Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinet

Tartu Ülikooli Kunstiajaloo Kabineti asutas 1922. aastal kunstiajaloo õppetooli juurde professor Tor Helge Kjellin. See likvideeriti koos Kunstiajaloo kateedriga 1950. aastal. Kabinetis olid õppe- ja uurimistööks vajalikud kogud. Kunstiajaloo kabineti Eesti Ehitus- ja Kunstimälestiste Kogu fotokogu asub alates 1994. aastast Tartu Ülikooli Kunstiajaloo õppetooli juures, alates 2006. aastast Kunstiajaloolise Fotokogu nime all. Eesti Ehitus- ja Kunstimälestiste Kogusse kuulunud mõõdistusjoonised asuvad praegu Eesti Ajalooarhiivis. Kunstiajaloo kabineti õppefotokogu anti 1970. ja 1991. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogule.

Ajalugu

1922–1924

Tor Helge Kjellini nägemuse järgi pidi kunstiajaloo kabinet toimima uurimisinstituudina. Kabinetis asusid raamatu-, reproduktsioonide ja diapositiivide kogu ning seal toimus ka õppetöö. Tartu Ülikooli Kunstiajaloo Instituudi (ametlikult Kunstiajaloo Kabinett) asutamispäevaks võib tinglikult pidada 21. veebruarit 1922, mil T. H. Kjellin oli saanud instituudi jaoks kaks ruumi Aia tänava õppehoones. Tegelikult asus Kunstiajaloo Instituut alates 1922. aasta teisest poolaastast Rüütli tänav 2 asunud ülikooli hoone kolmandal korrusel. 1922. aasta suvest asus kabinetis tööle kirjanduse ja kunstiajaloo üliõpilane Eva Pedriks. 1923. aasta suvel koliti kunstiajaloo kabinet Lai tänav 36 teisele korrusele, kuhu see jäi 1941. aastani. Sama aasta kevadel asus Pedriksi asemel kabinetis tööle Voldemar Vaga.

Kabineti üheks olulisemaks tegevuseks oli Eesti kunsti ajaloo uurimine. Professor Kjellini peamiseks uurimisalaks oli Eesti keskaja kunst ja arhitektuur ning peamiselt selle tarbeks loodi kabineti juurde Eestimaa Ehitus- ja Kunstimälestiste kogu (EEKK). Kogu hakkas sisaldama peamiselt fotosid, kuid uurimise tarbeks olid vajalikud ka ehitismälestiste täpsed joonised. EEKK asutamisajaks võib lugeda 1923. aastat, mil T. H. Kjellin on seda esimesena maininud. Fotode kogumiseks korraldas professor üliõpilastega uurimisreise nii Eestis kui ka Lätis. Ta pildistas ise, ostis postkaarte ja tellis fotosid elukutselistelt fotograafidelt. Üliõpilaste ülesandeks oli koostada täpseid kunstimälestiste kirjeldusi ja inventarinimestikke. Kirikute ja hoonete mõõdistusjoonised telliti inseneridelt. Professori lahkumisel oli EEKK-s 3100 fotot ja negatiivi ning 125 mõõdistusjoonist.

1925–1932

Pärast Tor Helge Kjellini lahkumist juhatas kunstiajaloo kabinetti ametlikult klassikalise filoloogia õppejõud Pärtel Baumann (al 1929 Haliste), kuid sisuliselt kandis kogude eest hoolt Voldemar Vaga. Professor Kjellini lahkumise järel ei olnud kogude täiendamine enam nii intensiivne ja Vaga tegeles peamiselt materjali kataloogimisega. Muutuse tõi Haridusministeeriumi 1928. aasta otsus, mis tegi kabinetile ülesandeks kunstimälestiste arvelevõtmise vastavalt Muinsusnõukogus (MN) koostatud nimekirjadele (mille autor oli Voldemar Vaga). Vastavaid nimekirju säilitati kunstiajaloo kabinetis alates 1926. aastast. Kunsti- ja kultuurajalooliste vallasmuinasvarade (peamiselt kirikuinventari) registreerimine toimus 1928–1930. Registreerimine tähendas ka objektide pildistamist; fotod koondati EEKK-sse. 1931 koostati MN-is muinasvarade inventeerimise kava, mille kohaselt tuli koostada ehituste plaane, fassaadi-, arhitektuuridetailide ja ehituskonstruktsioonide jooniseid ning neid kohapeal fotografeerida. Lisaks tuli koostada muinasvarade kirjeldusi, mis pidid sisaldama andmeid ehitusmaterjalide, konstruktsioonide, värvitooni ja muu taolise kohta, lühikest ehituslugu ning bibliograafiat. Inventeerimist hakanuks ellu viima noored arhitektid või üliõpilased. Inventeerimise materjalid tuli koondada kunstiajaloo kabinetti. Kava elluviimine kindlustas kunstiajaloo kabinetile tegevuse ja kogude pideva täienemise. Järgneva üheksa aasta jooksul eraldati inventeerimistöödeks kokku 5510 krooni ning kogud täienesid ligi 1800 foto ja negatiivi võrra.

