Tüümuse patoloogia

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi ja muid kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitme teadusdistsipliini lõikes kas normihälvetena või haiguslikena ja mis võivad põhjustada tüümusehaigusi.

Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning looma liigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog või teised spetsialistid.

Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patsiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.

Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.

Tüümuse lesioonid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse lesioonid

Tüümuse lesioonide (vahel ka tüümuse masside) all peetakse silmas harilikult tüümuselundiga sündinud loomadel mitmesuguste mitteinvasiivsete ja invasiivsete uuringute käigus tuvastatud tüümuselundi lesioone, mis võivad osutuda kas ravitavaks või iseeneslikult kaduvaks, healoomuliseks, pahaloomuliseks või ravimatuks.[1][2][3][4][5][6]

Tüümuse atroofia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse atroofia

Tüümuse taandareng võib olla ka ajutine (akuutne), tingituna stressist, traumast või ka normaalsest rasedusest, akuutset atroofiat (tümotsüütide apoptoos) põhjustavad ka sünteetiliste hormoonide (nt glükokortikoidid), röntgenikiirguse, tsütostaatiliste ravimite tarbimine ja alkoholi joomine.

Tüümuse atroofia, tümotsüütide apotoosi näol, leiab aset kahüpergükeemilise seisundi tekkides ja nimetatakse diabeetiliseks tüümuseks.[7]

Akuutse atroofia järel tüümus regenereerub üsna kiiresti, hävinud koed ja rakud taastatakse – tüümuse hüperplaasia näol.

Tüümuse atroofia võib olla tingitud ka alatoitumusest, vitamiinivaesest toidusedelist ja mitmest kroonilisest haigusest.

Tüümuse atroofiaga seostatakse ka mitmete ainuraksete, seente, viiruste ja bakterite pääsemist tüümusse.

Ajuripatsieemaldus põhjustab samuti tüümuse atroofiat.[8]

Tüümuse suurenemine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tümo-lümfaatiline seisund

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks vähestest.

Paljud sidusid tüümuse suurenemist vastsündinute ja väikelaste äkksurmaga.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks[9] (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus[10]) on haiguslik seisund, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1929. aastal seostati suurenenud tüümust mitmete haiguslike seisunditega ning seetõttu peeti oluliseks tüümust (ka vastsündinutel) radioloogiliselt uurida.[11]

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ning seda ei arvatud enam haiguste hulka. Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümolümfaatilise seisundi[12]

Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisel sekkumisel oli soovimatuid kõrvaltoimeid – 33,3% (üks kolmest) patsientide surma näol.

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati kasutama tüümuse kiiritusravi ('vähendamiseks') .

Inimesel kirjeldatud tüümusehaigused ja patoloogilised seisundid[muuda | muuda lähteteksti]

Väärarendid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse kaasasündinud väärarendid

Tüümuse organogeneesi jooksul väljakujunenud väärarendid on haruldased kaasasündinud väärarendid, mille hulka liigitatakse tüümuse kaasasündinud aplaasia või tüümuse vaegmoodustumus, ektoopiline tüümus ja tüümuse tsüstid.

Tüümuse üsasisese ebanormaalse arenguga (tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia) seostatakse DiGeorge'i sündroomi (DGA – DiGeorge anomaly) ja pärilikku autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDEC[13], mutatsioonid TBX1, FOXN1 ja AIRE-s).

Päriliku kassikisa {cri-du-chat} sündroomi ehk viienda kromosoomi lühikese õla deletsiooni iseloomustab samuti tüümuse arenematus.

Tüümuse kaasasündinud väärareng on ka autosomaalretsessiivse kombineeritud immuunpuudulikkuse vorm – Nezelofi sündroom (RHK-10 D81.4).

Tüümuse kaasasündinud talitluslike väärarengutega seostatakse inimestel rasket kombineeritud immuunpuudulikkuse ehk SCID-sündroomi ja ataksia teleangiektaasiat, mil tüümuses ei toimu normaalset mitootilist tegevust, ei arene tüümuse epiteelirakud ja tüümus ei arene funktsioneerivaks lümfoidelundiks.

Tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis DiGeorge'i sündroom

DiGeorge'i sündroom (syndroma DiGeorge) ehk tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia ehk tüümuse kaasasündinud aplaasia ehk tüümuse aplaasia ehk 22q11.2 deletsioonisündroom ehk tüümuse arenematus (OMIM: 188 400) on loote üsasisese perioodi arengu- ja migratsioonihäire, mida iseloomustavad kolmanda ja neljanda lõpustasku arenematusest tingitud tüümuse ja kõrvalkilpnäärmete puudumine[14][15] ja 'tüümusega seotud' rakulise immuunsuse puudulikkus (1965).[16] ja mitmed teised iseloomulikud haigustunnused ja/või nende kombinatsioonid.[17][18]

DiGeorge'i sündroom liigitatakse sünnijärgselt tüümuse kaasasündinud väärarendidite hulka. Tegemist võib olla geneetilise häirega.

