Tallinna elektrijaam

Allikas: Vikipeedia
Tallinna elektrijaama katlamaja ja korsten

Tallinna elektrijaam oli elektrijaam, mis tegutses Tallinnas 19131979.

Tallinna elektrijaam ehitati Tallinna Gaasivabriku maa-alale ja osaliselt selle kõrvale aastatel 1912–1913 arhitekt Hans Schmidti projekti järgi. Elektrijaama köeti 1918. aastani kivisöega ja seejärel turba ning puiduga.

Aastal 1957 sai elekrijaama nimeks Tallinna Soojus- ja Elektrijaam (TSEJ)[1].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18.03.1909 moodustas Tallinna volikogu komisjoni, mille ülesandeks oli esitada volikogule elektrijaama ehituskava ja ettepanekud selle elluviimiseks. Komisjoni otsustas, et Tallinna tuleb ehitada elektrijaam linna kulul ja asukohaks valiti praeguse Põhja pst ääres asunud Tallinna Gaasivabriku kõrval olev vaba maa-ala. Elektrijaama projekt otsustati tellida AS Volta käest. Voolusüsteemiks valiti kolmefaasiline vahelduvvool, mille tootmine ja jaotamine kavandati pingel 3 kV, tarbijatele viimine aga pingel 220 V. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta Laval-tüüpi 250 hj (184 kW) auruturbiini koos generaatoritega ja kaks kivisöel töötavat Fr. Krulli masinatehase (hilisem Tallinna Masinaehitustehas) aurukatelt auruparameetritega 12,5 at ja 325 °C.

Elektrijaama masinamaja, katlamaja ja kontorihoone projekti koostas arhitekt Hans Schmidt.

Projekt kiideti heaks 18.01.1912 ja kohe alustati ka ehitust. Juba 1912. aasta detsembris olid aurukatlad kütmiseks valmis ja ka turboagregaatide paigaldamine edenes hästi. Paralleelselt ehitati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu elektrivoolu tarbijateni toimetamiseks. 18.–19.04.1913 toimus elektrijaama kompleksne vastuvõtuproov ekspertide komisjoni poolt, kes tunnistas töö kordaläinuks ja andis elektrijaamale alalise töötamise loa. Kuigi luba anti välja aprillis, oli esimene abonent elektrivõrku lülitatud juba 24.03.1913 (11. 03.1913 vkj). Seda päeva loetaksegi Tallinna elektrijaama töö alguseks. Jaam sai nimeks Tallinna Linna Elektri Keskjaam ja allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile. Jaama esimene juhataja oli E. Maltenek.

Elektrijaam nii tootis kui ka jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. H. Feldmani, elektrijaama järgmise juhataja koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16.09.1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud Donetski basseinist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule kütusele, turbale ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik.

Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud A. Markson. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. Kütuseks oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.1924. aastal võeti kasutusele uus kütus – põlevkivi – ja 1934. aastal ehitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis.

Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock&Wilcox, mille kütuseks põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaise tehase Ilmarine liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.

Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile ka teisi probleeme. Esmalt selgus, et põlevkivi põletamisel hakkas korstnast paksu musta suitsu tulema, mis tuulega linna peale langes ja linnaelanikke väga pahandas. Tuli välja, et põlevkivikateldele paigaldati uus metallkorsten, aga liiga madal, ainult 20 meetri kõrgune. Ja ka küttekolletes ei oldud veel korralikku töörežiimi saavutatud. Pärast ülalmainitud küttekollete konstruktsioonimuudatusi ja korstna pikendamist 40 meetrile 1926. aasta suvel olukord normaliseerus. Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt kohta. Lahendus leiti nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks ehitati spetsiaalne ripptee, mida mööda siis töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükkasid. Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja järgmisel aastal lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.

Tallinna elektrijaam 1930.datel

1925. aastal sai elektrijaama nimetuseks Tallinna Linna Elektrijaam.

Tallinna elektrijaam 1930.datel

Järgmine oluline uuendus tehti 1934, kui järjekordse laienduse käigus otsustati paigaldada suurema võimsusega keskrõhukatlad. Seni kasutati madalrõhukatlaid, mille auruparameetrid olid kuni 15 at ja 350 °C. Uutel, jällegi Babcock&Wilcoxi kateldel olid auruparameetrid juba 26,25 at ja 400 °C. Kateldele paigaldati samuti Ilmarise küttekolded, mis võimaldasid kasutada juba III sordi ehk peenpõlevkivi. Koos varem paigaldatud, samadele auruparameetritele ettenähtud 5 MW turbogeneraatoriga kasvas elektrienergia tootmise efektiivsus oluliselt. Lisaks tootmisseadmetele laiendati ka hooneid ja rajatisi nagu katlamaja, masinamaja jm. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939 oli elektrijaama võimsus 19 MW, sel ajal suurim Eestis.

