Valgevorst

Valgevorst (valge vorst) ehk tanguvorst, saarte murdes ka makk on Eesti traditsiooniline jõulutoit: vorstipudrust, lisandite ja maitseainete segust loomasooltes valmistatud vorst. Jämedasse soolde tehtud suure vorsti nimeks oli kogu Eestis mauk.

Saartel, Põhja-Eestis ja Setumaal nimetati tanguvorste valgeks vorstiks. 19. sajandil asendusid valgevorstid enamikus Eestist verivorstidega, kuid tänini on valgevorstid levinud Saaremaal.

Valmistamine

Varasemal ajal keedeti kodus tangupudrust hulga paksem vorstipuder, millele lisati maitseained. Pudru hulka valiti jämedamad tangud, mida enne keetmist ka leotati. Seapekk lõigati väikesteks tükkideks, hakiti sibul ja pandi patta keema. Pekitükid keedeti poolpehmeks, peale seda lisati tangud. Kui puder valmis sai, lisati vorstirohtu ehk harilikku punet ja köömneid.

Täidise üks tänapäevane variant koosneb suitsulihast, keedetud odrakruupidest, pannil hautatud sibulast ja punest. Kasutada võib ka hakkliha. Maitseks lisatakse soola ja musta pipart. Teise retsepti kohaselt kasutatakse maitselisaks tüümiani ja majoraani.

Soolikad täideti varem läbi loomasarve või vorstilehtri pulgaga ajades, tänapäeval kasutatakse abivahendina ka vorstiotsikuga elektrilist hakklihamasinat. Et täidis libedamalt soolde läheks ja sooled terveks jääks, lisatakse pisut õli. Vanemad vahendid soolikatäitmiseks olid vorstivale ja vorstisarv. Vorsti otsad kinnitatakse tikuga või seotakse niidiga, varem seoti lõnga või paelaga.

Valgevorste keedetakse, kuni need pinnale tõusevad, seejärel pannakse jahtuma. Säilitamiseks pandi need varem aita vilja peale, tänapäeval sügavkülma. Enne söömist praetakse vorstid ahjus paarisaja kraadi juures krõbedaks. Vanasti küpsetati vorste ahjukerisel või ahjupõrandal.

Kombed

Vorstivalmistamise käigus võidi ka tulevikku ennustada. Teada on ended nagu "Kui vorsti tehes tangud inimese käsi põletavad, siis surevad lambad" ja "Kui tuline tukk hõõrus vastu pulma vorstipudru pada, siis pulmarahvas läks kaklema". Vorstikeetmise kohta kehtis mitmesuguseid reegleid: vorste ei tohtinud kiita ega rääkida, neid ei tohtinud teha pehme tuulega, sulailmaga ega võõraste nähes, samuti ei tohtinud vorstiteo ajal süüa ega vorstipaja all tuld suuremaks puhuda (siis võisid vorstid ägedama tulega lõhki keeda).

Vorste tehti korraga rohkem, neid viidi naabritele ja mõnel pool ka kirikuõpetajale vorstimaksuks. Naabritele ei antud valgevorste tihtipeale kätte, vaid pandi need luua otsa või riputati õlgedest inimkuju kaela, mis viidi naabrite ukse taha.

Pühade eel tehti nali vorstipaindepaku otsimisega, mille peal pidavat vorste kõveraks painutama. Teine komme oli nn vorstipainde vedamine: õlgedest tehtud ja tõrvaga määritud jäme vorst visati üle ukse, nii et viskajat ei nähtud, naabrite puhtale põrandale. Nood pidid siis vorstipainde omakorda järgmisse tallu sokutama.

Vorsti koostis

Tänapäeval valmistavad tanguvorste ka Eesti lihatööstused. Tervise Arengu Instituudi andmeil on 100 g tanguvorstis 904,0 kJ ehk 216,0 kcal energiat, 12,3 g süsivesikuid, 14,0 g rasva, 10,4 g valke, 58,0 g vett, 2,7 g tuhka, 12,1 g tärklist, 65,0 g kolesterooli, 720,0 g naatriumi, 6,2 g A-vitamiini, 4,5 g retinooli, 10,4 g beetakaroteeni ekvivalenti, 0,29 g E-vitamiini, 0,13 g B₁-vitamiini, 0,1 g B₂-vitamiini, 3,3 g niatsiini ekvivalenti, 0,5 g pantoteenhapet, 0,12 g B₆-vitamiini, 2,0 g biotiini, 2,0 g folaate, 1,0 g B₁₂-vitamiini ja 1800,0 g soola ekvivalenti.

Kirjandus

• Bianca Mikovitš, "Ei ole saarlasel õigeid jõule valge vorstita!" Maaleht, 20. detsember 2012, lk 22-23.
• Helmi Kurrik, "Vorstid", Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VIII, 1932.
• Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit" (1. osa), Valgus, 1980.

Välislingid

• Helje Valter "Tanguvorst - Eesti rahvuslik toit" Estonian World Review, 18. detsember 2002
• Vorstid jõulutraditsioonis. Vaba Eestlane, 20. detsember 1967.