T-60

Allikas: Vikipeedia

T-60

T-60

T-60 tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus 4,10 m
Laius 2,30 m
Kõrgus 1,73 m
Kaal 6,4 t
Kliirens 300 mm
Meeskond 2 meest
Relvastus
Suurtükk 1×TNŠ-20
Suurtüki kaliiber 20 mm
Suurtüki lahinguvaru 754
Kuulipildujad 1×DT mod. 1929
Kuulipilduja kaliiber 7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 945 padrunit
Soomus
Torni esikülg 35 mm
Torni küljed 25 mm
Torni lagi 10 mm
Korpuse esikülg 35 mm
Korpuse küljed 25 mm
Korpuse tagaosa 25 mm
Korpuse lagi 13 mm
Korpuse põhi 10 mm
Mootor
Mootor GAZ-202
Mootori võimsus 76 hj
Kiirus maanteel 42 km/h
Kiirus maastikul 20–25 km/h
Kiirus vees
Läbisõit maanteel 410–450 km
Läbisõit maastikul 260 km
Läbisõit vees

T-60 on Nõukogude Liidus 19411943 toodetud kergetank, mida toodeti kokku 5920 masinat.

1941. aasta augustis sai Moskva tehase nr. 37 konstruktorite kollektiiv peainseneri Nikolai Astrovi juhtimisel käsu projekteerida väikese kaaluga tank, millel oleks hea soomus ja lihtne konstruktsioon. Uue masina aluseks võeti kergetank T-40 ning kõigest 2,5 nädalaga valmisid joonised ja katsemasin. Tank sai tehasetähiseks 060.

15. septembril 1941 võeti tank T-60 Punaarmees relvastusse.

Esialgu toodeti tanki ainult Moskva tehases nr. 37, hiljem ka Kolomna Kuibõševi-nimelises veduritehases. 1941. aasta oktoobris evakueeriti mõlemad tehased, Moskva tehas Sverdlovskisse, Kolomna tehas Kirovisse, kus viimane ühendati tehasega "Pervoje maja" ("Esimene mai") ja tehase uueks nimeks sai tehas nr. 38. Peale selle hakati tanki T-60 tootma ka tehases nr. 264 (Stalingradi laevatehases), Harkovi traktoritehases ja Gorki autotehases.

Tanki T-60 tehniline lahendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tanki veermik jäi samaks mis T-40-l, kuid kere esisoomus oli paigutatud tunduvalt tõhusamalt. Esialgu kujunes masina kaaluks 5,8 t. 1941. aasta oktoobris, kui suurendati soomuse paksust, tõusis tanki kaal 6,2 tonnini, hiljem veelgi.

Soomuse paksus oli alates 1941. aasta oktoobrist kere esiküljel 35 mm, külgedel ja tagaküljel 25 mm, katusel 10–13 mm, põrandal 10 mm ja tornil 10–35 mm.

Kere esiosas paiknesid peaülekanne ja külgmised ülekanded ning juhtimisseadmed, keskosas paremal oli mootor, vasakul lahingusektsioon ja tagaosas bensiinipaagid.

Tanki meeskonda kuulusid kaks meest: komandör, kes oli ühtlasi ka sihtur ja laskur, ning juht-mehaanik. Komandöri koht oli tornis, mis oli nihutatud 285 mm võrra kere vasaku külje poole. Juht-mehaanikule, kes asus kere esiosa keskel, oli ehitatud kere esiseina väljaulatuv osa koos vaatepiluga ja tema pea kohale väljapääsuluuk. Kere põhja all asus avariiväljapääs.

