Taimekaitse

Allikas: Vikipeedia

Taimekaitse on inimesele vajalike taimede (eeskätt kultuurtaimede) kaitsmine neid kahjustavate loomade, haigusetekitajate ja umbrohtude eest[1]. Kultuurtaimede puhul on see oluline põllusaagi suurendamise viis.

Sõltuvalt taimekaitsemeetoditest eristatakse näiteks agrotehnilist, keemilist ja bioloogilist taimekaitset. Tänapäeval kasutatakse sageli mitut meetodit koos (terviktaimekaitse).

Keskkonnakaitseliselt problemaatiline on olnud keemiline taimekaitse, mis on põhjustanud veekogude reostumist ja ohtlike ainete akumuleerumist toiduahelates (nt DDT). Keemiline taimekaitse pole tihti täitnud ka oma eesmärki, sest kahjurputukad muutuvad selle taimekaitsemeetodi suhtes kiiresti resistentseks[1].

Ajavahemikul 2016. aasta sügis kuni 2017. aasta sügis leiti Keskkonnaministeeriumi tellitud üle-eestilise uuringuga "Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring pinna- ja põhjavees" Eestist glüfosaati, glüfosaadi laguainet AMPAt, metasakloori ja tebukonasooli.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 18.12.2011)
  2. Ülle Leisk, Riin Rebane. "Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring pinna- ja põhjavees" (http://www.envir.ee/sites/default/files/taimekaitsevahendite_jaakide_sisalduse_ja_dunaamika_uuring_pinna-_ja_pohjavees_2018.pdf). Keskkonnaministeerium. {{netiviide}}: välislink kohas |failitüüp= (juhend)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]