T-27

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Nõukogude Liidu tanketist; USA soomusauto kohta vaata artiklit T27

T-27

T-27

Tankett T-27 tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus 2,60 m
Laius 1,82 m
Kõrgus 1,44 m
Kaal 2,7 t
Kliirens 240 mm
Meeskond 2 meest
Relvastus
Suurtükk
Suurtüki kaliiber
Suurtüki lahinguvaru
Kuulipildujad 1×DT
Kuulipilduja kaliiber 7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 2500 padrunit
Soomus
Torni esikülg
Torni küljed
Torni lagi
Korpuse esikülg 10 mm
Korpuse küljed 10 mm
Korpuse tagaosa 10 mm
Korpuse lagi 6 mm
Korpuse põhi 4 mm
Mootor
Mootor FORD-AA või GAZ-AA
Mootori võimsus 40 hj
Kiirus maanteel 42 km/h
Kiirus maastikul 16 km/h
Kiirus vees
Läbisõit maanteel 110 km
Läbisõit maastikul 60 km
Läbisõit vees

Tankett T-27 ehk lihtsalt T-27 oli Nõukogude Liidus aastatel 19311933 toodetud tankett, mida toodeti kokku 3297 masinat.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aastate lõpul võeti Nõukogude Liidus vastu programm, mis nägi ette väikeste luuretankide (tankettide) väljatöötamise ning tootmise. Need masinad olid ette nähtud koostööks tankidega T-18, kuid ka luureks ja sideks.

Aastatel 19271930 projekteeris KB Üleliidulise Relvaarsenali ühing tanki T-16 (tanki MS-1 eelkäija) baasil tanketid T-17, T-21 (projekt), T-23 ja T-25 (projekt). T-23-st töötati välja kaks varianti, ilma tornita ja ümmarguse torniga. Järgnevalt projekteeritud T-25 oli aga kõigest tanketi T-17 edasiarendus.

Need ei olnud sugugi halvad masinad oma aja kohta, kuid seeriatootmisse laskmisel oleks nende nn. „lastehaiguste” kõrvaldamine nõudnud väga palju aega, selle tulemusena otsustati osta litsents tankettide Carden-Loyd Mark VI tootmiseks Nõukogude Liidus.

1930. aastal ostis Nõukogude Liit Inglismaalt 26 tanketti Carden-Loyd Mark VI, mis said nimetuseks 25-V või K-25 (V – Vickers ja K – Carden Loyd), kui ka litsentsi nende masinate seeriatootmiseks. Kohe anti masinad seeriatootmisse ning aastatel 1930–31 plaaniti ehitada 290 tanketti ning edaspidi 400 masinat aastas. Põhiline tankettide ehitus hakkas toimuma Autotehases Nr.2 (alates 1932. aastast tehas Nr.37).

Nõukogude tankiehitajad ei kopeerinud inglise masinat üks-ühele, enne masina seeriatootmisse laskmist tehases Nr.37 töötati masinale välja uus konstruktsioon. Suurendati korpuse mõõtmeid, laiendati roomikuid ning muudeti veermikku. Konstrueeriti seadeldis kuulipildujale ning tehti rida teisigi muudatusi ja viimistlustöid. Konstruktsioonillisi muudatusi tehes arvestati Nõukogude vägede sõjalisi kogemusi, kohalikku kliimat ja geograafiat.

Tankett muutus märgatavalt ning sai uueks nimeks T-27, mis võeti RKKA käskkirjaga 13. veebruaril 1931 relvastusse. Masinat hakkasid kohe tootma mitmed tehased. Peamine tootmine jäi tehasesse Nr.37, peale selle toodeti T-27 ka Leningradi tehases „Bolševik” ja Nižni Novgorodis äsja valminud autotehases, praegune GAZ (ГАЗ).

