Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Asutatud	2008
Eelarve	32,68 mln € (2012)
Dekaan	Peeter Burk
Akadeemilisi töötajaid	575 (2012)
Tugitöötajaid	576 (2012)
Üliõpilasi	2292 (2013)
Bakalaureuse­õppes	1026 (2013)
Magistriõppes	695 (2013)
Doktoriõppes	506 (2013)
Asukoht	Tartu

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond moodustati 2008. aastal Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ja Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ühinemisel.

Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna teadusfookuses on bioloogia-, füüsika-, keemia-, maa-, keskkonna-, materjali-, tehnika- ja biomeditsiiniteaduste ning nendega seotud tehnoloogiate arendamine.

Bioloogia, biokeemia, geneetika, keemia, looma- ja taimeteaduse, keskkonnateaduste ja ökoloogia, materjaliteaduse, molekulaarbioloogia ning geoteaduste vallas kuulub Tartu Ülikool maailma 1% kõige mõjukamate teadusasutuste hulka.

Ajalugu

Formaalselt asutati Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond 2008. aastal. Teaduskond moodustati aga allüksustest, mille ajalugu on palju pikem.

Bioloogia-geograafiateaduskond

 Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskond

Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu iseseisva teaduskonnana Tartu Ülikoolis algab 1961. aastast, kui likvideeriti senine matemaatika-loodusteaduskond ja avati füüsika-matemaatika- ning bioloogia-geograafiateaduskond. Teaduskonnas oli avamise ajal kuus kateedrit: geograafia kateeder, geoloogia ja mineraloogia kateeder, geneetika ja darvinismi kateeder, taimefüsioloogia kateeder, taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder ning zooloogiakateeder.

1. septembril 1992 likvideeriti taas seni olemasolevad kateedrid ja nende baasil moodustati instituudid koos järgnevate professuuridega: molekulaar- ja rakubioloogia instituut, botaanika ja ökoloogia instituut, zooloogia ja hüdrobioloogia instituut, geograafia instituut, geoloogia instituut. Teaduskonna allüksusteks kinnitati botaanikaaed ja zooloogiamuuseum (ZHI koosseisus).

Aastatel 1994–2005 loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus loodusteaduste didaktika lektoraat (1994), moodustati Välis-Eesti uuringute keskus geograafia instituudi juurde (1997), muudeti ökofüsioloogia õppetool rakendusökoloogia õppetooliks (1998), viidi Botaanikaaed teaduskonnast välja (1999), loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus bioinformaatika õppetool (2002), muudeti hüdrobioloogia õppetool ihtüoloogia ja kalanduse õppetooliks (2002), asutati teaduskonna juurde interdistsiplinaarne üksus alus- ja rakendusökoloogia keskus (2003), moodustati molekulaar- ja rakubioloogia instituudi juurde UNESCO Teadushariduse Keskus (2004), loodi bioloogia-geograafiateaduskonna koosseisus olnud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning loodusteaduslike kogude baasil Tartu Ülikooli muuseumide osana Tartu Ülikooli loodusmuuseum (2005).

2007. aasta 1. augustist moodustati seniste instituutide baasil kaks teadus-arendusasutust: Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituuti kuulub neli osakonda: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond.

Teaduskonna dekaanid

1961–1964	Heigo Miidla
1964–1966	Herbert Viiding
1966–1969	Ants Raik
1969–1972	Arvo Rõõmusoks
1972–1975	Ants Raik
1975–1991	Aadu Loog
1991–1995	Toivo Maimets
1995–1998	Volli Kalm
1998–2003	Ain Heinaru
2003–2008	Tõnu Meidla

1. jaanuaril 2008 liideti teaduskond Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnaga.

Füüsika Instituut

 Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli füüsika instituut

1946. aastal asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), aasta hiljem alustas instituut tööd. 1952. aastal nimetati instituut ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks (FAI).

Vahemikus 1956–1975 toimus esimene Eestis korraldatud (TÜ&FI) üleliiduline luminestsentsikonverents (1975), moodustati FAI-s erikonstrueerimisbüroo (1964), valmis kristallide labori hoone (1965), veeldati FAI-s esmakordselt Eestis heeliumi ja rajati siinne madalate temperatuuride füüsika (1967), ehitati esimene vaakumultraviolett-piirkonna difraktsioon-topeltmonokromaator maailmas (1967), laboritesse saabus esimene laser (1968) ja elektronarvuti (1969), instituut korraldas esmakordselt rahvusvahelise teaduskonverentsi (1970) ja valmis aparaadiehitushoone esimene järk töökoja ruumidega (1970), kiirgust andis esimene instituudis koostatud laser (argoonlaser, 1972). 1973. aastal pooldus FAI astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika instituudiks Tõraveres (nüüdne Tartu Observatoorium) ja Füüsika Instituudiks (FI) Tartus ning 1975. aastal valmis FAI füüsikalaborite hoone (praegune TÜFI peahoone).

