Transpiratsioon
Transpiratsioon ehk taimaurumine on taimedest vee aurumise protsess.
Transpiratsiooniga seostatakse peamiselt lehti, kuid väga vähesel määral on sellega seotud ka muud taimeorganid. Lehtede välimises rakukihis ehk epidermis paiknevad õhulõhed, mille kaudu veeaur vabaneb lehtede sisemusest ümbritsevasse keskkonda. Õhulõhed paiknevad enamasti lehtede alumisel küljel, kuid leidub ka taimerühmi, millel need asetsevad ülemisel (nt hüdrofüüdid) või mõlemal küljel. Õhulõhede pilu on ümbritsetud kahe sulgrakuga, mis soodsates oludes hoiavad õhulõhe avatuna, kuid ebasoodsate keskkonnatingimuste korral sulgevad selle, et veekadusid minimeerida. Keskmiselt kaotavad taimed transpiratsiooni teel 97–99,5% mullast omastatud veest. Ülejäänud 0,5–3% kasutatakse ära fotosünteesiks ja kasvamiseks.
Transpiratsioonil on üldiselt kaks funktsiooni:
a) tagab üldise vee liikumise taimes, sealhulgas ka juurte imamisjõu. Vee liikumisega mullast juurtesse kaasneb mitmete oluliste toitainete omastamine mullast ja edasine transportimine eri taimeorganitesse;
b) alandab lehe temperatuuri, mis aitab kaitsta ülekuumenemise eest.
Peamised transpiratsiooni mõjutavad tegurid on õhuniiskus, temperatuur, tuul ja valgus. Mida väiksem on suhteline õhuniiskus ning mida kõrgem on temperatuur ja suurem on tuule ja valguse intensiivsus, seda suurem on transpiratsioon. Kuivade kasvukohtade (kõrb, stepp) taimed on kohastunud toime tulema selliste keskkonnatingimustega, millega kaasneks suurem transpiratsioon. Kohastumused võivad olla seejuures nii morfoloogilist, anatoomilist kui ka füsioloogilist laadi. Ühed tuntumad morfoloogiliste ja anatoomiliste kohastumustega taimed on lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (asteldega) kaktused. Lihakad varred aitavad säilitada vett, mida omastatakse niisketel perioodidel. Füsioloogiliseks kohastumuseks on näiteks ebasoodsatele tingimustele kiiresti reageerivad õhulõhed, mis sulguvad, kui muld on liiga kuiv või atmosfääri suhteline õhuniiskus liiga väike.