T-27 konstruktsioon ja tehniline lahendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korpus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tanketi korpus oli valmistatud valtsitud soomuslehtedest, mis omavahel olid needitud ning osaliselt keevitatud elektrikeevitusega. Soomuse paksuseks esiküljel, külgedel ja ahtriosas oli 10, katusel 6 ning põhjal 4 mm. Meeskonna istekohtade kohale katusele olid tehtud ristkülikukujulised seespoolt suletavad luugid.

Vaatlemine lahinguväljal toimus läbi spetsiaalsete vaatepilude, mis paiknesid korpuse ülemises esi- ja külgmises seinas. Masina soomus oli seespoolt masina põhjast kuni 400 mm kõrguseni vooderdatud linase riidega, et muuta masin veepidavaks jõekoolmeid ületades.

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tankett oli varustatud 7.62 mm kuulipildujaga DT (ДТ) 1929. aasta mudeliga. 28 magasini olid paigutatud stellaaži, igas magasinis oli kindel arv padruneid, laskur sai magasinid kätte spersiaalse trossmehhanismi abil.

Mootor ja transmissioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-27 mootor oli neljataktiline, neljasilindriline vesijahutusega, võimsusega 40 hj Ford AA (GAZ AA) karburaatormootor (karburaator Ford-Zenit). See oli võimeline arendama 220 pööret minutis ning andis masinale maanteel maksimaalkiiruseks 42 km/h. Mootorit oli võimalik käivitada starteriga, mille võimsus 0,7 kilovatti või käsivändaga. Kütusepaagid mahutasid 42 liitrit ning sellega oli võimalik maanteel läbida 110 ja maastikul 60 km.

Transmissioon pärines samuti veoautolt Ford AA (GAZ AA), mis koosnes kuivast ühekettalisest raudkattega sidurist, neljakäigulisest käigukastist, diferentsiaalist ning kahest külgmisest reduktorist.

Veermik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veermikus oli T-27-l kasutatud blokeeritud pooljäik tüüpi vedrustust, vetruvus saavutati teraslehtvedrude abil. Veermik koosnes kolmest kahe kanderattalisest vankrist. Esimesed suured rattad olid vedavad, mis haakusid roomikutega. Roomikute laius oli 150 mm.

Sideaparatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sidepidamisvahendid nii sisemiseks, kui ka väliseks sideks puudusid, teiste masinatega suheldi signaallippude abil, mis oli tüüpiline Nõukogude tankidele tol ajal.

T-27 sõjategevuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmees moodustati tankettidest mehhaniseeritud luureüksused. 1932. aasta 11. märtsi direktiiviga oli 1932. aasta lõpuks moodustatud 65 tankettidega varustatud pataljoni (umbes 50 masinat igaühes). Hiljem vähendati pataljonide arvu 23-ni.

1930-ndate aastate alguses kasutati tankette üsna edukalt Kesk-Aasias (Karakumi kõrbes) võitluseks basmatšide vastu. Neid kasutati ratsaväe saatemasinatena ja staabimasinatena. 1933. aastal tankettide tootmine lõpetati, kuna need osutusid liiga kaitsetuteks isegi käsirelvade tule vastu. Samadele järeldustele jõudsid ka välismaised eksperdid, peale Carden-Loydi tankettide testimist reaalsetes lahinguoludes (Boliivia ja Paraguai sõda 1932 – 1935 ning Itaalia ja Abesiinia sõda 1935. aastal). Tanketid kaotasid oma eelistused ning jäid teisejärgulisteks, neid kasutati peamiselt tankistide väljaõppeks. Peale selle olid mõningad tanketid üle antud lennuväljadele. Peale mõningasi ümberehitusi sai T-27-st veok 37 ja 45 mm suurtükkidele. Siiski olid oma eelised tankettidel T-27, näiteks masina lihtsus ja vähenõudlikkus ning väikesemõõdulisus, mis lubasid masinat transportida õhu teel, kasutada sellistes kohtades, kuhu muu tehnikaga nii lihtsalt ei pääse (näiteks metsas). Nimelt tänu tankettidele hakati arendama transporditavaid tanke, soomustransportööre, kui ka amfiibtanke. 1. jaanuariks 1937 oli Nõukogude vägedesse alles jäänud 2547 tanketti T-27.

