokku hoida arenduse ja teaduslike uuringute kulusid. Seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete järgi on võrreldav vargusega.

Teadus-tehniline luure ja tööstusspionaaž Nõukogude Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidus hakati tööstusspionaaži aktiivselt kasutama juba 1920. aastail, kuna pärast teadlaste ja inseneride tapmist oli Nõukogude teadus madalseisus, kuid riikliku tasemel hakati tööstusspionaaži kasutama 1926. aastast, kui kohakaasluse alusel 1924. aastal NSV Liidu Kõrgeima Rahvamajandusnõukogu esimeheks määratud Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse ülem Feliks Dzeržinski edastas nõukogude välisluurele korralduse moodustada organisatsioon välismaise teadusarenduse kohta informatsiooni kogumiseks^[1], ning KRMN Sõjalis-tööstusvalitsus töötas välja küsimustiku nõukogude luureasutustele teemade kohta, mis huvitasid nõukogude majandust ja tööstust.

Teadus-tehniline luure ja tööstusspionaaži protsessi olid kaasatud kõik Vene SFNV luure- ja kaubandusorganisatsioonid:

Tšekaa/GPU/OGPU/NKVD/KGB Välisosakond (välisluure),
Punaarmee ja Nõukogude Armee Luurevalitsus (sõjaväeluure) ja
Kominterni rahvusvaheliste suhete osakond (parteiluure) ning
variorganisatsioonid: ARKOS – Suurbritannias, AMTORG – USA-s ja VOSTVAG – Saksamaal (NSV Liidu väliskaubandusorganisatsioonid).

Eriti edukad olid nõukogude luureoperatsioonid riikides, kus oli palju "tööliste ja talupoegade riigile" kaasatundjaid: Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal.

Kuulsamad Nõukogude Liidu tööstusspionaažioperatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

GOELRO (kogu Venemaa elektrifitseerimine), mis teostati tänu 1923. aastal Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide firmadest AEG, Osram ja General Electric varastatud oskusteabele volframist hõõgniidiga hõõglampide valmistamiseks;
Tuumapommi väljatöötamiseks vajalike tehniliste andmete hankimine Ameerika Ühendriikide Manhattani projektist (Klaus Fuchs) – teabekogumine, mis kiirendas ja kergendas vene füüsikul Igor Kurtšatovil Nõukogude Liidu tuumapommi ehitamist;
Ameerika Ühendriikide Õhujõududele kuulunud ja Kaug-Idas hädamaandumise teinud strateegilise pommitaja B-29 kopeerimine ning tootmine NSV Liidus Tu-4 nime all
Operatsioon Brunhilda – ülehelikiirusega lennuki Tupolev Tu-144 tootmine NSV Liidus, kasutades Suurbritannia BAE ja Prantsusmaa Aerospatiale'ist saadud Concorde'i uurimistulemusi;
Ameerika Ühendriikide õhujõudude kõrgtehnoloogilise lendava hoiatus- ja kontrollisüsteemi AWACS tehnoloogia kopeerimine;
Ameerika Ühendriikide õhujõudude strateegilise pommitaja B-1B Lancer kopeeritud andmete alusel Tupolev Tu-160 ja Boeing UC-14 andmete alusel transpordilennuki Antonov An-72 valmistamine.

NSV Liidu tööstusspionaaži keskus oli NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asunud Sõjatööstuskomisjon, millele NSV Liidu teadus- ja tööstusasutused esitasid "tellimused" vajaliku teabe hankimiseks välismaalt. STK edastas need KGB, GRU või sotsialismimaade luureteenistustele ning saadud materjalid edastas "tellijatele", kes need juurutas uurimistöödes või tootmisprotsessides, saavutades majandusliku ja ajalise kokkuhoiu. STK-d juhtis 1963. aastast Leonid Smirnov ja pärast tema erruminekut 1985. aastal Juri Masljukov.

Näited[muuda | muuda lähteteksti]

Leedust saadeti 2002. aastal välja tööstusspionaažis süüdistatud Venemaa kodanik Andrei Kubatšov, kes kogus lubamatute meetoditega teavet riigi energeetikaettevõtete, sh erastamisele kuuluvate ettevõtete kohta. Kubatšovil oli pass Hollandi kodaniku Andreo Homeilovi nimele ja ta esitles ennast kord ühe, kord teise nime all. Leedu energeetikaettevõtted olid Venemaa ettevõtete, sh Jukose, Lukoili ja Gazpromi huviorbiidis.^[2]

2010. aastal karistati Skandinaavia suurimat lennufirmat SAS aastatel 2002–2004 oma konkurendi, lennufirma Norwegiani kohta konfidentsiaalse informatsiooni kogumise eest (lubamatul viisil Norwegiani kohta Amadeusi registreerimissüsteemi kaudu saadud teavet hankides ning ühelt reisifirma ametnikult Norwegiani ärisaladuste hankimine).^[3]^[4]