Tšellosonaat nr 1 (Brahms)

Tšellosonaat nr 1 e-moll, op. 38 on Johannes Brahmsi esimene tšellosonaat, mille ta kirjutas aastatel 1862–1865. Sonaat on algselt täpsustusega "Sonate für Klavier und Violoncello" (sonaat klaverile ja tšellole).

Brahms kirjutas esimesed kaks osa suvel 1862, kuigi algne Adagio on hiljem hävitatud. Viimane osa on kirjutatud 1865. Sonaat on pühendatud Josef Gänsbacherile, kes oli laulmise professor ja harrastustšellist. Ühel sõprade ringis toimunud privaatsel ettekandel olevat Brahms mänginud klaverit nii valjult, et Josef Gänsbacher kaebas, et ta ei kuulvat üldse oma tšellot. Brahms urises "sinu õnn" ja jätkas raevukat klaverimängu.

Sonaadi esimese osa peateema põhineb Johann Sebastian Bachi Fuugakunsti Contrapunctus 4 ja 13 fuugateemale. Brahms kandis teose ette esimest korda Mannheimis 1856. aasta juulis ja saatis selle seejärel avaldamiseks kirjastusele Breitkopf & Härtel, mis lükkas teose tagasi. Seejärel saatis ta teose Simrockile, kirjeldades seda teadlikult valesti kui tšellosonaati, milles kummagi instrumendi partiid pole eriti keerukad mängida. Simrock avaldas teose 1866. aastal.

Teose ülesehitus

Sonaadil on kolm osa:

1. Allegro non troppo
2. Allegretto quasi Menuetto
3. Allegro

Esimene osa on kirjutatud ühe pika liinina ja algab tšellosoologa klaveriakordide saatel. Tšellomeloodiast kandub dünaamiline lainetus edasi klaveripartiisse, mis kordab samade helidega meloodiakontuuri. Algse meloodilise kujundi avarus ja lürism on iseloomulik kogu esimesele osale.

Teine osa annab tunnistust Brahmsi vanamuusikahuvist. Nimelt uuris ta renessanss- ja klassikalise perioodi muusikat, toimetas Mozarti kahekoorimoteti "Venite Populi", tal oli Domenico Scarlatti klaverisonaatide kogutud väljaanne, ta huvitus fuugast ja passakaljast ning kasutas mõneski oma teoses menuetti. Sonaadi teises osas on kasutatud prantsuse barokkstiilis ornamentikat. Trio iseloomuliku figuratsiooniga käänulist meloodiat esitavad klaver ja tšello nii, et meloodia tipuhelid on unisoonis kas vasaku käe meloodia või tšellopartiiga.

Kolmandat osa on tihti nimetatud fuugaks, sest selles leidub suur fuugalik lõik. Algusteema põhineb Bachi Fuugakunsti Contrapunctus 13 teemale.