Mõningatel andmetel oli Nõukogude armee koosseisus 1941. aasta 1. jaanuari seisuga 2157 tanketti T-27, osa neist võttis osa ka lahingutegevusest Suure Isamaasõja alguses ning osa neist „elasid” kuni Moskva lahinguni. 1. detsembril 1941 osalesid mõningad masinad vasturünnakus Jahrome rajoonis 71-se üksikmereväe laskurite brigaadi koosseisus.

T-27 baasil ehitatud teised masinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Т-27М (Т-27С) – 37 mm suurtükiga Hotchkiss relvastatud liikursuurtükk, mis valmis 1931. aastal. Võrreldes baasmasinaga oli tehtud mõningad muudatused korpuses ja veermikus. Esimesel variandil paiknes korpuse esiseinas üks kahur, teisel variandil aga üks kahur ja üks kuulipilduja. Pidades silmas masina mõõtmeid, mis olid üsnagi väiksed oli mõlemale variandile väljatöötatud spetsiaalne roomikutel haagis laskemoona tarbeks. Neid masinaid toodeti väike partii Leningradi tehases "Bolsevik".
  • ОТ-27/ХТ-27 (БХМ-4) – Leegiheitjatankett, millele paigutati 1932. aastal katsekorras kuulipilduja asemel leegiheitja, mis võis leegi lasta kuni 25 m kaugusele. Mudelit katsetati 1932. aastal ning 1933. aastaks toodetigi kokku 187 (mõningatel andmetel 164) sellist masinat.
  • СУ-76 – 76 mm suurtükiga relvastatud liikursuurtükk, mille töötas välja aastatel 1933–34 tehases "Krasnõi Putilovets" spetsiaalne konstruktoribüroo. Kahur oli paigaldatud ühele ning laskemoon ja suurtükimeeskond teisele tanketile. Valmisid projekt ja viis katsemasinat, milledele oli kahur paigaldatud kas avatult või kilbiga kaitstult. Laskmisel suurtükist oli vaja kasutada tugesid (jalgu). Masin kujunes ülekoormatuks ning ei suutnud liikuda maastikul ilma et mootor ei oleks üle kuumenenud. Tööd masina kallal lõpetati.
  • СУ-76К (СУ-3) – 76 mm reaktiivsuurtükiga relvastatud liikursuurtükk. Masin töötati välja 1933. aastal ning oli varustatud 76 mm Kuratzevski dünamoreaktiivsuurtükiga „K”. Suurtükk oli paigutatud masina korpusesse ning oli kaitstud soomusega, väljaarvatud suurtüki raua esi- ja tagaosa. Polügoni katsetustel pidas masin vastu ning otsustati relvastusse võtta, kuid siis ilmnesid puudused suurtükil. Kahurist tulistamine osutus äärmiselt ohtlikuks.
  • ТТ-27 – Kahe mittejuhitava reaktiivmürsuga varustatud masin, mis töötati välja 1932. aastal. Raketi stardiseadeldised paiknesid masina korpuse kummalgi küljel ning nende käivitamine toimus masina seest. 1932. aastal valmis 5 sellist masinat.
  • Т-27ПХ – Hermeetilised tankettid, mis oli võimeline ületama veetakistusi mööda veekogu põhja, tanketi katsemasin valmis 1934. aastal.
  • 1935. aasta sõjaväe manöövritel demonstreeriti T-27 transportimist õhu teel, selleks riputati tankett raskepommitajate TB-1 ja TB-3 kere alla. Masinate kinnituskonstruktsioonid oli väljatöötanud vene insener A.F.Kravzev. Selle ehitusega ei olnud mitte ainult võimalik tankette transportida vaid neid oli võimalik ka madalalt kõrguselt alla heita.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]