Rasked ajad tuli elektrijaamal üle elada sõja ajal, aastail 1941–1944. Kui Nõukogude väed 1941. aastal olid sunnitud lahkuma, demonteeriti kaks suuremat turboagregaati ja mitmed muud seadmed ning saadeti Nõukogude Liitu. Masinamaja, osa katlamajast ja telliskorsten aga õhiti. Elektrijaam lakkas töötamast.

Saksa okupatsiooni ajal hakati elektrijaama taastama. Paigaldati mujalt toodud kaks turboagregaati (1942. a 5 MW ja 1943. a 6 MW) ning olemasolevate aurukateldega alustati uuesti elektritootmist, kuid mitte enam sõjaeelsel tasemel. Sellel perioodil toimus ka järjekordne nimemuutus ja jaam sai uue omaniku. Kui seni allus elektrijaam Tallinna linnavalitsusele, siis 16.06.1942 anti see üle okupatsiooniaegsele Idaala Energiavarustuse p.v. Seltsi Eesti Kindralkomissari Piirkonnale ning sai uueks nimeks Tallinna Elektrijaam ja -võrgud. Ja sealtpeale ei kuulunud elektrijaam enam kunagi Tallinna linnavalitsusele. Kui 1944 nüüd juba Saksa sõjavägi oli sunnitud lahkuma, oli viimasel kavas ka Tallinna elektrijaam õhkida. Seda aga ei õnnestunud teha tänu elektrijaama personali vastutegutsemisele. Lahelt laevasuurtükkidest tulistatud mürsud vigastasid ainult osa katlamaja ja katlaid ning ühte metallkorstnat. Aga jaam oli võimeline jätkama elektrienergia tootmist, küll ainult piiratud võimsusel.

Pärast sõda asuti kohe elektrijaama taastama ja laiendama. Peale olemasolevate taastamist paigaldati veel kaks turbogeneraatorit ja kaks keskrõhukatelt. Katlad koos Krull-Lomšakovi restkolletega valmistas Tallinna Masinaehitustehas. Kütuseks kasutati peenpõlevkivi. 1950 oli elektrijaama võimsus 23 MW, mis jäi kõigi aegade suurimaks. Toimusid ka muudatused alluvuses ja nimetuses. Esmalt allutati elektrijaam trustile Eesti NSV Elekter ja jaama nimeks sai Tallinna Elektrijaam. 10.07.1945 allutati see Eesti Energiale ja elektrijaam koos võrkudega sai nimeks Tallinna energiarajoon. Eesti Energia alluvusse Tallinna elektrijaam jäigi oma eksisteerimisaja lõpuni. Küll aga toimus veel mitu nimemuutust: 1950. a – Riiklik Rajooni Elektrijaam nr 4, 1957. a – Tallinna Soojus- ja Elektrijaam ning 1967. a Soojus- ja Elektrijaam Tallinn. Muutusi oli ka jaama funktsioonides – ära anti elektrimüük ja elektrivõrgud teistele Eesti Energia ettevõtetele. 1950-ndatel, pärast põlevkivielektrijaamade käivitamist Kohtla-Järvel ja Ahtmes, hakkas Tallinna elektrijaama osatähtsus elektritootmisel vähenema ja hakati jaama ümber seadmestama ka soojusenergia väljastamiseks. Ajutiselt väljastati elektrijaamast soojust auru näol lähedalolevatele ettevõtetele juba 1954. aastast. Kuid kaugkütte tarvis oli vaja välja ehitada boilerseade koos torustike ja pumpadega ning soojustrass linna. Esimene kaugkütte tarbija lülitati soojusvõrku 1959 ja sellest peale hakkas elektritoodang pidevalt vähenema. Kaugkütte tarvis paigaldati 1963 üks ja 1967 teine veesoojenduskatel masuudiküttel. Masuuti hakati kasutama ka aurukateldel ja põlevkivi põletamine lõpetati 1965. aastal. 2.02.1979. aastal lõpetati Tallinna elektrijaamas elektrienergia tootmine ja jäi ainult soojatootmine. Ettevõtte edasist käekäiku pärast seda tuleks vaadata juba Tallinna kaugkütte ajaloo raames.

Tallinna elektrijaama administratiivhoone, katlamaja, turbiinisaal (ehk masinamaja), suur estakaad ja korsten registreeritud Kultuurimälestiste Riiklikus Registris ehitismälestistena. Kunagises katlamajas tegutseb Kultuurikatel, samast algab ka kultuurikilomeeter. Masinamajas tegutseb Energia Avastuskeskus, kus võib tutvuda originaalkujul kahe turbogeneraatoriga ja mitmete elektrijaama seadmete ja aparaatidega.[2]

Pildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

[2] Rein Talumaa: "Tallinna 100-aastane elekter" KesKus, november 2013

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://web.archive.org/web/20140924114454/http://www.soojus.ee/ettevottest/tallinna-kaugkutte-ajalugu/ (vaadatud 24.09.2014)
  2. 2,0 2,1 http://kes-kus.ee/tallinna-100-aastane-elekter/