DiGeorge'i sündroomi kliinilist pilti kirjeldati esmakordselt tõenäoliselt 1829. aastal.

1959. aastal (Lobdell, 1959) arvati, et kaasasündinud kõrvalkilpnäärmete arenematusega võib kaasneda ka kaasasündinud tüümuse puudumine.[19]

DiGeorge'i sündroomi kirjeldas esmakordselt 1965. aastal[20] ameerika arst ja endokrinoloog Angelo M. DiGeorge (1921–2009).

Kaasasündinud tüümuse aplaasia korral on tüümus väike, harilikult on tuvastatavad retikulaarrakud ja suured lümfotsüüdid, kuid ei ole väikseid lümfotsüüte ega Hassalli kehi.[21]

Ektoopiline tüümus[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ektoopiline tüümus

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada tüümuse kaasasündinud väärarendit, mil tüümus koosneb küll tüümuse koorest ja säsist ning talitleb normaalselt, kuid asetseb kas kilpnäärme või kõrvalkilpnäärme läheduses või ka kaelas.[22][23]

Pole selge kas ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude või tüümuse koe saarekesi, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal või kuvada piltdiagnostika abil või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.[24]

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka siiratud tüümust või ka tüümuse kude.

Tüümuse haigused[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse haigused

Tüümuse haigused on koondnimetus osadel selgroogsetel loomadel esinevate tüümuse (koed, rakud, sooned, geenid, väärarengud jm) akuutsete, krooniliste ja pärilike haiguslike seisundite või haiguste rühma kohta.

Tüümusele mõjuvad haigusi tekitavalt liigne füüsiline treening ja füüsiline koormus, suitsetamine, antibiootikumide kasutamine ja mürkkemikaalid (nt väetised ja taimekaitsevahendid), mürkmetallid, aga ka korduvad parasiitide, seente ja bakterite põhjustatud infektsioonid ja haigused, samuti allergiad (nt toidu-, piimatoodete-, suhkru- ja muude toiduainete allergiad) ja põletikud.

Ka erialaajakirjades rõhutatakse, et tüümuse kuju ja suurus on indiviiditi niivõrd erinev, et diagnoosimiseks on vaja väga täpseid aluseid ja tehnikaid. Maailmas loetakse tüümusega seotud levinud haiguslikeks seisunditeks näiteks järgmisi:[25]

  • tüümuse involutsioon

Loetelu on pikk ja täieneb pidevalt. Lihtsustatult loetakse haiguslikud seisundid, milles osutatakse T-rakkudele või esineb T-rakke, seotuks T-rakkudega ehk tüümusest sõltuvaks, näiteks:

Tüümusepõletik[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tüümusepõletik

Tüümusepõletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümusepõletik võib aga põhjustada tüümuse tsüste.

Tüümusepõletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.[27]

Amüotroofne lateraalskleroos[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Amüotroofne lateraalskleroos

Uuringud indikeerivad, et amüotroofset lateraalskleroosi põdevatel patsientidel esineb CD4+ T-rakkude arvukuse ja rakkude aktivatsiooniga seotud geenide vähesust ja tüümuse atroofiat, millega seostatakse häireid elundi toimimises.[28]

Autism[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Autism

Autismi peetakse arenguhäireks. Osadel autistlikel lastel on tuvastatud T-abistajarakkude alampopulatsioonide Th1/Th2 rakkude suhte disbalanss Th2 poole. CCR4 suunab Th2-rakkude liikumist põletikukoldesse, suurenenud TARC ja monocyte chemotactic protein-1 (MCP-1) ning proinflammatoorsete tsütokiinid tase peaajus võivad aidata kaasa närvipõletikule ja neurotransmitterite tasakaalutusele.

Üks uuring tuvastas, et võrreldes tervete lastega esines 73,3% autistlikel lastel regulatoorsete T-lümfotsüütide puudulikkus.[29]

HI-viirus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis HIV

Tüümuse kudesid ja spetsiaalselt puhastatud tümotsüüte nakatati HI-viirusega (HIV-1 ja HIV-2 viirusetüüp) ja katsed indikeerivad, et need viirusetüübid on võimelised tüümust nakatama, kuid HIV-2 viirusetüübi paljunemistsükkel tümotsüütides on takistatud.[30]

Hüpoksia tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpoksia on tüümuses esinev valdavalt normaalne rakkude seisund – hüpoksiat reguleerivad vastavad geenid ja valgud.

