Suurlaht (laev)

Allikas: Vikipeedia
Suurlaht
Suurlaht Pirita sadamas 2000. aastate algul
Tüüp STB-tüüpi kalalaev
Omanik MTÜ Noorte Mereklubi
Kodusadam Tallinn
Sõsarlaevad 69
Ajalugu
Teenistusse võetud 1954
Staatus Õppelaev, kasutuskõlbmatu
Tehnilised andmed
Pikkus 18,4 m
Laius 5,2 m
Süvis 2 m
Maste 2
Taglase tüüp ketš

Suurlaht (endise nimega Suurlaid) on algsest STB-tüüpi kalalaevast ümber ehitatud õppelaev.

Laev on säilinud, kuid pole kasutusel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Suurlaid sisenemas Paljassaare sadamasse 1974.

Laev ehitati 1954. aastal Saksamaal Fürstenbergis sõjakahjude kompensatsioonina Nõukogude Liidule paaristraaleriks.

Kokku ehitati aastail 1953–1955 69 STB (СТБ-71 ja СТБ-150) tüüpi laeva ja lisaks eelnevalt aastail 1951–1952 samalaadseid SMB tüüpi laevu veel 60.

1972. aastal sai kalalaevast Noorte Meremeeste Klubi õppelaev Suurlaid. Õppetegevusteks tuli laev mõnevõrra ümber ehitada. Olulisim töö oli laadruumi ehitatud kursantide kajut.

Suviti tehti õppelaevaga tavaliselt praktikantidega 7–10-päevaseid merereise Eesti rannikul. Praktikantide ülesandeks olid laevatööd, roolivaht, masinavaht, köögitoimkond, tööd sildumisel ja öövaht. Sügiseti ja kevaditi toimusid mõnikord ka paaritunnised lühisõidud Tallinna lahel.

Laeva merereisid ulatusid ka välismaale - kaugeimad Riiga ja Rostockisse.

1978. aastal filmitud populaarses mängufilmis Siin me oleme! seisis Suurlaid ühes episoodis tagaplaanil ankrus.

Taasiseseisvumise järgne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal nimetati laev ümber Suurlaheks, sest Eesti Merelaevandusel juba oli ro-ro-laev nimega Suurlaid. Jätkusid õppesõidud Mereklubi kursantide-õpilastega.

2000. aastal andis Eesti Haridusministeerium klubi laevastiku üle Tallinna linnavalitsusele ja Suurlahte renditi edaspidi sümboolse tasu eest Eesti Mereakadeemia Merekoolile.

Alates 2002. aastast jäi Tallinna spordi- ja noorsooametile kuuluv laev sõidukõlbmatuna Pirita sadamasse unarusse seisma. Laeval hoidsid oma algatusel silma peal veel endised mereklubi töötajad.

2004. aastal ostis endise mereklubi tegevuse jätkamiseks moodustatud MTÜ Suurlahe 13 000 krooniga endale. Laevakere plaadistus vajas vahetamist, tekiplangutus oli mädanenud ja metallosad roostetanud nii, et tekk tilkus läbi. Noorte Mereklubi MTÜ-l olid plaanid laeva taastamiseks, kuid klubi rahastamine linna poolt lõpetati 2005. aastal ja asi jäi pooleli.

Suurlaht väljatõstetuna 2014. aastal

Hiljem tõsteti alus Lahesuu sadamas kaile ja jäi remondi ootel seisma. Laeva edasine saatus pole selge, kuid teadaolevalt pole teda plaanis maha kanda, vaid on üritatud (tagajärjetult) leida rahalisi võimalusi ja toetust taastamiseks.

Kaptenid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate algul oli kapten Ago Laak.
  • Viimane kapten kuni Noorte Meremeeste Klubi sulgemiseni oli Erki Kuld.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiandmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • pikkus 18,3 m
  • laius 5,2 m
  • süvis 2 m
  • veeväljasurve 40–50 t
  • mahutavus 38 brt
  • kiirus 7-8 sõlme
  • meeskond 4-5 põhiliiget + 10 praktikanti

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Suurlaht on teraskere ja terastekiehitisega, kuigi roolimaja on tegelikult puidust. Kontseptsioonilt on tegemist tüüpilise sõjajärgse Saksa ja üldisemalt läänemaailma merekindla kalapüügilaeva projektiga, mille väliskuju on säilinud.

Meeskonnale oli vööris 6-kohaline kajut ja laeva keskosas oli laadruumist ümber ehitatud 10-kohaline kajut praktikantidele. Ahtris asusid masinaruum ja ahterpiik. Roolimaja oli puidust ja navigatsioonivahendid algelised. Vasakusse pardasse oli tekile ehitatud metallist kambüüsiputka. Paremasse pardasse oli tekile paigutatud aerupaat. Laeval oli 4-silindriline 80 hj peamasin 4NVD24 ja 1 abimasin. Peamasinaga oli kiiruseks 7–8 sõlme. Laeval oli ka bermuuda-ketši purjestus kolme purjega (foka, groot, besaan), millega oli võimalik saavutada kiirus u 5 sõlme. Mageveevarust piisas kuni nädalaks. Nõudepesuks kasutati merel näiteks sageli esmalt peamasina jahutusvett ja seejärel loputamiseks külma magevett. Algul oli laeva korpus värvitud roheliseks, hiljem 1990. aastate lõpul värviti ilmselt õppelaeva Juku eeskujul siniseks.

Mereklubi õppelaevana oli meeskonnas 4–5 täiskasvanut (vähemalt kapten, mehaanik, pootsman ja kokk; vahel ka tüürimees) ja 10 alaealist praktikanti ehk jungat.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]