1933–1940

1933. aasta sügisel hakkas Tartu Ülikoolis tööle uus kunstiajalooprofessor rootslane Sten Ingvar Karling (1906–88), kes jäi sellesse ametisse kuni Eestist lahkumiseni 1941. Kunstiajalooprofessor oli ühtlasi kunstiajaloo kabineti juhataja ning muinasvarade kaitse seaduse järgi ka Muinsusnõukogu liige. Sarnaselt eelkäijaga kasutas Sten Ingvar Karling muinsuskaitses ja uurimistöös rohkesti üliõpilaste abi. Professorina võttis ta endale ülesandeks ning soovitas ka oma üliõpilastel hakata uurima Eesti kunsti ajalugu. Sealjuures sai ta toetuda EEKK kogudele, mis selleks ajaks andsid juba üsna tervikliku ülevaate Eesti kunstimälestistest. Kunstiteadusliku uurimistöö jaoks olid hädavajalikud väliuurimistööd, mida rahastas Haridusministeerium Muinsusnõukogu kaudu. Karlingi ametiajal eraldati selleks otstarbeks varasemast rohkem vahendeid. 1925–1933 oli nende tööde jaoks eraldatud ligikaudu 10 000 krooni, 1933–1940 saadi selleks kokku umbes 26 000 krooni. Kõige mahukamad tööd toimusid Pirita ja Padise kloostrites ning Põltsamaa lossis. Uurimistöödega seoses täienesid ka kunstiajaloo kabineti kogud. Suuremate uurimistööde läbiviijateks olid Karlingi õpilased Armin Tuulse ja Villem Raam.

Professor Karlingi ametiajal sai Kunstiajaloo kabineti tegevus rahvusvahelisema kõlapinna. 1937 asutas Karling uurimistöö tulemuste avaldamiseks "Kunstiajaloo kabineti väljaanded", mille artiklid ilmusid saksa või prantsuse keeles. Ajakirja levitati rahvusvaheliselt. Välismaiste asutustega vahetati ka fotosid. Fotosid osteti näiteks Marburgi Kunstiajaloo Instituudist ning vahetati Läti muinsuskaitse nõukogu Riia Monumentide Arhiiviga. 1939. aastal nimetati ametliku nimega Kunstiajaloo kabinett ümber Kunstiajaloo Instituudiks.

1940–1944

1939. aastal alanud Teine maailmasõda ei jätnud Kunstiajaloo Instituuti puutumata. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist vabastasid võimule tulnud kommunistid teiste hulgas ametist ka välismaalase Sten Ingvar Karlingi. Kunstiajaloo Instituuti ähvardas pärast 22. juunil 1941 alanud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel varade ja personali evakueerimine. 28. juunil kinnitati Moskvas riiklik evakuatsiooniplaan, mida hakkasid Eestis ellu viima kohalikud komisjonid. Samal päeval käskis Tartu Riikliku Ülikooli majandusliku osakonna juhataja salajases ringkirjas kõigil allasutustel võimalike õnnetuste vältimiseks anda mürgised ained hoiule spetsiaalsetesse ladudesse. Kunstiajaloo kabinetil oleks tulnud Anorgaanilise Keemia Instituudi lattu ülikooli peahoones hoiule anda negatiivid, fotod ja fotokeemilised ained. Kuid juba 25. juunil oli Armin Tuulse ettenägelikult andnud Anorgaanilise Keemia Laboratooriumi hoiule „11 200 diapositiivi, 20 500 ülesvõtet, 3948 ülesvõtete negatiivi ning 246 joonist ja plaani“. See dokument annab täpse ülevaate Kunka varade seisust 1940. aastal. Professor Karlingi ametiajal suurenes diapositiivide- ja fotokogu märkimisväärselt. 1933–1940 oli EEKK-sse lisandunud 1958 negatiivi ja 3104 fotot (kokku 5062 säilikut).

