Hõbe-nahkhiir

Hõbe-nahkhiir
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Käsitiivalised Chiroptera;
Sugukond	Nahkhiirlased Vespertilionidae;
Perekond	Vespertilio;
Liik	Hõbe-nahkhiir;
Binaarne nimetus
	Vespertilio murinus; Linnaeus, 1758
	;

Hõbe-nahkhiir (nimetus suur-nahkhiir on vananenud) (Vespertilio murinus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012).

Eestis on ta haruldane rändliik^[2].

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kehakaal 10–15 g, tüvepikkus 48–66 mm, küünarvarre pikkus 41–50 mm, tiibade siruulatus 260–330 mm.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv on suhteliselt pikk, alusel mustjaspruun, kuid hallikalt värvunud karvatippude tõttu jätab selg hõbedase mulje. Kõhtmine külg on ühtlaselt valkjas või kollakaspruun ning selgmise ja kõhtmise poole värvuste üleminek on selgepiiriline. Nägu ja kõrvad on mustjaspruunid, lennus hallikas. Kõrvad on lühikesed ja laiad, traagus samuti lühike ning lai. Kõrva välimisel serval esineb lai volt, mis ulatub suu nurgani. Emasloomadel on ainsana meie nahkhiireliikidest 4 nisa. Isasloomade peenis on peenike ja pikk. Hambaid on 32 (I 2/3, C 1/1, P 1/2, M 3/3).

Eestis levinud liikidest võib hõbe-nahkhiir sarnaneda põhja-nahkhiirega, kellest on eristatav hõbedase selgmise külje poolest, kuid liikide kindlaks eristamiseks tuleks peale värvuse vaadata ka muid tunnuseid. Erinevalt põhja-nahkhiirest on hõbe-nahkhiire epibleem (ehk nahalapp kannuse serval) lai ning peenis kitsas. Emastel põhja-nahkhiirtel on nisasid kaks.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud Euraasia põhjaosas Madalmaadest Jaapani mereni ning Lõuna-Rootsist ja -Soomest Vahemere ja Pärsia laheni. Euroopas on hõbe-nahkhiir geograafiliselt laia levilaga liik, kuid areaali piires on levik ebaühtlane. Lätis ja Leedus peetakse haruldaseks, kuid sügisrände ajal rannikul sageli kohatavaks liigiks. Eestis on tegu paiguti levinud liigiga, kelle leiukohtadest suurem osa paikneb Eesti idaosas, kuid teada on ka liigi leidumine Pärnu jõgikonnas. Leide on ka lääne- ja põhjarannikult.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis asuvad elualad peamiselt metsade, parkide ning märgalade läheduses. Hõbe-nahkhiirt on toitumas kohatud metsalagendikel, parkides, metsade lähedaste veekogude kohal ning märgaladel. Kohati võib liik esineda ka avatud põllumajandusmaastikus. Vaatlusandmete vähesuse tõttu võib tegelik elupaikade nimekiri olla pikem. Mujal Euroopas on levinud liigiks ka asulates, kus ta toitub sageli tänavavalgustuse ümber.

Eluviis ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Öise aktiivsusega loom, kes on päeval varjepaikades, mis asuvad mitmesugustes hoonetes leiduvates õõnsustes. Varjekohti on leitud ka aknaluukide tagant ning linnupesakastidest. Ühte varjepaika võib koguneda 20–70 emasloomast koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad võivad samal ajal moodustada kuni 300 loomast koosnevaid kolooniaid.

Aktiivne vaid soojal poolaastal, talv elatakse üle talveunes. Tegu on pikamaaränduriga, kelle talvitusalad võivad asuda rohkem kui 1000 km kaugusel suvistest elualadest. Ränded kulgevad peamiselt Kirde-Edela suunal ning pikim teadaolev läbitud vahemaa on 1780 km. Eestis rõngastatud hõbe-nahkhiire kaugeim taasleid on teada 1440 km kauguselt Austriast Steyri linnast. Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% registreeringutest 29. juuli ja 27. septembri vahele. Esimesi rändelt saabunud loomi võime Eestis taas kohata mai alguses. Peale rändsete populatsioonide on Euroopas teada ka paikseid hõbe-nahkhiire populatsioone. Talvitub peamiselt suurtes kivihoonetes.

Hoolimata dokumenteeritud pikkadest rännetest on viimasel ajal kinnitust leidnud ka hõbe-nahkhiire talvitumine põhja pool ning oletatakse, et liigi talvitumisala on viimastel aastakümnetel laienenud põhja suunas. Talveunest ärganud ja siseruumidesse sattunud isendeid on leitud nii Leedust kui ka Lätist (Gunārs Pētersonsi suulised andmed). Eestis on alates selle kümnendi algusest teada mitmeid talviseid hõbe-nahkhiire leide. Viimastel aastatel lisandub uusi leide pea igal aastal, seda peamiselt paneelelamute piirkondadest. Seega võib vähemalt osa populatsioonist pidada paikseks.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Saagiks on peamiselt väikesed kahetiivalised, kellest suurema osa hõlmavad mitmesugused sääsed (surusääsed, sääriksääsed jm). Vähemal määral leidub saagis ka mardikaid, liblikaid ja ehmestiivalisi.

Sigimine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Paarituvad augustist talve alguseni, kuid viljastuvad kevadel pärast talveunest ärkamist. Sügisel sooritavad isased hõbe-nahkhiired kõrgete hoonete (kirikud, paneelelamud jm) läheduses peibutuslende ning toovad seejuures kuuldavale valjusid inimkõrvaga kuuldavaid „laule“, mille eesmärk on ligi meelitada emasloomi. Selliseid mängulende on täheldatud ka Eestis. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad tavaliselt hoonete katusealuseid ja seinapragusid. Kolooniatesse kogunetakse ilmselt mais ning nende suurus ulatub tavaliselt 20–70 isendini. Pojad sünnivad juunis või juuli algul. Järglasi on tavaliselt 2, mõnikord 3, harva sünnib vaid 1 järglane. Noorloomad iseseisvuvad ja lennuvõimestuvad 3–4 nädala vanuselt.

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna kasutavad varjepaikadena sageli hooneid, on oluline ohutegur suvised ehitustööd hoonetes, kus asuvad poegimiskolooniad. Rändliike võivad ohustada ka muutused rändeteedel, kuid nahkhiirte rändeteede kohta on senini vähe teada.StaatusKuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).