Taju fenomenoloogia

Allikas: Vikipeedia

"Taju fenomenoloogia" (Phénoménologie de la perception) on Maurice Merleau-Ponty tuntuim ja mahukaim teos. See ilmus 1945.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eessõna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pool sajandit pärast Husserli esimesi töid on ikka veel vastamata küsimus, mis on fenomenoloogia. Fenomenoloogia on olemuste uurimine, näiteks taju olemuse ja teadvuse olemuse defineerimine, ent fenomenoloogia seab olemused ka olemasolusse tagasi ning loodab inimest ja maailma mõista üksnes nende faktilisusest lähtudes. See on transtsendentaalfilosoofia, mis jätab loomulikust hoiakust sugenevad väited ootele, et neid seda paremini mõista, ning ometi filosoofia, mille jaoks maailm on alati enne refleksiooni juba võõrandamatult kohal ning mis püüab kõigest väest taastada maailmaga otsese ja algse kontakti, millele ta omistab filosoofia staatuse. Fenomenoloogia püüab teha filosoofiast range teaduse, kuid ka seletab aega, ruumi ja maailma, nii nagu me neid elame. Ta püüab kirjeldada meie kogemust otseselt nii, nagu see on, jättes kõrvale selle psühholoogilised, loodusteaduslikud, ajaloolised ja sotsioloogilised seletused, ent ometi mainib Husserl "Kartesiaanlikes meditatsioonides" "geneetilist fenomenoloogiat" ja koguni "konstruktiivset fenomenoloogiat". Neist vastuoludest püütakse lahti saada Husserli ja Heideggeri fenomenoloogiat eristades, ent Heideggeri "Olemine ja aeg" vaid seletab lahti loomuliku maailmamõiste ja elamismaailma, mida hiline Husserl pidas fenomenoloogia keskseks teemaks. Need vastuolud tekitavad lugejal kahtluse fenomenoloogia tõsiseltvõetavuses.

Isegi kui fenomenoloogia peaks osutuma müüdiks või moeks, on tarvis siiski mõista selle mõjukust ja päritolu. Vastutustundlik filosoof peab arvama, et "fenomenoloogiat saab praktiseerida ja identifitseerida mõtlemisviisi või -stiilina, mis oli liikumisena olemas enne enesest kui filosoofiast täie teadlikkuseni jõudmist." Fenomenoloogiat on selle pooldajad tagantjärele leidnud teiste seas Hegelil ja Kierkegaardil või teisalt Marxil, Nietzschel ja Freudil. Me leiame tekstidest seda, mis me sinna paneme, ja filosoofia ajalugu ütleb meile tõlgendused ette. Fenomenoloogia ühtsus ja tõeline tähendus on leitav ainult meist endist. Tuleb konkreetselt määratleda ja väljendada see "fenomenoloogia meie jaoks", mis tekitab Husserli ja Heideggeri praegustel lugejatel mulje, et nad seda ongi oodanud. Fenomenoloogia on ligipääsetav üksnes fenomenoloogilise meetodiga. Sellepärast püüame süstemaatiliselt kokku tuua kuulsad fenomenoloogilised teemad, nii nagu nad on elus spontaanselt kokku kasvanud. Siis me ehk taipame, miks fenomenoloogia on nii kauaks jäänud algstaadiumisse ülesandena, mis tuleb lahendada, ja lootusena, mis tuleb teoks teha.