Pärast professor Karlingi määrati Eesti ja üldise kunstiajaloo kateedriks ümber nimetatud õppetooli ja Kunstiajaloo Instituudi juhatajaks Armin Tuulse. Instituut püüdis jätkata Eesti kunstimälestiste pildistamist ja plaanistamist, kuigi vaheneid selleks oli napilt. Aasta pärast asendus Nõukogude okupatsioon Saksa omaga. Instituudi kogusid sõjategevus märkimisväärselt ei kahjustanud, kuigi sõjapurustustest tekkinud ruumipuudusel pidi kabinet 1941. aasta sügisel loobuma ruumidest Laial tänaval ja kolima Ülikooli tänavale 18a, kuhu kõik varad ei mahtunud.

Muutused toimusid ka isikkoosseisus. 1940 oli Voldemar Vaga kinnitatud eesti ja üldise kunstiajaloo õpetajaks, mistõttu suurenes tema töökoormus ning järgmisel aastal asus tema kohale Kunstiajaloo Instituudis Olga Paris.

Okupatsiooniaastatel täienesid instituudi kogud seoses muinsuskaitseliste päästeoperatsioonidega. Kunstiajaloo Instituut jätkas ehitismälestiste mõõdistamist, kirjeldamist ja fotografeerimist. 1944. aasta kevadel võis EEKK-s olla umbes 7000 negatiivi (neist umbes 2700 võisid olla koopianegatiivid) ja umbes 8800 fotot.

1944. aastal hakkas Punaarmee Eestit ohustama. Sellega seoses arutati 16. märtsil 1944 Tartu Ülikooli varade võimalikku evakueerimist Königsbergi. Koosolekust osa võtnud Armin Tuulse pidi vastutama kultuurivarade maapakku toimetamise eest. Kunstiajaloo Instituudi varad jäid Tartusse, kus nende eest lubas hoolt kanda Voldemar Vaga, kes 1944. aasta augustis otsustas kindlalt Tartusse jääda. Armin Tuulse ja Olga Paris lahkusid Eestist 1944.

1944–1992

1944. aasta augustis kinnitati Voldemar Vaga Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna Eesti ja üldise kunstiajaloo kateedri juhatajaks. 1946. aastal anti talle dotsendi ning järgmisel aastal professori kutse. 1944–48 töötas kateedri assistendina Niina Raid ning 1945. aasta aprillis asus kateedri laborandi kohale Heini Paas. Pärast Niina Raidi lahkumist sai temast kateedri assistent, kelle peamiseks ülesandeks oli tegeleda kunstiajaloo kabineti kogudega. Kateedri lühiajalise tegevuse vältel tuli kabineti varasid mitmel korral kolida. 1945. aasta sügisel asuti Veski tänav 20 ahjuküttega lagunenud puumaja esimesele korrusele. 1948 koliti tagasi Laiale tänavale, kuid mitte enam kabineti vanadesse avaratesse ruumidesse, vaid Lai tänav 32 tänavapoolsetesse ruumidesse. Heini Paasi meenutuste kohaselt olid need kogude säilivuse seiskohalt head – negatiivide ja slaidide jaoks oli isegi olemas sobivalt kuiv keldriruum. Et aga kunstiajaloo kateedri olemasolu oli pidevalt ohus ja 1950. aasta sügisel see lõpuks likvideeritigi, osutus kaotatuks ka kunstiajaloo kabinet, mille varad koliti 1950. aasta lõpul Lai tänav 32 õuepoolsetesse ruumidesse, kust nad lõpuks ka sealt välja tõsteti. Aasta lõpus selgus siiski, et kunstiajaloo kateedri likvideerimine ei toonud veel tingimata kaasa kunstiajaloo kabineti kaotamist, kuigi selle varad olid esialgu mitmel pool üle ülikooli laiali. Päevakorras oli kabineti varade kokkukogumine ja allesjäänud osa esialgne korrastamine. 1951 koondatigi kabineti varad keemiahoone keldrisse. Järgmise kolme aastakümne jooksul aga mingit korrastamist ei toimunud; vastupidi, kogusid koliti ühest kohast teise. 1952–1962 asusid need keemiahoone esimese korruse koridoris, kus tuli asukohta vahetada; 1962 koliti ülikooli peahoonesse, kus ruume jagati Klassikalise Muinasteaduse Muuseumiga. Seejärel viidi kabinet lühikeseks ajaks (1968–1971) ahjuküttega Vanasse Anatoomikumi. 1971. aastal leidsid Kunka kogud pikemaks ajaks koha, toonase Tartu Riikliku Ülikooli spordihoone, praeguse Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu ruumides Tõnissoni tänaval 1. Pärast neis ruumides alanud remonti hoiustas Kaur Alttoa neid oma kodus. 1994. aastal valmis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hoone Lossi tänav 3, kuhu koondati lõpuks kabineti mitmel pool hajali asunud raamatu- ja fotokogud.