Malaaria ja tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Malaaria

Malaariale iseloomulikuks seisundiks peetakse splenomegaaliat. Tüümuses diferentseerunud mitmete T-rakkude roll malaaria patogeneesis ja nende osalus immuunvastustes pole käesoleval ajal selge. Malaariauuringutes on küll uuritud PD-1 mehhanismi osalust (valk, mis reguleerib T-rakkude aktivatsiooni (immunoloogiline sünaps) ja võimalik, et osaleb raku programmeeritud surma esile kutsumises ja kaitseb rakke autoimmuunsuse eest) T-rakkude jõuetuse esile kutsumises – CD4+ T-rakkude (tüümusest küpsenud Th rakud) jõuetust ja suremist ning CD8+ T-rakkude arvukuse vähenemist[31] kuid milliseid radu pidi signaalitakse uute immunokompetentsete rakkude juurde loomine (kui see peaks toimuma) pole selge samas peetakse tüümustekkelisi rakupopulatsioone oluliseks omandatud toimivate immuunmehhanismide toimisel malaariatekitajate (näiteks Plasmodium falciparum) 'väljasöömisel'.

Raskekujuline müasteenia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Raskekujulise müasteenia esmakirjeldajaks peetakse Thomas Willist (1672, "De anima brutroum").

Varem arvati, et raskekujulist müasteeniat ehk raskekujulist lihasnõrkust põhjustab tüümuse patoloogia.

1901. aastal avaldas Karl Weigert (Carl Weigert, 1845–1904) esimese juhtumi, kus patsiendil esinesid nii raskekujulise müasteenia kui tümoom[32].

Tänapäeval peetakse seda krooniliseks neuroloogiliseks autoimmuunhaiguseks (alates 1970. aastatest), mida põhjustavad teatud atsetüülkoliini retseptorite vastu tekkinud antikehad[33][34] – (anti- AChR T cells).

Ligi 15%-l müasteenikutel esineb ka tümoomi.[35]

Tüümuse tuberkuloos[muuda | muuda lähteteksti]

Esmast tüümuse tuberkuloosi (primary thymic tuberculosis) esineb kopsutuberkuloosiga võrreldes harva.[36][37]

Pisut rohkem tuleb tüümuse tuberkuloosseid lesioone - kaseoossete lesioonidena ette miliaarse tuberkuloosi korral. On teatatud ka tüümuse tuberkuloomist.

Tüümuse tuberkuloos ja tümo-lümfaatiline seisund esinevad koos ülimalt harva.

Tüümuse põletik[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse põletik

Tüümuse põletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümuse põletik võib aga tüümuse tsüste põhjustada.

Tüümuse põletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.[38]

Immuunpuudulikkusega seotud haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Primaarne immuunpuudulikkus[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Primaarne immuunpuudulikkus

Primaarne immuunpuudulikkus ehk PID (inglise primary immune deficiency diseases) on koondnimetus erinevate sümptomitega haiguslike seisundite kohta paljudel loomadel, mille korral lümfoid(-immuun)süsteemi liigitatud lümfoidorganites, rakkudes, retseptorites ja geenides esineb häireid või need puuduvad või ei talitle normaalselt. Primaarset immuunpuudulikkust esineb üsna sageli, 1 juht 250–500 inimese kohta.

Ligi veerandil haigusjuhtudest jõutakse õige diagnoosini 20 või enama aasta jooksul.[39]

2013. aastaks oli kirjeldatud ligi 250 primaarse immuunpuudulikkusega seotud haiguslikku seisundit.

Esmase immuunpuudulikkuse häired, näiteks Wiskotti-Aldrichi sündroom, raske kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroom;

Sekundaarne immuunpuudulikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas levinuim sekundaarse immuunpuudulikkuse põhjus on alatoitumus.

Teisese immuunpuudulikkuse häired, näiteks HIV.

Verejooks tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuses võib esineda, suuresti teadmata põhjustel, verejookse. Arvatakse, et tüümuse siseste verejooksude põhjuseks võivad olla kas aordi lõhkemine, K-vitamiinivaegus, sünnitrauma või ka tüümuse tsüstid ja tümoom[40].

Müasteenia ja tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

RHK-10 E-32[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis RHK-10 Tüümuse- e harkelundihaigused
  • [E32.0] Püsiv tüümusehüperplaasia Hyperplasia persistens thymi
  • [E32.1] Tüümuseabstsess e -mädanik Abscessus thymi
  • [E32.8] Tüümuse muud haigused Alii morbi thymi
  • [E32.9] Tüümuse täpsustamata haigus Morbus thymi non specificatus.

Onkoloogilised haigused[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse kasvajad

Tüümuse kasvaja esmakirjeldajaks peetakse Sir Astley Paston Cooperit.

