Talastik

Allikas: Vikipeedia
Dooria stiili talastik

Talastik on piirkond, kus sein või sammastik puutub kokku katuse või järgmise korrusega.[1]

Talastik koosneb arhitraavist ehk epistüülist ehk alustalast, sellel asuvast friisist ja karniisist ehk geisonist. Arhitraav toetub sammaste kapiteelidele, täpsemalt kapiteelide ülemistele osadele, milleks on abakus ja selle all olev ehhiin. Karniisi peal võib asuda katuse kaldserv ehk kaldkarniis. Karniisi ja kaldkarniisi vahele jäävat kolmnurkset katuseosa nimetatakse tümpanoniks. Katusenurkades karniisi ja kaldkarniisi kokkupuutekohtades võivad asuda ilukujud ehk akroteerid, samuti veesülitid.[1]

Vanarooma ja renessanssarhitektuuris on talastiku kõrguseks umbkaudu veerand sammaste kõrgusest, millele nad toetuvad.

Dooria talastikus on arhitraav liigendamata. Friisil asuvad vaheldumisi metoobid ja triglüüfid ning sellist friisi nimetatakse metooptriglüüffriisiks. Triglüüfid on alad, mis on kaunistatud püsttriipudega. Metoobid on triipudega kaunistamata, aga vahel on nad kaunistatud muudmoodi.[1]

Atika-joonia talastikus on arhitraav rõhtsalt kolmeks jaotatud. Selle peal asuvad friis ja hammaslõigeehisliist.[1]

Väikeaasia-joonia talastikus on hammaslõigeehisliist vahetult arhitraavi peal.[1]

Joonia talastiku osade vahel kasutati palju ehisliiste, eriti munavööti ja pärlvööti ehk astragaali.[1]

Hellenistlikus ja rooma arhitektuuris hakati talastikku järjest enam kaunistama. Stiile ühendati, lisati uusi elemente, näiteks konsoolkarniise, viimistleti (sofitid).[1]

Niisugust talastikku, kus puudub friis, nimetatakse mittetäielikuks, aga sellist, kus puudub arhitraav, lihtsustatuks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 207