1992–2011

1992. aasta 1. jaanuaril loetleti Tartu Ülikooli varade inventeerimisandmikus Kunstiajaloo kabineti varadena „11 570 diapositiivi, 25 658 ülesvõtet, 1375 väljakirjutust arhiivist ja 4464 reproduktsiooni“. Dokumendi koostanud Kaur Alttoa sõnutsi on aruandes toodud andmed formaalsed, sest kogude inventuuri vahepealse 40 aasta jooksul ei toimunud. Üht osa kogu negatiividest inventeeris 1985–87 Tiina Tolli. 1995–96 korrastas Anton Weiss-Wendt EEKK Narva linna fotod. Täpselt määramata ajal on kirjeldatud ka EEKK baltisaksa kunstnike Schlateri ja Hageni graafikateoste negatiive.

Kogusse lisandus sel perioodil veel fotosid. 1997 andis Armin Tuulse lesk Liidia Tuulse Eesti Ajalooarhiivile üle oma abikaasa arhiivi, mille korrastas Mari Nõmmela. Suurem osa pildimaterjalist anti üle Tartu Ülikooli Kunstiajaloo õppetoolile. 1996–97 saadi teinegi annetus – baltisaksa fotograaf R. C. E. Kirchhoffi järeltulija kinkis kunstiajaloo õppetoolile mõnisada fotograafi originaalfotot.

2004 kuulutas Eesti Vabariigi Haridusministeerium välja Humanitaar- ja Loodusteaduslike kogude riikliku programmi. 2005 õnnestus Tartu Ülikooli Kunstiajaloo õppetoolil saada finantseering Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli ja foto- ja klaasnegatiivide kogu korrastamise ja ajakohastamise projektile. Projektil oli kolm peamist eesmärki: 1) kogu inventeerimine, 2) materjalide (eelkõige klaasnegatiivide) säilimise tagamine, 3) kogu kättesaadavuse parandamine, sealhulgas elektroonilise andmebaasi loomine. 2005. aasta jaanuaris määrati projekti täitjaks Eero Kangor, kes alustas kogu korrastamisega sama aasta septembris. Ühtlasi nimetati kunstiajaloo õppetoolis asunud fotode kogu ümber Kunstiajalooliseks Fotokoguks (TÜKAF). Projekti tulemusena kirjeldati elektroonilises andmebaasis 7967 negatiivi ja 10 477 fotot (kokku 18 444 eksemplari). Eksemplaridest moodustus 14 033 säilikut, sest mõningaid fotosid oli mitu eksemplari. Negatiivid ja neist tehtud fotod koondati ühte säilikusse. 2008 algas fotokogu digiteerimine. Osa digisäilikutest on avaldatud Tartu Ülikooli digitaalses repositooriumis Dspace.

Seoses Ajaloo ja arheoloogia instituudi ümberstruktrureerimisega anti 1. juunil 2011 Kunstiajaloo kabineti raamatukogu ja 2006. aastal sinna juurde loodud Kunstiajalooline Fotokogu üle Tartu Ülikooli Raamatukogule. Fotokogu asub käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas (fond 192) .

Kogud

Ottocar von Ungern-Sternbergi kogu

Ottocar von Ungern-Sternbergi (1851–1893) fotokogu (Tartu Ülikooli Raamatukogu, F 57) koosneb kahest albumist. Esimene pärineb reisilt Ameerikasse 1877. aastal ja sisaldab 40 vaadet Niagara joast, teine sisaldab maailma eri paikade vaateid ja etnograafilisi pilte kahelt reisilt Peterburist Jaapanisse ajavahemikus 1871–1880, kokku 294 fotot; huvitavad on tehniliselt heal tasemel, osalt koloreeritud pildid rahvatüüpidest. Suur osa albumi fotodest on peatuskohtadest ostetud, kuid on ka Ungern-Sternbergi enda pildistatuid. Albumid asusid arvele võtmata Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinetis, kust need anti 1970. aastal üle raamatukogule.

Allikad

• Kangor, Eero. 2009. Art historical photograph collection of the University of Tartu. From the past to the future. Baltic Journal of Art History, Fall 2009: 153–178.
• Weiss-Wendt, Anton. 1997. Must-Valge Linn. Vana-Narva Fotoajalugu. Kataloog. Schwarz-Weisse Stadt. Fotogeschichte Alt-Narvas. Katalog. (ISBN 978-9985603956)
• Eesti Teaduskogude Portaal
• Tartu Ülikooli Kunstiajalooline Fotokogu DSpace'is
• Tartu Ülikooli Kunstiajaloolise Fotokogu kirjeldus Eesti Teaduskogude portaalis