Husserli fenomenoloogia algstaadiumides oli selle esimene juhtnöör olla "kirjeldav psühholoogia" ehk naasta "asjade eneste juurde". See on teadusest lahtiütlemine. Ma ei ole oma kehalise või psüühilise konstitutsiooni kausaalsete determinantide kogutoime ega saa end pidada lihtsalt maailma osaks ja teaduste uurimisobjektiks. Kogu mu (sealhulgas teaduslik) teadmine maailmast on saadud minu eriliselt vaatekohalt, maailmakogemusest, milleta teaduse sümbolid ei tähendaks midagi. Teadus põhineb otseselt kogetaval maailmal ning on maailmakogemuse sekundaarne väljendus. Alles otsene maailmakogemus võimaldab teadust rangelt uurida ning teha kindlaks selle tähendus ja ulatus. Mina (isegi mitte elusolend, inimene ega teadvus) olen absoluutne allikas, minu olemasolu ei pärine minevikust ega keskkonnast, vaid liigub nende poole ja peab neid üleval, sest üksnes mina toob minu-jaoks-olemisse (ainult seda saab "olemine" minu jaoks tähendada) traditsiooni, mida ma valin edasi kanda, või horisondi, mille distants minust kaoks, kui teda ei kompaks minu pilk. Teaduslikud vaatekohad, mis paigutavad minu olemasolu maailma olemasollu, on naiivsed ja ühtlasi ebaausad, sest nad ei pea vajalikuks mainida teadvuse vaatekohta, millelt üldse maailm minu ümber hakkab kujunema ja minu jaoks olemas olema. Asjade eneste juurde naasmine on naasmine selle maailma juurde, mis teadmisele eelneb ja millest teadmine teaduse abstraktses ja tuletatud keeles alati räägib.

See käik on täiesti erinev idealisti naasmisest teadvuse juurde: puhas kirjeldus välistab peale teadusliku seletuse ka analüütilise refleksiooni. "Descartes ja eriti Kant eraldasid subjekti ehk teadvuse, näidates, et mul ei oleks võimalik mitte midagi olemasolevana haarata, kui ma kõigepealt ei koge selle haaramise aktis olemasolevana iseennast." Teadvus, täielik kindlus minu olemasolus oli nende jaoks üldse millegi olemasolu tingimuseks ning suhestamise akt oli suhtes olemise aluseks. Suhestamise akt ei ole küll mitte midagi lahus maailmast, kus suhted asuvad; Kantil saavutatakse teadvuse ühtsus samaaegselt maailma ühtsusega. Descartesil ei kaota me metoodilise kahtluse tulemusel midagi, sest cogito taastab sama kindlana kogu kogetava maailma mõtlemise objektina. Maailma kindlus siiski sõltub subjekti omast, muidu oleks see Descartesil cogito'ga vahetult antud ja Kant poleks rääkinud koperniklikust revolutsioonist. "Analüütiline refleksioon algab meie maailmakogemusest ning läheb tagasi subjekti kui sellest kogemusest erineva võimalikkustingimuse juurde, ilmutades kõikehõlmava sünteesi kui selle, milleta maailma poleks." Nii ei ole subjekt enam meie kogemuse osa ning ta pakub seletuse asemel rekonstruktsiooni. Sellepärast süüdistaski Husserl "Loogiliste uurimuste" I osas Kanti psühhologismis ning pakkus noeetilise analüüsi asemele, mis rajab maailma subjekti sünteesitegevusele, oma noemaatilise refleksiooni, mis jääb objekti sisse ning heidab valgust selle fundamentaalsele ühtsusele.

Maailm on olemas enne minu analüüsi, ning oleks kunstlik teha sellest algul aistinguid ja seejärel eri perspektiividele vastavaid objekti aspekte siduva sünteesi tulem, kui mõlemad on vaid analüüsi saadused, millel puudub eelnev reaalsus. Analüütiline refleksioon usub, et ta saab rekonstrueerida eelneva konstitueeriva akti ning jõuda konstitueeriva võimeni, mis on alati olnud identne seesmise isega. Nii et refleksioon sooritab iseennast ning kehtestab end kõigutamatus subjektiivsuses, olles veel puutumatu olemisest ja ajast. Selline refleksioon peab olema väga kaval või on siiski ebatäielik, sest ta on kaotanud silmist iseenese alguse. Refleksioon peab tuginema reflekteerimata kogemusele. Pealegi on refleksioon tahes-tahtmata teadlik iseenesest kui sündmusest ning ilmneb endale tõeliselt loova akti, teadvuse muutunud struktuuri valguses, ent kuna tal on prioriteet omaenese operatsioonide suhtes, peab ta ometi ära tundma subjektile antud maailma, sest subjekt on iseendale antud. Reaalset tuleb kirjeldada, mitte konstrueerida ega kujundada. Nii et taju ei saa panna ühele pulgale otsustuste, aktide ja predikatsioonide kui sünteesidega. "Minu tajuväli on pidevalt täis värvide, mürade ja põgusate puuteaistingute mängu, mida ma ei saa täpselt suhestada oma selgelt tajutud maailma kontekstiga, mille ma aga ometi asetan vahetult maailma, ajamata neid kunagi segi oma unistustega." Samuti põimin ma unenäod asjade ümber. Ma kujutlen asju, mille kohalolek oleks kontekstiga ühitatav, kuid mis tegelikult sinna ei kuulu, vaid on kujutletava vallas. Kui taju reaalsus põhineks ainult representatsioonide seesmisel koherentsusel, jääks taju alatiseks kõhklema. Kuid nii see pole. Reaalne ei jää ootama meie otsustusi, vaid võtab vastu kõige üllatavamad nähtused ja lükkab tagasi kõige tõenäolisemad. "Taju ei ole teadus maailmast, isegi mitte akt, meelega positsiooni võtmine; ta on taust, millelt kõik aktid esile tulevad, ja need eeldavad teda." Maailm ei ole objekt, mille tegemise seadust ma valdaksin, vaid kõigi minu mõtete ja eksplitsiitsete tajumuste loomulik keskkond. Tõde ei ela ainult sisemises inimeses (Augustinus), õigemini sisemist inimest polegi, inimene on maailmas, ja ainult maailmas tunnetab ta ennast. Naastes enesesse dogmaatilise terve mõistuse või teaduse vallast, ei leia ma seesmise tõe allikat, vaid maailmale määratud subjekti.