Healoomulised kasvajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tümolipoom[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tümolipoom

Tümolipoom on tundmatu etioloogiaga lipoomi vorm, mis liigitatakse tüümuse rasvkoe healoomuliste kasvajate hulka ja vahel ka tümoomide hulka; seda seostatakse enamasti müasteeniaga. Tümolipoomi koed koosnevad tüümusekoe ja rasvkoe segust.[41]

Esmakordselt on tüümuse lipoomi kirjeldanud tõenäoliselt (Schmincke (1926) järgi) Lange 1904. aastal – kasvaja kaalus 16,0 grammi.[42]

Pahaloomulised kasvajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse pahaloomuliste kasvajate põhjused ja riskitegurid ning arengu ja taandarengu mehhanismid pole teada. Tüümuse pahaloomuliste kasvajate hulka kuuluvad nii primaarsed kasvajad nagu tüümusevähk kui ka metastaasid.

Tüümuses on tuvastatud ka primaarset maliigset melanoomi.[43]

Tüümusse võivad metastaseeruda ka sellised pahaloomulised kasvajad nagu kopsu adenokartsinoom[44], rinna-[45], mao adenokartsinoom[46], kõri pahaloomuline kasvaja[47], pärasoolevähk ja follikulaarne kilpnäärme kartsinoom.[48]

Tümoom[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tümoom

Termini thymoma võttis esmakordselt kasutusele arvatavasti Fritz Grandhomme 1900. aastal[49] ning seda rakendasid Thiroloix ja Debré 1907. aastal. 1917. aastal kogus Bell kokku 10 müasteeniasse surnud tüümusekasvajaga patsienti ja märkis ära, et need kasvajad võivad pärineda tüümuse epiteelirakkudest. Ta defineeris tümoomi: kas beniigne või maliigne kasvaja, mis võib pärineda tüümuse epiteelkoest ning mida saab harilikult tuvastada epiteeli retiikulumi ja lümfotsüütide põhjal. Kuid esialgu ei arvanud ta tümoome tõeliseks kasvajaks, vaid teatud tüümuse hüperplastiliseks vohanguks, mida esines enamikul müasteeniaga patsientidel.[50]

Kui tümoomi asukoht on südamest eespool, ulatudes südame keskseinandini, võib see edasi migreeruda kopsudesse ja rindkerre.

Tümoomi taasteke[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tümoomi taasteke

Tümoomi taastekke ehk retsidiveerumise all peetakse silmas tümoomi taasteket endisel kohal pärast ravi. Taastekke aluseks arvatakse olevat eri tümoomivormide hulka liigitatud kasvajarakkude säilimine algkolde piirides.

Tümoomil ja tüümuse kartsinoomil, mis on levinud rinnakelmesse ja mida on püütud ravida on suur tõenäosus taas arenema hakata (retsidiveerumine) ja halb elumusprognoos, seda seostatakse osaliselt ka nende kasvajavormide kemosensitiivsusega (chemosensitivity). Eemaldamiseks võidakse läbi viia operatsioon, thermo-chemotherapy[51] rinnaõõnde levinud tümoomi korral kasutatakse kiiritusravi, pulmonary metastasectomy või pleurektoomiat.[52][53]

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilised sündroomid tümoomi korral:

Tüümuse lümfoomid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse lümfoomid

Tüümuse lümfoomid (inglise thymic lymphoma) on lümfikoe (lümfisüsteem) pahaloomulised kasvajad.

Sugurakulised kasvajad tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sugurakulised kasvajad tüümuses

Sugurakulised kasvajad (inglise germ cell tumours) on kasvajad, mille levinuimaks algpaikmeks on munandid, kuid primaarseid sugurakulisi kasvajaid on tuvastatud ka tüümuses, arvatakse, et nende põhjuseks on spetsiifiliste rakkude migratsiooni hälbed embrüogeneesi ajal.[59]

Sugurakulised kasvajad tüümuses on seminoom, teratoom jpt.[60]

Seminoom tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Seminoom tüümuses

Seminoom tüümuses (inglise thymic seminoma) – on seemnerakk kasvaja tüümuses[61], mida esineb tõenäoliselt eelkõige meestel,[62] aga ka naistel[63].

Teratoom tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Teratoom tüümuses

Teratoom tüümuses (inglise thymic teratoma) on väärarendkasvaja tüümuses, mille päritolus ja loomuses pole ühtsete kokkulepeteni jõutud, tõenäoliselt on enamik healoomulised ja võivad pärineda embrüogeneesi ajast ning on seotud tüvirakkude dieferetseerumishäiretega, mis on võimaldanud neil rakkudel säilitada kasvupotentsiaal.[64]

Tüümuse vähk[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tüümuse vähk

Tüümuse vähk ehk tüümuse kartsinoom (inglise thymic carcinoma) ehk tüümuse neuroendokriinsed kasvajad[65] on tüümuse maliigne kasvaja, mis saab alguse tüümuse epiteelist. Tüümuse kartsinoomi eraldas Shimosato koos kolleegidega tümoomist 1977. aastal.[66]

