Svalbardi leping

Allikas: Vikipeedia

Svalbardi leping (Svalbardtraktaten) on rahvusvaheline leping, mis näeb ette Norra suveräänsuse Svalbardi üle.

Traktaten näeb ette Norra "täieliku ja piiramatu suveräänsuse Svalbardi (Teravmägede ja Karusaare) üle ning Norra seaduste ja muude normatiivaktide kehtivuse seal. Samas on kõigi lepingule alla kirjutanud riikide kodanikel lubatud sinna elama asuda ning tegelda majandustegevusega, jahipidamise ja kalapüügiga. Peale selle on Svalbard määratletud demilitariseeritud alana.

Leping sõlmiti 9. veebruaril 1920 ning see jõustus 14. augustil 1925, kui selle olid ratifitseerinud Holland, Suurbritannia, Taani, USA, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi ja Jaapan. Nõukogude Liit oli veel rahvusvaheliselt tunnustamata, kuid selle sätted jõustati ka Nõukogude Liidu elanike jaoks. Hiljem ratifitseerisid lepingu teiste seas ka Nõukogude Liit ja Kanada. Aastaks 2006 oli lepingu ratifitseerinud 39 riiki.

1944. aastal tegi Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov norra välisministrile Trygve Liele ettepaneku Svalbardi leping tühistada. Ta tegi ettepaneku, et Svalbardist saaks Norra ja Nõukogude Liidu kondomiinium ning Karusaar läheks Nõukogude Liidu valdusesse. 1945. aastal tehtud uus ettepanek oli Norrale soodsam, kuid Norra ei nõustunud ka sellega.

Svalbardi lepingu allkirjastanud riigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lepingu allkirjastanud riigid

Lepingu allkirjastanud riikide loetelu tähestiku järjekorras: [1]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Spitsbergen Treaty seisuga 4. aprill 2009.