Tallinn teise maailmasõja ajal

Tallinn teise maailmasõja ajal on ülevaade Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunust teise maailmasõja ajal ning selle tagajärgedest.

1940

 Pikemalt artiklis Orzel

1941

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941)

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1944)

Tallinn, august 1941

Nõukogude võimu lahkumine Tallinnast

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL-i baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati linna ja baasi objektide purustamiseks detailne plaan, mis kooskõlastati linnavõimudega.

Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku eest vastutav täideviija, kellele anti abiks spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid ning määrati kindlaks, kes ja mis juhtudel võis neid anda. Õhkulaskmiste algusaja otsustas Balti laevastiku sõjanõukogu. 24.–28. augustini registreeriti kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju.

Vaade Kalamajale ja Puhkide suurveski elevaatorile

Eelkirjeldatud direktiivi järgi hävitati Tallinna Elektrijaama masinamaja Põhja puiesteel, osaliselt purustati Tallinna Veepuhastusjaam Ülemiste järve ääres. 26. augustil süüdati O. Kilgase trikootööstus Miinisadama rajoonis.

27. augustil, Rotermanni tehastes õhiti osaliselt katlamaja, Raudteede Peatehase hoonetest hävitati vaid üks hoone, kuid sisseseaded viidi NSV Liitu. Riigi Sadamatehaste ja Ilmarise tehase hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu. Lasti õhku Tallinna Linna Elektrijaam ja postkontor telefonikeskjaamaga Vene tänavas. Süüdati Rotermanni Tehaste ja J. Puhk & Pojad viljaveskid koos ladudega. NSV Liitu viidi ka Krulli masinatehase, Volta elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed. Sadama tänaval asunud OÜ Mootori garaažides hävis tules 23 bussi ja teisi veokeid, Koplis ETK metallitehases hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, Koplis ja Stroomi metsas, kus nende koguarv võis olla 400. Koplis põletati maha end. Kalevi pataljoni kasarmud ja peaaegu kõik tööstushooned, põles sisse 70 karilooma.

Nõmmel tekitas suuri purustusi laskemoonarongi õhkulaskimine Hiiu raudteejaamas, mille tagajärjel põles maha hulk raudtee- ja eramaju.

27. augusti pärastlõunal süüdati Tallinnas Balti jaam, Kopli kaubajaam ning Tallinn-Sadama raudteejaame hoone. Lõhkelaenguga õhiti ka raudtee veepumbatorn Telliskivi tänaval, hävitati ka Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik (Sitsivabrik). Telliskivi tänaval lasti õhku „Ekstraktori“ margariinitehas ja veidi aega hiljem Rohu tänava Rohu tänava raudteeviadukti raudteetunnel.

Eesti tööstus kaotas hävituspataljonide ja Punaarmee hävitustöö tõttu 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152, osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi- ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik (27./28. augusti ööl), masinaehitustehas Ilmarine, J. Puhk & Poegade veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud, Suur-Raevalla 7a (Punane Tekstiil), Ratniku põllutöömasinate tehas ning Estonia villavabrik.

Tuletõrjest ei olnud abi, sest kustutamistööd olid keelatud. Algul vaid ähvardati tuletõrjujaid mahalaskmisega, hiljem aga tapeti Kilgase tehase õuel kaks tuld kustutama asunud töölist. Peale õhkimise ja põletamise aeti Sadama raudteeharudelt vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Venelased kavatsesid kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia NSV Liitu või hävitada, kui transportimine oli võimatu.

Hävitustööd takistada proovinud tuletõrjujate tegevusest teavitas Eesti NSV SARKi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile allunud tuletõrjepolitruk Veelman. SARK arreteeris ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale Jaen Teär. Purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa vangilaagritesse määratud ligi 500 Keskvanglast toodud vangi, õnnestus siia jääda. Pääses ka purjekas Pärnumaa, pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest, keda taheti saata Tallinnast NSV Liidu tagalasse.

1944

 Pikemalt artiklis Märtsipommitamine

Punaarmee eduka pealetungioperatsiooni tulemusel evakueerusid 18. septembril 1944 Tallinnast Saksa tsiviilvalitsus (Eesti kindralkomissariaat) ja Eesti Omavalitsus ning võim läks üle rindepiirkonnaks kujunenud Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse.

Pika Hermanni torn

Kujunenud võimuvaakumis kasutas Tallinnas Toompea lossis asunud Kindralinspektuuri koosseisus teeninud allohvitser Lepiksoo olukorra ära: ta langetas 20. septembril Toompea lossi Pika Hermanni torni lipuvardas olnud Saksa riigilipu ning heiskas sinna Eesti lipu. 21. septembri hommikul pärast läbirääkimist linnas asunud saksa vägede esindajatega heisati Pika Hermanni lipumasti samal ajal Eesti lipp ja Saksa Kriegsmarine lipp. 22. septembril 1944 kell 5.00 lahkus Toompea lossist lossi viimane korrapidaja Evald Aruvald, kellele räägitud andmete kohaselt tulistasid Tallinnasse jõudnud Punaarmee tankistid kella 11 paiku Falgi tee poolt Toompeale lähenedes lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna.

Tallinna taastamine

Estonia teatri taastamine

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemusel taastati märtsipommitamisel purustatud Estonia, rahvuslik monument. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati juugendteater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Selle ajajärgu arhitektuuristiilis aga rõhutati sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja nõukogude atribuutikat.

Muudes ehitistes, näiteks kortermajades, säilis Nõukogude Liidule võõras saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, hillitsetud dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus rahvusliku alatooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv maja kaupa kavandamine ansamblilise linnaplaneeringuga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini puiestee) ning hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavaga lõuna suunas.

Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952) ning mõni elamu Lenini puiesteel (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval. Samuti valmis Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia puiestee lõunaservas.

Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alatooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino – Peeter Tarvas, August Volberg, 1952–1955). Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952–1954).

1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Estonia puiesteel, Uno Tölpus, 1954–1956). Joonduti 1930. aastate arhitektuurist (elamu Narva maanteel, Paul Härmson, 1959).

Kirjandus

• Tuudur Tamm, Need teod süüdistavad: dokumentaalteos Eesti kannatusaastast 1941. New York: Kultuur, 1966
• Tuudur Tamm, Need teod süüdistavad II. Dokumentaalteos Eesti kannatusaastast 1941. Kirjastus: Kultuur, New York 1968