Vahemikus 1975–1992 tegutses FI-s TÜ tahkisefüüsika/laseroptikabaaskateeder (koolitati üle 80 spetsialisti) ja vahemikus 1976–1990 tegutses FI-s doktoritööde kaitsmise erialanõukogu, mille ees kaitsti kokku 28 doktori- ja 77 kandidaadiväitekirja.

1982. aastal jõudis FI-s tehtud spektrofotomeeter kosmoselaeva Saljut pardale ning valmis esimene eksimeerlaserspektromeeter.

1995. aastal sai FI-st riigiteadusasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik Haridusministeeriumi valitsemisalas. 1997. aastal ühines Tartu Ülikooliga ning temast sai Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutus Tartu Ülikooli füüsika instituut (TÜFI). 2008. aastal ühines Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonnaga, lisaks Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele hakkas FI kuuluma Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisu.

Instituudi juhatajad

1947–1950	Arnold Humal
1950–1973	Aksel Kipper
1973–1975	Karl Rebane
1976–1981	Harry Õiglane
1981–1988	Peeter Saari
1988–1994	Arvi Freiberg
1994–2002	Kristjan Haller
2002–2009	Ergo Nõmmiste
Aastast 2009	Marco Kirm

Mereinstituut

Eesti Mereinstituut loodi 3. märtsil 1992 Eesti Kalandusinstituudist ja Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi üksustest.

1996. aastal muudeti Eesti Mereinstituut Keskkonnaministeeriumi teadusasutuseks ning alates 2001. aastast on see Tartu Ülikooli koosseisus. 2008. aastast on see loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituut (varem oli bioloogia- ja geograafiateaduskonna instituut).

Instituudid

Loodusteadusliku hariduse keskus

Loodusteadusliku hariduse keskus tegeleb loodusteaduste õpetajate väljaõpetmisega, keskendudes teemadele nagu õpiteooriad, õpiprotsessid, õpetamise metoodikate väljatöötamine, kuidas õpetada, kuidas paremini õpetada, psühholoogia, pedagoogika ja arvutiteaduste arsenalile tuginev visualiseeritud ja köitva õpiprotsessi kontseptsiooni kujundamine, loodusteadusliku hariduse asjakohasuse kontseptsioon Eestis ja selle rahvusvaheline rakendatavus.

Füüsika instituut

Füüsika instituudi peamisteks teadustegevuste valdkondadeks on materjaliteadus ja aine süvastruktuuri teooria, laserfüüsika ja laseroptilised tehnoloogiad, keskkonnafüüsika ja biofüüsika ning uudsete funktsionaalsete materjalide väljatöötamine arvestades kõrgtehnoloogilise tööstuse vajadusi.

FI alla kuuluvad materjaliteaduse, eksperimentaalfüüsika, teoreetilise füüsika ning bio- ja keskkonnafüüsika osakonnad.

FI alla kuulusid Tähe 4 ja Riia mnt 142 hooned, kuni 2014. aastal valmis uus õppehoone Ravila tänaval (Physicum).

Keemia instituut

Keemia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on anorgaaniline, orgaaniline, bioorgaaniline, analüütiline ning kolloid ja keskkonnakeemia, füüsikaline keemia ja molekulaartehnoloogia.

Uues Chemicumis on pinda üle 12 000 m², millel paikneb neli suurt auditooriumi, teaduslaborid, teadustöötajate kabinetid, õppelaborid, õppejõudude kabinetid, erialaraamatukogud ning ka kohvik ja muud abiruumid.

Mereinstituut

Mereinstituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on mereoptika ja kaugseire metodoloogia, põhjataimestiku kaardistamine ja sinivetikate õitsengute dünaamika Läänemeres, mere hüdrodünaamiliste protsesside analüüs, Läänemere ökosüsteemide dünaamika, energia- ja aineringe Läänemeres ja kalastik.