Loomadel kirjeldatud tüümusehaigused ja patoloogilised seisundid[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse kliiniliste seisundite diagnoosimisel ning haiguslike seisundite kirjeldamisel ja ravis veterinaaria valdkonna kaudu on andmeid tüümuse kasvajate kohta sellistel koduloomadel nagu härg, lammas, kits, koer, hobune, siga ja küülik ning laborimeditsiini kaudu ka laborihiirtel ja -rottidel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Mroczek EC, Seemayer TA, Grierson HL, Markin RS, Linder J, Brichacek B, Purtilo DT., Thymic lesions in fatal infectious mononucleosis. Lühikokkuvõte., Clin Immunol Immunopathol. mai 1987 ;43(2):243-55., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  2. ↑ Rice HE, Flake AW, Hori T, Galy A, Verhoogen RH., Massive thymic hyperplasia: characterization of a rare mediastinal mass. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. detsember 1994 ;29(12):1561-4. veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  3. ↑ Kontny HU, Sleasman JW, Kingma DW, Jaffe ES, Avila NA, Pizzo PA, Mueller BU., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9290614 Multilocular thymic cysts in children with human immunodeficiency virus infection: clinical and pathologic aspects. Lühikokkuvõte.], J Pediatr. august 1997 ;131(2):264-70., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  4. ↑ Tarakad S Ramachandran et al., Thymic Lesion Imaging, 30. juuli 2013, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  5. ↑ Liu Y., Characterization of thymic lesions with F-18 FDG PET-CT: an emphasis on epithelial tumors. Lühikokkuvõte., Nucl Med Commun. 2011 Jul;32(7):554-62. doi: 10.1097/MNM.0b013e328345b984., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  6. ↑ Travaini LL, Petralia G, Trifirò G, Ravasi L, Galetta D, Carbone G, Falcini F, Spaggiari L, Bellomi M, Paganelli G., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18358558 [18F]FDG positron emission tomography/computed tomography and multidetector computed tomography roles in thymic lesion treatment planning. Lühikokkuvõte.], Lung Cancer. september 2008 ;61(3):362-8. doi: 10.1016/j.lungcan.2008.01.019., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  7. ↑ Barbu-Tudoran L, Gavriliuc OI, Paunescu V, Mic FA., Accumulation of tissue macrophages and depletion of resident macrophages in the diabetic thymus in response to hyperglycemia-induced thymocyte apoptosis. Lühikokkuvõte., J Diabetes Complications. 2013 märts-aprill;27(2):114-22. doi: 10.1016/j.jdiacomp.2012.10.007., veebiversioon (vaadatud 28.11.2014) (inglise keeles)
  8. ↑ Hirokawa K, Utsuyama M, Kobayashi S., Hypothalamic control of development and aging of the thymus. Lühikokkuvõte., Mech Ageing Dev. 1998 Jan 30;100(2):177-85., veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(inglise keeles)
  9. ↑ Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  10. ↑ ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  11. ↑ E. H. SHANNON, M.B., D.RAD., SOME OBSERVATIONS ON THE TIHYMUS IN EARLY INFANCY, 775 - 785, juuni 1930, veebiversioon (vaadatud 6.12.2014) (inglise keeles)
  12. ↑ Prof. M.S. Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  13. ↑ T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  14. ↑ "Meditsiinisõnastik", 142:2004.
  15. ↑ Roberto Kretschmer, M.D., Burhan Say, M.D., David Brown, M.D., ja Fred S. Rosen, M.D.,http://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJM196812122792401 Congenital Aplasia of the Thymus Gland (DiGeorge's Syndrome), N Engl J Med 1968; 279:1295-1301, 12. detsember 1968, DOI: 10.1056/NEJM196812122792401, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  16. ↑ ROBERT M. FREEDOM, M.D., FRED S. ROSEN, M.D., ja ALEXANDER S. NADAS, M.D., Congenital Cardiovascular Disease and Anomalies of the Third and Fourth Pharyngeal Pouch, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  17. ↑ UpToDate, Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Epidemiology