Supelvanker

Allikas: Vikipeedia
Supelvankri makett Narva-Jõesuus 2011. aastal.

Supelvanker oli seadeldis, mida kasutati 18. sajandist 20. sajandi alguseni mere- ja ookeani randades ujumas käimisel. Vankris oli võimalik vahetada riideid ja see viis oma reisijad rannast vette. Supelvankrid olid puust, kinnise pealisehitisega vankrid, mille seinad olid kas puidust või siis puitraamile tõmmatud kangast. Vankritel olid ka väikesed aknad valguse jaoks.

Supelvankrite kasutamise põhjuseks oli tolle aegne kümblusetikett, mille järgi ei olnud enda näitamine supelkostüümis sünnis, seda eriti vastassoost isikutele.[1] Eriti karmid reeglid naiste ja meeste eraldamise kohta kehtisid Inglismaal.

Seoses kümblusetiketi liberaalsemaks muutumisega kadus vajadus supelvankrite järgi ja nende kasutamine lõpetati 1920. aastatel.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Supelvankrid Wyk auf Föhr-is, Saksamaal 1895. aastal.

Inimesed sisenesid rannas väikesesse ruumi vankri peal tavariietes. Riided vahetati vankris supelkostüümi vastu (meestel oli kuni 1860. aastateni lubatud alasti ujuda[2]).[3] Kõigil supelvankritel olid ilmselt aknad,[2] kuid üks ajakirjanik kaebas 1906. aasta 26. mai Manchester Guardian-is, et ruum on halvasti valgustatud ja imestas, miks ei kasutata katuseaknaid.[4]

Supelvankreid, mida kasutati Margates, Kentis kirjeldati 1805. aastal järgmiselt: "neljarattalised kangaga kaetud vankrid, mille ühes otsas on riidest vari. Vari lastakse veeni alla, nii et vankrist mõned astmed alla poole laskuv supleja on avalikuse silmade eest täielikult varjatud ja nii saab ka kõige kombekam naine nautida meremõnusid täiesti delikaatselt."[5]

Supelvankrid veeti merre ja tagasi tavaliselt hobuse või hobuste paarisrakendiga, vahel ka inimjõul. Üksikutes kohtades veeti suplusvankreid ka trossi abil aurumootoriga. Mõningates kuurortites olid puust rööpad rannast vette, et vankri vedamist lihtsustada.

Paljudel vankritel olid uksed mõlemas otsas, et neid ei peaks vees ringi pöörama. Kord vette jõudnud, laskusid seesviibijad merepoolses otsas olevat treppi pidi vette. Peeti oluliseks, et vanker varjaks ujujad võõraste pilkude eest. Mõningatel vankrite küljes oli lausa telk, mille sai merepoolse ukse ette vette lasta, varjates ujujat täielikult. Mõningates kuurortites käis koos suplusvankriga kaasas "kastja" (inglise keeles "dipper"), suplejaga samast soost tugev abiline, kes kliendi vette ja veest välja aitas. Kohati olevat tavaks olnud, et kastja lükkas supleja vankrist vette ja rabas veest uuesti välja ning seda loeti osaks suplemiskogemusest.[6] Paljud supelvankrid olid varustatud väikese lipukesega, mille tõstmine oli kutsarile märguandeks, et reisija on valmis randa naasma.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mees ja naine suplusvankris umbes 1910. aastal.

Mõningatel andmetel leiutas suplusvankri Benjamin Beale umbes 1750. aastatel Margates. Teiste allikate andmetel võeti supelvanker kasutusele hoopis kümnendi võrra hiljem. Scarborough avalikus raamatukogus on John Setteringtoni graveering, mis on dateeritud 1736. aastasse ja kujutab inimesi kümblemas. Seda loetakse esimeseks tõendiks suplusvankrite kasutamise kohta.

Supelvankrid olid kõige levinumad Ühendkuningriigis ja Briti impeeriumi aladel, kus elas Suurbritanniast pärit inimesi, kuid neid kasutati ka Mehhikos, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides ning mujal.[7] Näiteks on supelvankrid kasutusel olnud ka Narva-Jõesuu ja Haabersti rannas.

Sugude eraldamine randades seadusega lõpetati Inglismaal 1901. aastal ja kümblusvankrite kasutamine vähenes peale seda kiiresti: enamik suplusvankreid Ühendkuningriigis oli kadunud 1914. aastaks[2] ja 1920. aastateks olid supelvankrid peaaegu välja surnud, seda isegi vanemale klientuurile mõeldud randades.[7] Kui supelvankreid algse eesmärgi täitmiseks enam ei vajatud, siis hakati neid randadesse parkima ja kasutati statsionaarsete riietusruumidena. Rannahütte võib pidada supelvankrite järeltulijateks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Byrde, Penelope. "That Frightful Unbecoming Dress: Clothes for Spa Bathing at Bath, Costume, No 21, 1987
  2. 2,0 2,1 2,2 Jane Austen Society of Australia. The Bathing was so delightful this morning’. 26.03.2007. Kasutatud 02.08.2011. (Inglise keel)
  3. Kidwell, Claudia. Women’s Bathing and Swimming Costume in the United States. Smithsonian Institution Press, 1968
  4. Evelyn Sharp. How to dress in the water. Guardian, 26.05.1906. Ühendkuningriik Kasutatud 02.08.2011. (Inglise keel)
  5. Oulton, W. C. (1805) The Traveller's Guide; or, English Itinerary, Vol II, lk. 245. Ivy-Lane, London: James Cundee.
  6. Walton, John K. The English Seaside Resort. A social history 1750–1914. Leicester University Press, 1983
  7. 7,0 7,1 Manning-Sanders, Ruth. Seaside England. B T Batsford, 1951

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ferry, Dr. Kathryn, "Beach Huts and Bathing Machines", Shire Publications, 2009, ISBN 9780747807001
  • Schaefer, Mary & David, "Where Did You Change?", Mica Publishers, 2006

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]