Molekulaar- ja rakubioloogia instituut

Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, molekulaarmeditsiin, evolutsiooniline bioloogia – inimpopulatsioonide fülogeograafia, bioinformaatika – geneetiliste metoodikate arendamine populatsioonide geneetiliste erinevuste uurimiseks, mikroobigeneetika ja.–füsioloogia, mikroobide geneetiline adapteerumine muutuvate keskkonnatingimustega ja rakubioloogia.

Instituudi teadustöö toimub peamiselt TÜMRI hoones (Riia mnt 23) ja tehnoloogiainstituudi hoones ning loodus- ja tehnoloogiateaduskonna peamajas (Vanemuise 46).

Tehnoloogiainstituut

Tehnoloogiainstituudi koosseisu kuuluvad biomeditsiinitehnoloogia, materjali- ja keemiatehnoloogia, info- ja haridustehnoloogia ning keskkonnatehnoloogia arenduskeskused. Tuumiklaboreid on viis – energiatõhuse ehituse, transgeense tehnoloogia, rakendusviroloogia, proteoomika ja teadusaparatuuri ehitamise tuumiklaborid.

TÜTI koosseisu kuulub ka innovatsioonikeskus.

Tehnoloogiainstituudi hoone asub aadressil Nooruse 1.

Ökoloogia- ja maateaduste instituut

Ökoloogia- ja maateaduste instituut jaguneb neljaks osakonnaks: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond, millest igaühel on mitu peamist teadussuunda.

Õppimine

Loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas on võimalik omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraad loodus- ja reaalteaduste erialadel.

Bakalaureuse õppekavad

Arvutitehnika on teadusharu, mis hõlmab kõrgtehnoloogiliste süsteemide või seadmete tarkvara ja riistvara komponentide disainimist, ehitamist, rakendamist ja hooldamist. Tavaliselt vaadeldakse arvutitehnikat kui kombinatsiooni informaatikast ja elektroonikast. Selline omalaadne kooslus annab tudengile mitmekülgse ettevalmistuse tegelemaks mistahes tehnoloogiaga seotud valdkonnas.

Bioloogia õpingute käigus kujuneb arusaam loodusseaduste toimimisest, põhjus-tagajärg seostest raku ja organismi tasanditel. Praktikumides omandatakse laboratoorse töö võtted ja kogemused, tutvutakse loomade ja taimede anatoomia ja füsioloogiaga. Tõelist loodusega kokkusulamist võimaldavad zooloogia, floristika ja maateaduste aluste välipraktikumid.

Füüsika on teadusharu, mille vahendusel inimene püüab mõista loodusnähtuste olemust ja rakendada neid oma teenistusse. Seepärast arvatakse ka, et tänases muutlikus kõrgtehnoloogilises infoühiskonnas on kõige parem alusharidus just füüsika. Tundes ühteviisi hästi nii fundamentaalseid loodusseadusi, tehnoloogia aluseid kui ka vajalikke matemaatilisi võtteid, suudab füüsik kiiresti analüüsida uudseid ja keerukaid probleeme.

Geenitehnoloogia õpingute käigus kujuneb arusaam eluslooduse molekulaarsel tasandil toimimisest, luuakse tugev põhi reaalainetes elu molekulaarsete aluste mõistmiseks ning antakse teoreetilised ja praktilised alusteadmised bioteadustes, süvendatakse teadmisi kitsamal erialal biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, bioinformaatika, viroloogia ja paljudes teistes valdkondades, mis kõik on pärmide ja bakterite, viiruste, taimede ja loomade geenidega töötamise aluseks. Suurt rõhku pannakse inimese genoomi uurimisele ja biomeditsiinile.

Geograafia ühendab loodus- ja sotsiaalteaduslikku lähenemist matemaatilise mõtlemisega. Geograafia uurimisteemad omavad kontakte pea kõigi olulisemate loodus- ja humanitaarteadustega, aga ka paljude tehnika ja kunstivaldkondadega, peamiselt uuritakse asjade paiknemist ja selle asukoha mõjust. Laias saab seda teadusharu jagada geoinformaatikaks ja kartograafiaks, inimgeograafia ja regionaalplaneerimine ning loodusgeograafia ja maastikuökoloogia.

Geoloogia kui teadus koosneb väga paljudest valdkondadest, mis uurivad näiteks Maa ja ka maaväliste kehade mineraloogiat, settimisprotsesse, pinnavormide kujunemist ning elu tekkimist ja arengut. Geoloogia on piirteadus, mis omab väljundeid paljudesse teadusvaldkondadesse alates füüsikast-keemiast ja evolutsioonibioloogiast ning lõpetades arheoloogiaga.