and pathogenesis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  18. ↑ Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Clinical features and diagnosis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  19. ↑ J. HUBER, P. CHOLNOKY, ja H. E. ZOETHOUT, http://europepmc.org/backend/ptpmcrender.fcgi?accid=PMC2019726&blobtype=pdf Congenital Aplasia of Parathyroid Glands and Thymus, Arch. Dis. Childh., 1967, 42, 190., veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  20. ↑ Ghulam Khaleeq, Hakim A. Ali, Ali I. Musani, Clinical Features of Thymus Pathology, "Thymus Gland Pathology", 2008, lk 69-87, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)(inglise keeles)
  21. ↑ Said Fadi Yassin, MD; Jeffrey C Milliken, MD jt, Surgery of the Thymus Gland, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  22. ↑ Wang J, Fu H, Yang H, Wang L, He Y., Clinical management of cervical ectopic thymus in children. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. 2011 Aug;46(8):e33-6. doi: 10.1016/j.jpedsurg.2011.05.002., veebiversioon (vaadatud 29.11.2014)(inglise keeles)
  23. ↑ Domenico Saggese, Giacomo Ceroni Compadretti, Cosetta Cartaroni, CERVICAL ECTOPIC THYMUS: A CASE REPORT AND REVIEW OF THE LITERATURE, veebiversioon (vaadatud 29.11.2014)(inglise keeles)
  24. ↑ Shah SS, Lai SY, Ruchelli E, Kazahaya K, Mahboubi S., Retropharyngeal aberrant thymus. Lühikokkuvõte., Pediatrics. november 2001 ;108(5):E94., veebiversioon (vaadatud 3.12.2014) (inglise keeles)
  25. ↑ W. Pierpaoli, E. Sorkin, A thymus dependent function of the adrenal corte and its relation to immunity, Experientia, 15.07.1972, 28.köide, nr 7, lk 851-852
  26. ↑ Medical College of Georgia at Georgia Regents University (29. aprill 2013). "Thymus teaches immune cells to ignore vital gut bacteria". ScienceDaily (inglise). Vaadatud 21.09.2014.
  27. ↑ toimetaja Isaac Hays, Monograph, Art X)) - On the Thymus Gland; its morbid affection and the diseases which arise from its abnormal enlargement., Charles A. Lee, nr V, jaanuar 1842, lk 135 - 154, III. köide, Philadelphia, Lea & Blanchard, London, 1842, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015)(inglise keeles)
  28. ↑ Seksenyan A, Ron-Harel N, Azoulay D, Cahalon L, Cardon M, Rogeri P, Ko MK, Weil M, Bulvik S, Rechavi G, Amariglio N, Konen E,Koronyo-Hamaoui M, Somech R, Schwartz M., Thymic involution, a co-morbidity factor in amyotrophic lateral sclerosis., J Cell Mol Med. oktoober 2010;14(10):2470-82. doi: 10.1111/j.1582-4934.2009.00863.x., PMID: 19650830, (vaadatud 27.02.2015)
  29. ↑ Laila Yousef AL-Ayadhi ja Gehan Ahmed Mostafa, Elevated serum levels of macrophage-derived chemokine and thymus and activation-regulated chemokine in autistic children, J Neuroinflammation. 2013; 10: 72., doi:10.1186/1742-2094-10-72, PMCID: PMC3704803, (vaadatud 19.02.2015)
  30. ↑ Helena Nunes-Cabaço, Paula Matoso, Russell B. Foxall, Rita Tendeiro, Ana R. Pires, Tânia Carvalho, Ana I. Pinheiro, Rui S. Soares ja Ana E. Sousa, G. Silvestri, Thymic HIV-2 Infection Uncovers Posttranscriptional Control of Viral Replication in Human Thymocytes[alaline kõdulink], J. Virol. veebruar 2015, 89. väljaanne, nr 4, lk 2201–2208, (vaadatud 20.02.2015)
  31. ↑ Michelle N. Wykes, Joshua M. Horne-Debets, Chiuan-Yee Leow ja Deshapriya S. Karunarathne, Malaria drives T cells to exhaustion, Front. Microbiol., 27. mai 2014, doi: 10.3389/fmicb.2014.00249, (vaadatud 27.04.2015)
  32. ↑ J. BREM, M.D.; H. F. WECHSLER, M.D. http://archinte.jamanetwork.com/article.aspx?articleid=539902 MYASTHENIA GRAVIS ASSOCIATED WITH THYMOMA REPORT OF TWO CASES WITH AUTOPSY, Arch Intern Med (Chic). 1934;54(6):901–915. doi:10.1001/archinte.1934.00160180075006, (vaadatud 5.02.2015)
  33. ↑ A Melms, B C Schalke, T Kirchner, H K Müller-Hermelink, E Albert and H Wekerle, Thymus in myasthenia gravis. Isolation of T-lymphocyte lines specific for the nicotinic acetylcholine receptor from thymuses of myasthenic patients., 81. väljaanne, nr 3 (märts 1988), J Clin Invest. märts 1988;81(3):902–908. doi:10.1172/JCI113401., (vaadatud 5.02.2015)
