Surikaat

Allikas: Vikipeedia
Surikaat
Surikaat
Surikaat
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Mangustlased Herpestidae
Perekond: Suricata
Liik: Surikaat
Ladinakeelne nimetus
Suricata suricatta
Schreber, 1776
Surikaadi levila
Surikaadi levila

Surikaat (Suricata suricatta) on mangustlaste sugukonda kuuluv kiskjaline, surikaatide (Suricata) monotüüpse perekonna esindaja.

Surikaat on hõreda ja võrdlemisi sakris karvastikuga uruloom (tüvepikkusega 25–30 sentimeetrit ja kaaluga 700–750 grammi). Emasloom on isasest suurem. Surikaadi esijalgadel on pikad ja tugevad küünised. Surikaatide leviala hõlmab Lõuna-Aafrikat, eelkõige Kalahari kõrbeala Angoola, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.

Surikaatidele on iseloomulik püstiasend. Sellises poosis seisavad nad tihti väljal, jälgides teraselt ümbrust ja vähimagi ohu korral annavad nad sellest valju häälitsusega märku ning kaovad ise lähima uruava kaudu maa alla. Vaatevälja suurendamiseks võivad nad ka lähedalasuva puu otsa ronida. Surikaadid on kotkaste ja šaakalite jaoks saakloomad.

Surikaadid toituvad enamasti oma uru lähedal putukatest, taimede sibulaist, väikestest madudest, maapinnal elavatest lindudest, mao- ja linnumunadest. Nad püüavad ka hiiri ja saavad jagu skorpionist.

Surikaadid on mangustlased ja seetõttu on neil osade uurijate arvates mürkide suhtes vastupanuvõime kõrgem kui paljudel teistel loomadel ja arvatakse, et mõne mürkmao mürgi suhtes võivad nad lausa osaliselt immuunsed olla. Tõenäoliselt on paljudel juhtudel, mil mürkmadu surikaatidega kohtub, tegemist nn 'kiskjalooma (madude) ahistamisega'.

Siiski võib mürgisemate skorpioni liikide salvamine olla surikaadile surmav ning vaid osav ja välkkiire ümberkäimine skorpioniga, mille käigus surikaat esmalt hammustab ära skorpioni saba, ei lase sellel sündida.[1]

Surikaadid elavad enamasti kolooniatena lauskmaal omakaabitud urgudes. Kiskjaliste seltsis teisi kolooniatena elavaid loomaliike ei ole. Koloonia koosneb kahest või kolmest peregrupist; isendeid on kokku umbes 20–30. Peregrupid konkureerivad omavahel territooriumi pärast. Vahel toimuvad territooriumi piirialadel gruppidevahelised võitlused. Kui üks peregrupp hõivab teise peregrupi uru, siis seal elutsevad pojad tavaliselt tapetakse.

Iga peregrupp koosneb tavaliselt ühest täiskasvanud paarist ja selle järglastest. Surikaatide peregrupis valitseb matriarhaat. Surikaatide eluiga on umbes 12–14 aastat. Teadaolev maksimaalne eluiga oli ühel konkreetsel isendil 20,6 aastat.[2]

Surikaat on hästi taltsutatav ja seepärast peetakse Lõuna-Aafrikas kodudes näriliste ning madude eemalehoidmiseks koduloomana sageli surikaati.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Suricata suricatta siricata
  • Suricata suricatta majoriae
  • Suricata suricatta iona

Teadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntumaid surikaatide uurijaid on Briti zooloog ja etoloog Timothy Clutton-Brock, kes käivitas 1990. aastate alul Kalahari surikaadi projekti ("Kalahari Meerkat Project").

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videod[muuda | redigeeri lähteteksti]