Kõik see ilmutab transtsendentaalse reduktsiooni tõelise tähenduse. Husserl maadles sellega pikalt. Kaua esitas ta reduktsiooni naasmisena transtsendentaalse teadvuse juurde, mille ees maailm on laiali laotatud ja täiesti läbipaistev. Filosoofi ülesanne on rekonstrueerida teatud tulemini viiv teatud mateeriale (hylē) tähendust andvate apertseptsioonide jada. Teadvust võibki mõista sellise tähenduseandmisena (Sinngebung). Maailm on maailm-kui-tähendus. Fenomenoloogilise reduktsiooniga kaasneb transtsendentaalne idealism, mis võtab maailma jagamatu intersubjektiivse väärtusühtsusena. Indiviidide perspektiivid sulanduvad ja nende teadvused on kommunikatsioonis. Indiviidi maailmataju subjekt ei ole mitte indiviid ise, vaid teadvuse isikueelsed vormid. Nende kommunikatsiooni nõuavad juba teadvuse, tähenduse ja tõe mõiste. "Niivõrd kui ma olen teadvus, st niivõrd kui millelgi on minu jaoks tähendus, ei ole ma ei siin ega seal, ei Peeter ega Paul; ma ei ole mitte kuidagi eristatav "teisest" teadvusest, sest me oleme maailmaga vahetus kokkupuutes ning maailm on definitsiooni järgi ainus, olles süsteem, milles kõik tõed moodustavad sidusa terviku." Maailm ongi see, millest me moodustame esituse, olles kõik üks valgus ning osaledes ühes, selle ühtsust lõhkumata. Analüütiline refleksioon ei tea midagi teiste vaimude probleemist ega maailma olemasolu probleemist. Teadvus toob algusest peale kaasa teoreetilise võime mõne universaalse tõeni jõuda. Teine isik, kellel samuti pole seesust, kohta ega keha, on tõelises maailmas, vaimude ühendajas, minuga sama. Mina ja teine ei kuulu fenomenide kudumisse, me oleme kehtivad, mitte olemasolevad. Teiste inimeste nägude ja liigutuste taga ei peitu ligipääsmatut ala, vaid üksnes pisike vari, mille tekitab valgus. Seevastu Husserli jaoks on teiste vaimude probleem olemas ja alter ego on paradoks. Kui teine on tõesti ka omaette, mitte ainult minu jaoks, ja kui me oleme teineteise jaoks, mitte mõlemad Jumala jaoks, siis me peame teineteisele kuidagi väliselt ilmnema. Peale vaate enesele peab olema ka vaade teisele. "Muidugi ei saa neid kaht perspektiivi kummaski meist lihtsalt kõrvutada, sest muidu ei näeks teine just mind ega mina just teda." Mina pean olema see välimus, mida ma teistele näitan, ja teise keha peab olema teine ise.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]