Keemia on teadusharu, mis annab vastuseid küsimustele, miks ja kuidas protsessid toimuvad ning kuidas neid meie kasuks tööle panna, kuidas valmistada materjale väga erinevaks otstarbeks, alustades implantaatidega inimorganismide tarbeks ning lõpetades kütuseelementidega, kuidas sünteesida uusi aineid, kuidas vähendada inimtegevuse mõju loodusele ja kuidas ennustada ainete omadusi arvutiprogrammide abil.

Keskkonnatehnoloogia on interdistsiplinaarne eriala ning hõlmab ettevalmistust nii loodusteadustes, sh keemias, bioloogias, geograafias ja füüsikas kui ka insener-tehnilistes distsipliinides. Keskkonnatehnoloogia valdkond võimaldab lahendada keskkonnakaitsega seonduvaid probleeme nii ettevõtetes kui ka piirkondlike arengukavade väljatöötamisel, tööstusettevõtete keskkonnaalast nõustamist ning keskkonnajuhtimise meetmete ja keskkonnaseire projektide juurutamist.

Materjaliteadus on moodsa füüsika, keemia ja inseneriteaduse puutekohas kiiresti arenev teadusharu, mille rakenduslikuks eesmärgiks on uute materjalide väljatöötamine kõige erinevamate valdkondade tarbeks (elektroonika, energeetika, transport, meditsiin jne). Materjali all mõistetakse seejuures vajalike füüsikaliste ja keemiliste omadustega ainet või ainete segu. Tehnika ajalugu veenab meid selles, et sobivate omadustega materjalide olemasolu või puudumine määrab enamasti uute tehniliste ideede saatuse.

Ökoloogia ja elustiku kaitse tegeleb eri tasanditel toimuvate protsessidega, alates üksikorganismi seostest teiste eluvormidega ja eluta keskkonnaga ning lõpetades ökosüsteemi kui terviku ehituse ja talitlusega. Ökoloogia võimaldab aru saada biosüsteemide funktsioneerimisest organismide ja koosluste tasandil, elusa ja eluta looduse seostest, looduse mitmekesisust jpm.

Keskkonnakorralduse ja planeerimise on ala, kust tulevad eluruumi kujundajad, kes töötavad keskkonnaspetsialistide, planeerijate ja arendustöötajatena peamiselt ettevõtetes, riigiasutustes ja omavalitsustes.

Magistriõppekavad

Magistri tasemel lisanduvad veel gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, biomeditsiin ja rahvusvaheline rakendusliku mõõteteaduse erialad.

Doktoriõppekavad

Doktorantuuris keskendutakse teemadele nagu botaanika ja ökoloogia, füüsika, geenitehnoloogia, geograafia, geoloogia, keemia, keskkonnatehnoloogia, loodusteaduslik haridus, materjaliteadus, molekulaar- ja rakubioloogia, tehnika ja tehnoloogia, zooloogia ja hüdrobioloogia.

Vastuvõtt erialade kaupa

Vastuvõtt bakalaureuseõppe erialadele

Eriala	Vastuvõtuarv (2011)
Arvutitehnika	38
Bioloogia	48
Füüsika	56
Geenitehnoloogia	37
Geograafia	33
Geoloogia	15
Keemia	46
Keskkonnatehnoloogia	41
Materjaliteadus	24
Ökoloogia ning elustiku kaitsel	21
Keskkonnakorraldus ja planeerimine	26

Vastuvõtt magistriõppe erialadele

Eriala	Vastuvõtuarv (2011)
Arvutitehnika	10
Bioloogia	30
Biomeditsiin	13
Füüsika	9
Geenitehnoloogia	30
Geograafia	19
Geoloogia	7
Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja	20
Keemia	18
Keskkonnatehnoloogia	34
Materjaliteadus	7
Ökoloogia ning elustiku kaitsel	17
Rakenduslik mõõteteadus (inglise keeles)	13

Vastuvõtt doktoriõppe erialadele

Eriala	Vastuvõtuarv (2011)
Botaanika ja ökoloogia	9
Füüsika	6
Geenitehnoloogia	2
Geograafia	4
Geoloogia	3
Keemia	11
Keskkonnatehnoloogia	4
Loodusteaduslik haridus	2
Materjaliteadus	6
Molekulaar- ja rakubioloogia	6
Tehnika ja tehnoloogia	7
Zooloogia ja hüdrobioloogia	13

Välislingid

• Teaduskonna koduleht