  34. ↑ Kyriakos Anastasiadis, Chandi Ratnatunga, "The Thymus Gland: Diagnosis and Surgical Management", 5. ptk, lk 25–26, Springer Verlag Berlin Heidelberg, 2007, Google'i raamatu (vaadatud 5.02.2015)
  35. ↑ The Thymus and Myasthenia Gravis, N Engl J Med 1960; 263:467, 1. september 1960, DOI:10.1056/NEJM196009012630914, (vaadatud 5.02.2015)
  36. ↑ T.A. Simmers, C. Jie, M.C.T.B. Sie, Thymic tuberculosis: A case report, The Netherlands Journal of Medicine, 51. väljaanne, nr 2, august 1997, lk 87–90, (vaadatud 27.02.2015)
  37. ↑ Ganesan S, Ganesan K., Multilocular thymic tuberculosis: case report., Br J Radiol. aprill 2008;81(964):e127-9. doi: 10.1259/bjr/61571398. (vaadatud 27.02.2015)
  38. ↑ toimetaja Isaac Hays, Monograph, Art X)) – On the Thymus Gland; its morbid affection and the diseases which arise from its abnormal enlargement., Charles A. Lee, nr V, jaanuar 1842, lk 135–154, III. köide, Philadelphia, Lea & Blanchard, London, 1842, Google'i raamatu (vaadatud 23.01.2015)
  39. ↑ Krista Ress: primaarset immuunpuudulikkust võib leida igas vanuses, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)
  40. ↑ Marc de Perrota, Marie-Anne Bründlerb, Christophe Girardetb ja Anastase Spiliopoulosa, Spontaneous hemorrhage of thymus and thymoma in adults, Eur J Cardiothorac Surg (1999) 16 (6): 674-676. doi: 10.1016/S1010-7940(99)00319-X, veebiversioon (vaadatud 1.12.2014) (inglise keeles)
  41. ↑ Dr Ayush Goel ja Dr Mohammed Izhar et al., Thymolipoma, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  42. ↑ BENJAMIN H. DUNN, M.D.C.M., ja GEORGE FRKOVICH, M.D.C.M., LIPOMAS OF THE THYMUS GLAND WITH AN ILLUSTRATIVE CASE REPORT, 1955, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  43. ↑ Fushimi H, Kotoh K, Watanabe D, Tanio Y, Ogawa T, Miyoshi S.,Malignant melanoma in the thymus. Lühikokkuvõte., Am J Surg Pathol. 2000 sept;24(9):1305-8., PMID: 10976708, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  44. ↑ Pierre Demondiona, Pierre Validireb, Jean Trédanielc ja Dominique Gossota, Thymic metastasis from lung carcinoma, Interact CardioVasc Thorac Surg (2011) 12 (5): 848–849., doi: 10.1510/icvts.2010.257030, (vaadatud 27.02.2015)
  45. ↑ Sung Bin Park, MD, Hak Hee Kim, MD, [...], ja Gyungyub Gong, MD, Thymic Metastasis in Breast Cancer: A Case Report, Korean J Radiol. juuli–august 2007; 8(4): 360–363., doi: 10.3348/kjr.2007.8.4.360, PMCID: PMC2627165, (vaadatud 27.02.2015)
  46. ↑ Tomoyuki Matsunaga, Hiroaki Saito, [...], ja Masahide Ikeguchi, Gastric Adenocarcinoma with Thymic Metastasis after Curative Resection: A Case Report, J Gastric Cancer. september 2014; 14(3): 207–210. (vaadatud 27.02.2015)
  47. ↑ Fujita A, Nakazato Y, Tachibana K, Goya T., Thymic metastasis of laryngeal cancer. Kyobu Geka. september 2011;64(10):912-5., (vaadatud 27.02.2015)
  48. ↑ Moonsuk Nam, Young Chae Chu, Wonsick Choe, Sei-Joong Kim, Seong Bin Hong, Yoe Joo Kim, Yong-Seong Kim, Metastatic Follicular Thyroid Carcinoa to the Thymus in a 35 – year old Woman, Yonsei Medical Journal, 43. väljaanne, nr 5, lk 665–669, 2002, (vaadatud 27.02.2015)
  49. ↑ Л.Я. Кравец, А.О. Трофимов, А.В. Грибков, [http://therjn.com/ru-ru/Files/Pdf/2006/4/49.pdf ИНТРАКРАНИАЛЬНОЕ МЕТАСТАЗИРОВАНИЕ ОПУХОЛИ ВИЛОЧКОВОЙ ЖЕЛЕЗЫ,© КОЛЛЕКТИВ АВТОРОВ, 2006, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(vene keeles)
  50. ↑ Robert P. Lisak, Handbook of Myasthenia Gravis and Myasthenic Syndromes, lk 208, 1994, MARCEL DEKKER INC, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(inglise keeles)
  51. ↑ Refaely Y, Simansky DA, Paley M, Gottfried M, Yellin A., Resection and perfusion thermochemotherapy: a new approach for the treatment of thymic malignancies with pleural spread., Ann Thorac Surg. august 2001 ;72(2):366-70., (vaadatud 7.02.2015)
