Talisuplus

Allikas: Vikipeedia
Triatloniklubi Trismile korraldatud talisuplus Tartus Anne kanalis.
Talisuplus Tartus Anne kanalis Eesti Vabariigi 95. aastapäeval.
Talisuplus Tartus Anne kanalis.

Talisuplus on suplus veekogudes nullkraadi lähedasel veetemperatuuril.

Talisuplemise ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba Vanas-Roomas harjutati lapsi magama kütmata ruumides, et neid ette valmistada tulevaseks sõjamehe elukutseks. Roomlased kasutasid välibasseine aastaringselt. Samuti kasutasid Vana-Rooma arstid külmas vees kümblemist ravivahendina. Filosoof Seneca harrastas 1. sajandil eKr ujumist külmas Tiberi jões.

Tulenevalt kiriku vastuseisust keskajal Euroopas talisuplusega ei tegeletud, sest enda avalikku paljastamist peeti amoraalseks[viide?]. Uuesti hakati sellega tasapisi tegutsema alles 18. sajandil. Kuid ka veel siis tauniti rannas suplemist kõvasti. See olevat amoraalne, sest mehed-naised satuksid seal kokku, ja ka ebahügieeniline, sest tol ajal lasti kõik reoveed otse linnade juurde vette.

Talisuplus raviviisina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. sajandil eKr ravis Bitüüniast pärit ja Roomas tegutsenud kuulus arst Asklepiades külmaveevannidega paljusid haigusi. 23 eKr. ravis keiser Augustuse ihuarst Antonius Musa keisri nõrka tervist suplustega külmas Gabii järves.

Massilia kreeklasest arst Charmis sai 1. sajandil eKr kuulsaks külmaveeraviga. Ta mõistis hukka eelnevad arstid ja kuumaveevannid ning veenis inimesi hoopis talvekülmaga suplemas käima. Selle ravimeetodi pooldajaid tunti nimetuse all psychrolutes, sageli lõpetasid nad oma orgiastilise tantsu jääkülma veega basseini hüpates.

Talisuplus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna keskajal kirik rannas suplemist ei soodustanud, ei ole sellest ajast ka Eestis toimuva talisupluse kohta teateid. Näiteks veel 1810 seisis Haabersti rannas spetsiaalne suplusvanker, kus sees sai ennast privaatselt lahti riietuda ja siis koos vankriga end vette lükata. 19. sajandist on teateid eesti baptistide poolt korraldatud talvistest ristimistest looduslikes veekogudes.

Kindlad kirjalikud andmed Eestis harrastatavast talisuplusest on Eesti Spordilehes 1926 ilmunud teade: "On veesportlasi, kes oma lemmikala talvelgi hooletusse ei jäta. Enne jõulu, kui natuke soojemad ilmad, võis supelusmajas kentsakat pilti näha. Pool basseini on jääst vaba, seal ujuvad inimesed. Vahetevahel hüppab mõni tornist… Samal ajal ujusid mehed kui ka naised suurima mõnuga."

Nõukogude okupatsiooni ajal levis Eestisse ka ukraina talisupluse praktiku ja koolkonna rajaja Porfiri Ivanovi õpetusi.

Tänapäeval leidub Eestis arvestatav hulk talisuplejaid, kellest osa on liitunud vastavatesse klubidesse. Korraldatakse ka talisupluse võistlusi.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eero, Kersti. Rannahooaeg kestab 365 päeva. Õhtuleht 12.01.1998.
  • Gustavson, Heino. Sulpsti vette! Kodumaa 8.08 ja 15.08.1990.
  • K-e. Pirita „Jääkaru-rühm” teotseb. Tallinna Post 15.11.1935.
  • Kask, Mihkel. Talisuplus? Spordileht (1967?)
  • Kaups, Richard. Hea Sõnum ja Eesti baptisti kogudused. 1974: Santa Barbara.
  • Kilogramm, J. Kiri Tartust. Eesti Spordileht 14.01 ja 23.01.1927.
  • Kneipp, Sebastian. Minu testament terwete ja haigetele. Weega arstimise õpetus. Libau 1902.
  • Laanemäe, Triinu. Mõnu külmast veest. Elukiri dets. 1999, lk. 50–51.
  • Lill, Anne. Jääaugusuplus teeb naha soojaks. Eesti Päevaleht 4.03.1997.
  • Plinius, Gaius. Naturalis historia 29.10–11.
  • Roos, Aarand. Tervisest pakatavad pensionärid. Videvik 13.04.2006.
  • Sarem, H. Juba vanad roomlased… Edasi 5.07.1974.
  • Tamm, Eduard. Karasta organismi. Spordileht 9.10.1973.
  • Tamm, Eduard. Organismi karastamisest, Tallinna Polütehnikumi kehalise kasvatuse kateeder 1973 ja 1981.
  • Üts, Juta. Tunnike maailma parimas ravilas. Terviseleht 31.10.2006.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]