Mustpea-põõsalind

Mustpea-põõsalind
	; Isane mustpea-põõsalind
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Põõsalindlased Sylviidae;
Perekond	Põõsalind Sylvia;
Liik	Mustpea-põõsalind;
Binaarne nimetus
	Sylvia atricapilla; (Linnaeus, 1758)

Mustpea-põõsalind (Sylvia atricapilla) on põõsalindlaste sugukonda põõsalinnu perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärane nimetus on suurpea.^[1]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Mustpea-põõsalind on levinud kogu Euroopas kuni põhjapolaarjooneni, kaasa arvatud saartel, Edela-Siberis, Kaukaasias, Väike-Aasias ja Loode-Aafrikas. Talveks rändab ta Kreekasse, Hispaaniasse ja Aafrikasse lõuna suunas kuni ekvaatorini.^[2]

Eestis on mustpea-põõsalind tavaline haudelind^[2], tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300–500 tuhandele paarile, talvist arvukust 0–5 isendile^[3]. Teistel andmetel pesitseb Eestis 100–200 tuhat paari^[1].

Kliima soojenemise tõttu on täheldatud, et osa mustpea-põõsalinde ei lenda Saksamaalt talvituma mitte lõunasse Aafrikasse, vaid loodesse Briti saartele. Sellega pääsevad nad pikast kurnavast rännust, aga kevadel jõuavad nad tagasi varem ja saavad paremad pesitsuskohad endale võtta.

Vahemere maades peetakse põõsalinde delikatessiks. Igal aastal püütakse neid hulgaliselt söögiks, ehkki see on ebaseaduslik.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Mustpea-põõsalinnu keha on ligi 15 cm pikk^[1]. Tiivad on 7–8 cm pikad^[1]. Keha proportsioonidelt on ta tüüpiline põõsalind, sale ja peen.^[2]

Täiskasvanud isaslinnul on ülapool oliivpruun, alapool hall. Küljed on ookri varjundiga, laup ja kiird mustad. Emaslinnul on lagipea roostepruun ning ka tema üla- ja alapool on pruunikamad kui isasel. Noorlinnud sarnanevad välimuselt emaslinnuga. Emane on isasest natuke väiksem.^[2]

Elukoht ja toit[muuda | muuda lähteteksti]

Mustpea-põõsalind elab mitmesugustes metsades. Toitu hangib ta nii puudelt, põõsastelt kui rohust^[4].^[2]

Suvel sööb ta peamiselt mardikaid, eriti kärsaklasi ja poilasi, siis veel liblikaid ja nende röövikuid, lutiklasi, kärbseid ja kiletiivalisi, eriti [[lehevaablased|lehevaablaste vastseid^[2]. Enamik nendest toiduobjektidest on kahjurid ja nende hävitamisega toob mustpea-põõsalind suurt kasu^[1].

Suve lõpul ja sügisel moodustavad mustpea-põõsalinnu toidust tähtsa osa viljad, eriti marjad^[1]. Ta sööb kikkapuu, kuslapuu, leedripuu, mustika, pihlaka, põldmarja, toominga, vaarika ja teiste taimede marju. Tema soolestikus nende seemned ei seedu ja sellepärast soodustab ta nende taimede levikut^[4].^[2]

Häälitsused ja laul[muuda | muuda lähteteksti]

Mustpea-põõsalind saabub pesapaikadele võrdlemisi hilja: aprillis või mai algul. Kohe pärast seda hakkavad isaslinnud laulma.^[2]

Laulu algus koosneb krudinatest, mis on kuulda üksnes lühikese maa taha^[2]. Sellele järgnevad täishäälsed flöötivad vilistused, mis kostavad juba üsna kaugele^[2]. Laul lõpeb hämmastavalt valjude, puhaste ja kõlavate flöödihelidega^[2]. Mõnikord põimib ta oma laulusse ka teiste lindude viisijuppe, sealhulgas ööbiku laksutamist, peoleo vilet, laulurästa huikeid ja musträsta vilistusi^[4].

Mustpea-põõsalind on hea laulja. Kevaditi saab tema laulu kuulda koidust ehani.^[2]

Pesitsemine ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Mustpea-põõsalind hakkab pesa ehitama 10–20 päeva pärast saabumist.^[2]

Pesa tehakse kas alusmetsas kasvavale lehtpuule või madalale kuusele, harvem suure puu oksale. Viimasel juhul ei asu pesa tüve lähedal, vaid sellest eemal, võra servas. Tavaliselt on pesa 1–2 m kõrgusel maapinnast.^[2]

Isaslinnud saabuvad varem^[4]. Mõni päev pärast saabumist hakkavad isased nii-öelda mängupesi ehitama^[4]. Neid tehakse mitu tükki ja nad kõik jäetakse pooleli^[4]. Emaslind valib neist ühe ja see ehitatakse ühiselt valmis^[4]. Selleks kulub 5–6 päeva^[2].

Mängu ajal keerleb isaslind oksal, teeb kummardusi, turritab selja- ja peasulgi, tõstab saba, piiksub tasa ja laulab vaevukuuldavalt.^[4]

Pesa valmistatakse kuivanud rohukõrtest, vahel ka juurtest ja samblast^[2]^[4]. See vooderdatakse hobusejõhvidega või korrapäraselt paigutatud kuivade kõrrekestega^[2]^[4]. Valmis pesa on ümarate servadega õhukese kausikese kujuline^[2]. Pesa on tugev ja tihe^[4]. Vahel võib pesa rippuda oksakeste vahel nagu võrkkiik^[4].

Munetakse mai teisel poolel või juuni algul. Kurnas on tavaliselt 4–6 muna^[1]^[2]. Munadel pole kindlat liigile omast värvust, aga kõige sagedamini on nad ebamääraste pruunide laikudega määrdunudvalgel taustal^[2]. Samuti võivad munad põhitoonilt olla helepruunid, isegi punakad^[1].

Hauvad vaheldumisi mõlemad vanalinnud, kokku 11–12 päeva. Esimestel päevadel pärast koorumist soojendab emane neid peaaegu vahetpidamata isegi selge ilmaga^[4], alles 2–3 päeva pärast poegade koorumist hakkab ta isaslindu poegade toitmisel abistama.^[2]

Ka pesast välja lennanud poegi toidavad vanemad 8–10 päeva^[4]. Seejärel hakkavad nad uut pesa ehitama ja teist kurna looma. See toimub levila kesk- ja põhjaosas juuni lõpul või juuli algul. Teises kurnas on tavaliselt 4 muna.^[2]

Nagu teisedki põõsalinnud, hakkavad mustpea-põõsalinnudki lahkuma juba augustis^[1]. Mõned jäävad siiski kohale oktoobri keskpaigani või isegi lõpuni, aga lõpuks rändavad nad kõik lõunamaale.^[2]

Muidu on põõsalind päevalind, aga ta rändab öösel.^[1]