Suuropi Komandantuur

Allikas: Vikipeedia
Suuropi Komandantuur
Tegev 1918–1940
Riik Eesti
Haru merejõud
Osa 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon
Eesti Merejõudude Rannapatareide osakond
Meresuurtüki ja Rannakindlustuste osakond
Merekindluste Suurtüki ja Miini Valitsus

Suuropi Komandantuur oli Eesti sõjaväe merekindluste territoriaalne rannakaitseüksus aastail 1918–1940. Selle koosseisu kuulusid Suurupi poolsaarel asuvad patareid nr 6 (234 mm), 9 (120 mm) ja 13 (76 mm), kokku 121 meest.

Suuropi rannapatareid[muuda | muuda lähteteksti]

Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 1641 31. oktoobrist 1919 kästi patareid nimetada järgmiselt:

Patarei nr 6 koosseisus oli lahinguvalmis 1919. aastal vaid üks 234 mm kahur, teine kahur patareis sai laskekorda 1919. aasta suve lõpuks, kolmanda kahuri tegi Sadamatehas korda 1922. aasta kevadeks. 1924. aastal lisandus neljas 234 mm kahur Naissaarelt.[1]

Patarei ülem oli kapten Arvid Melkov (1919–1920), major Karl Aleksander Freimann (1920–1927), vanemleitnant Rudolf Käo.

Rannapatareile lisandusid hiljem järgmised suurtükipatareid:

  • Patarei nr 9 (120 mm), mille moodustamist alustati 1924. aasta lõpus Vickersi 120 mm suurtükkidega patareipositsiooni kohale, kus asus Peeter Suure merekindluse peapositsiooni nelja 130 mm Vickersi kahuriga patarei.
  • Patarei nr 13 (76 mm).

Rahuaegse koosseisu järgi olid Aegna saare komandantuuris 1930-ndatel osaliselt komplekteeritud järgmised patareid:

  • rannapatarei nr 6.[2]

Alates 3. jaanuarist 1938 nimetati komandantuuri plaanidel ja katastris Sulevi talumaakohaks (128,5 hektarit).

1. septembril 1939[3] oli merekindluste Suuropi komandantuuris:

  • rannapatarei nr 6, (9,2", 234 mm)

Suuropi komandandid[muuda | muuda lähteteksti]

6. septembril 1940 võeti endised Eesti merekindluste patareid Nõukogude Punalipulise Balti laevastiku koosseisu ning komandantuuride põhjal moodustati Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse kaks divisjoni. Naissaarel ja Suurupil paiknenud patareidest moodustati 96. üksik rannakaitse suurtükidivisjon ja Viimsi poolsaarel paiknenud Miiduranna ja Tammneeme patareid hakkasid need kuuluma koos Aegna patareidega 94. üksikusse rannakaitse suurtükidivisjoni.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mati Õun. Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940. Tammiskilp, Tallinn, 2001.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]