Nurgelises koonilise kujuga tornis asus masina pearelv: 20 mm kiirelasuline õhutõrjekahur ŠVAK. Sellega oli paaris kuulipilduja DT. Hiljem sai masin uue kahuri tähistusega TNŠ-20. Kahuri lahingukomplekti kuulusid kild-trasseerivad ja kild-süütelaengud ning soomustläbistavad süütemürsud. Komplektis olevad alakaliibrilised soomustläbistavad mürsud läbistasid 500 m kauguselt kuni 35 mm paksust soomust. Sihtimisseadmeks oli teleskoopiline sihik TMFP-1. Laskenurk moodustas horisontaaltasapinnas 360° ja vertikaaltasapinnas oli see vahemikus −7°...+25°.

Vajadusel sai kuulipilduja kergesti tankilt maha võtta ja seda väljaspool tanki kasutada. Põhimõtteliselt sai seda teha ka kahuriga, ainult kahuri demonteerimine ei olnud enam lihtne ega kerge.

Lahingukomplekt koosnes 754 lasust. Ühe kuulipildujalindiga sai teha 58 lasku ja see lint asus karbikeses, mis paiknes kahuri all oleval kronsteinil. Veel 12 sellist karbikest oli tanki sees väikestel riiulitel. Väljatulistatud mürsukestad heideti tankist välja, aga kasutatud kuulipildujalindid kogunesid tanki põrandale. Kahuritorust väljus laeng kiirusega 815 m/s.

Modifikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tanki nõrga soomuskaitse tõttu hakati tanki ümber projekteerima. 1941. aasta septembris töötati välja modifikatsioon T-45, millel oli muudetud torni: sellele paigutati 45 mm kahur. Mudelile paigaldati võimsam ZIL-60 60 hj mootor, mis võimaldas kasutada raskemat ja paksemat, kuni 35–45 mm paksust soomust. 1941. aasta sügistalvel evakueeriti Saksa vägede pealetungi tõttu Moskvale Stalini nimeline tehas ja tankitootmine Uuralisse Miassi linna.

Tanki täiustamist jätkati Gorki autotehases. Võimsama mootori ja paksema soomuskatte abil loodi modifikatsioonid T-70 ja T-70M[1].

T-70 võeti relvastusse 1942. aasta jaanuaris. Alates märtsist hakati kõiki tanke T-60 tootnud tehaseid T-70 tootmiseks reorganiseerima, erandiks tehas nr. 264, mis asus sõjategevuse piirkonnas. Esimesena, mais lõppes T-60 tootmine tehases nr. 38. Aasta teisel poolel juhtus see ka teistes tehastes ja viimased 55 tanki T-60 valmisid Sverdlovskis 1943. aasta alguses.

Rumeenlaste TACAM T-60[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hulk T-60 tanke langes rumeenlaste saagiks 1941. aasta pealetungi käigus. Kuna T-60 Gaz 202 mootor oli tegelikult litsensi alusel valmistatud Dodge Deretto-Fargo F. H. 2 mootor, mida Saksas ja Rumeenias toodeti põllumajandustraktorite tarbeks ning T-60 20mm suurtükiga polnud lahingus suurt midagi peale hakata siis otsustati tankid ümber ehitada TACAM T-60 iseliikuvateks suurtükkideks. Valmistati kolmekümne masina ringis, esimene neist valmis 1942. aasta novembris ja viimane 1943. aasta lõpul.

Juuniks 1943. sai Rumeenia armee 17 masinat, järgmised 17 saadi aasta lõpuks. Formeeriti neist kaks kompaniid, 61. ja 62. TACAM kompanii, 16 ja 18 masinat ning lisati need 1. tankidiviisi ja hiljem 8. ratsaväediviisi, kui viimase baasil hakati formeerima 2. tankidiviisi. Mõlemad kompaniid osalesid 1944. aasta suvelahingutes Punaarmee vastu ning kandsid tunduvaid kaotusi, peale relvarahu sõditi sakslaste vastu ning ka siis ei olnud kaotused kerged. Et TACAM T-60 olid põhimõtteliselt Nõukogude tankid konfiskeerisid venelased kõik allesolevad masinad 1944. aasta oktoobris. Nende edasine saatus teadmata, kuid siiski üks neist on tankimuuseumis Kubinkal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]