Supilinna Salaselts

Supilinna Salaselts
Režissöör	Margus Paju
Stsenarist	Mihkel Ulman; Christian Gamst Miller-Harris
Operaator	Meelis Veeremets
Helilooja	Liina Sumera
Peaosades	Olivia Viikant; Arabella Antons; Hugo Soosaar; Karl Jakob Vibur
Monteerija	Harri Ylönen; Marion Koppel
Kunstnik	Jaagup Roomet; Kaisa Mäkinen
Produtsent	Esko Rips; Diana Mikita; Jesse Fryckman
Filmistuudio	Nafta Films; Solar Films
Levitaja	Nafta Films
Aasta	2015
Kestus	104 minutit
Riik	Eesti
Keel	eesti keel
	Ametlik veebileht
	IMDb profiil

"Supilinna Salaselts" on Mika Keräneni lasteraamatutel põhinev seikluslik koguperefilm, mille tegevustik toimub Tartus ja paljuski Supilinnas. Filmivõtted algasid juunis 2014 ja kestsid septembrini. Film esilinastus 2015. aasta mais.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

"Neli Supilinna last Mari, Sadu, Olav ja Anton loovad oma salaseltsi ülesandega leida üles aarded, mille Mari vanaisa, eakas ülikooli professor on nende jaoks hiilgava meisterlikkusega ära peitnud," võtab sisu kokku filmi koduleht.

"Supilinna Salaseltsi" peaosalised on Gregor Kelder Saaremaalt, Olivia Viikant, Karl Jakob Vibur ja Hugo Soosaar Tallinnast, Arabella Antons Tartust, Sten-Markus Rohtla Rakverest ja Meriliis Lillemägi Pärnust. Näitlejadebüüdi tegi filmis ka Kaido Höövelson.

Filmi produtseeris Eesti filmitootja Nafta Films, peaprodutsent on Esko Rips. Filmi lavastaja on Margus Paju, peakunstnik Jaagup Roomet, operaator Meelis Veeremets, helilooja Liina Kullerkupp, stsenaristid Mihkel Ulman ja Christian Gamst Miller-Harris Taanist. Filmi finantseerisid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. "Supilinna salaseltsi" toetas ka Tartu linn, filmi tulust anti osa Tartus loodavasse filmifondi.

Arvustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitik Madis Järvekülg nimetas "Supilinna salaseltsi" "rohkem huumorile kui dramaatikale apelleerivaks fantaasiafilmiks", kiites näitlejatöid ja kritiseerides eluvõõrust: "Supilinna kujutatakse elujõulisema, rohkem kehtivatele normidele vastavana kui see tegelikult on. <...> Oluliselt lihtsustatud stereotüüpsed kujud <...> Tekkis selge vahe naturaalselt stseenist välja kasvanud puäntide ja eelnevalt kivisse raiutud jäikade repliikide vahel <...> Seega, lugu on kaasahaarav, pöörded lihtsusest hoolimata põnevad, sest kõik ei ole lõpuni etteaimatav, emotsiooni jagub, muusika on stiilipuhas ja astub kaadridünaamikaga ühte sammu, aga miskipärast oleks tahtnud sama kõrgelennulise loo juures näha veel kodukootumalt tavalisemaid päriselulisi detaile".^[1]