  52. ↑ Ishikawa Y, Matsuguma H, Nakahara R, Suzuki H, Ui A, Kondo T, Kamiyama Y, Igarashi S, Mori K, Kodama T, Yokoi K., Multimodality therapy for patients with invasive thymoma disseminated into the pleural cavity: the potential role of extrapleural pneumonectomy., Ann Thorac Surg. september 2009;88(3):952-7. doi: 10.1016/j.athoracsur.2009.05.019., (vaadatud 7.02.2015)
  53. ↑ Lei Yu, Yun Jing, Shan Ma, Fei Li, ja Yun-Feng Zhang, Cytoreductive surgery combined with hyperthermic intrapleural chemotherapy to treat thymoma or thymic carcinoma with pleural dissemination, Onco Targets Ther. 2013; 6: 517–521., doi: 10.2147/OTT.S41347, PMCID: PMC3656918, 10. mai 2013, (vaadatud 7.02.2015)
  54. ↑ Riiklik Vähiinstituut, General Information About Thymoma and Thymic Carcinoma Treatment, veebiversioon (vaadatud 1.10.2014)(inglise keeles)
  55. ↑ Ketata Wajdi, Msaad Sameh, Fouzi Salma, Abid Tarek, Ayadi Hajer, Ayoub Abdelkader, Primary Hodgkin's disease of the thymus, Respiratory Medicine CME, 3. väljaanne, nr 1, 2010, lk 15–17, doi:10.1016/j.rmedc.2009.02.006, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  56. ↑ Aida Ayadi-Kaddour, Mona Mlika, Habiba Djilani, Faouzi El Mezni, thymic Hodgkin's lymphoma: A rare mediastinal mass, Respiratory Medicine CME, 1. väljaanne, nr 1, 2008, lk 48–50, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  57. ↑ Albert R. Keller MD, Benjamin Castleman MD, Hodgkin's disease of the thymus gland, 33. väljaanne, nr 6, lk 1615–1623, juuni 1974, DOI: 10.1002/1097-0142(197406)33:6<1615::AID-CNCR2820330622>3.0.CO;2-U, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  58. ↑ Eric Davis, Ronald F. Dorfman, Roger A. Warnke, Primary large-cell lymphoma of the thymus *: A diffuse B-cell neoplasm presenting as primary mediastinal lymphoma, Human Pathology, 21. väljaanne, nr 12, detsember 1990, lk 1262–1268, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  59. ↑ Alberto M. Marchevsky, Mark R. Wick, Pathology of the Mediastinum, Cambridge University Press, lk 148, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  60. ↑ WHO histological classification of tumours of the thymus, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  61. ↑ keskseinandi tuumorid
  62. ↑ J. Kannan, P. Karkuzhali, ja S. Lakshminarasimhan, Thymic seminoma, Indian J Med Paediatr Oncol. jaanuar - märts 2009; 30(1): 46–49. doi: 10.4103/0971-5851.56338, PMCID: PMC2902217, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  63. ↑ Z.-G. Chen, H.-X. Pan, T. Wang, L.-E. Cai, Y.-Y. Lei, C.-H. Su ja H.-H. Luo, Primary thymic seminoma in a 32-year-old female, Ann Oncol (2010), doi: 10.1093/annonc/mdq023, 8. veebruar 2010, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  64. ↑ Alkan M, Karnak I, Ciftci AO, Tanyel FC., Thymic teratoma or thymic remnant attached to mediastinal teratoma? The cellular origin of mediastinal teratomas revisited. Lühikokkuvõte., Eur J Pediatr Surg. aprill 2004 ;14(2):117-9., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  65. ↑ César A Moran M.D. ja Saul Suster M.D., Primary Neuroendocrine Carcinoma (Thymic Carcinoid) of the Thymus with Prominent Oncocytic Features: A Clinicopathologic Study of 22 Cases, Mod Pathol 2000;13(5):489–494, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  66. ↑ Makoto Furugen, Ikuo Sekine, Koji Tsuta, Hidehito Horinouchi, Hiroshi Nokihara, Noboru Yamamoto, Kaoru Kubota ja Tomohide Tamura, Combination Chemotherapy with Carboplatin and Paclitaxel for Advanced Thymic Cancer, Jpn. J. Clin. Oncol. (2011) 41 (8): 1013-1016., doi: 10.1093/jjco/hyr089, veebiversioon (vaadatud 1.10.2014) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Portaal Meditsiin
Tüümuse hüperplaasia
Tüümuse kasvajad

An infant with self-healing cutaneous Langerhans cell histiocytosis followed by isolated thymic relapse. Lühikokkuvõte, Pediatr Blood Cancer. august 2009;53(2):229-31. doi: 10.1002/pbc.22026. veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tüümuse_patoloogia&oldid=6374265"