Sulailm

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sula)
 See artikkel räägib ilmast; Norra saare kohta vaata artiklit Sula saar, Venemaa jõe kohta Sula jõgi, Helena Tulve albumi kohta vaata Sula (album), Ilja Ehrenburgi jutustuse kohta vaata Sula (jutustus).

Lume sulamine tiigil Kõrvemaal 2023. aasta talv
Sulailm

Sulailm ehk sula on ilma soojenemine talvel ja varakevadel, nii et õhutemperatuur tõuseb üle 0 °C. Sulailma teke on seotud soojade õhumasside saabumisega, mis Eestis tulevad peamiselt Atlandi ookeanilt läänekaarte tuulega.

0 °C on vee sulamistemperatuur. Sellest temperatuurist kõrgemal läheb vesi tahkest olekust üle vedelasse. Maapinda kattev lumikate hakkab õhenema ja tekib lumesulavesi. Veekogudel olev jääkate sulab samuti ja muutub selle käigus õhemaks. Osalt imbub lumesulavesi maasse, aga kui maapinnas on juba isegi niiskust, siis saab tekkinud veest pinnavesi. See valgub madalamatele aladele, eriti vooluveekogudesse. Mõnikord kaasneb sellega veekogude veetaseme oluline tõus.

Kui sula ajal sajab, siis langevad sademed mitte lumena, vaid lörtsi või vihmana. Tekkida võib udu.

Lumikate ei sula korraga. Olenevalt paksusest võib see isegi mitu nädalat aega võtta. Osa lumesulaveest jääb lumekihi sisse kinni, nii et sulalume tihedus suureneb. Vee pindpinevuse tõttu hakkab sulalumi nii-öelda hästi kokku: mikromaailmas on vesi tugevaks liimiks. Sellepärast saab sula ajal ehitada lumememmi ja lumelinnu ning pidada lumesõda.

Talvel tekivad majade räästaisse jääpurikad. Sula ajal hakkavad need sulama ja võivad alla kukkuda. Eestis saab igal aastal inimesi katuselt kukkunud jääpurikate tõttu viga ja on esinenud ka surmajuhtumeid.

Kui ilm pärast sula jällegi jaheneb, võib teedele tekkida jäide ehk kiilasjää. Võib juhtuda, et veekogudel olnud jää sulas osaliselt, aga sulavesi ei saanud ära voolata ja jäi vana jää peale, ilma jahenedes jäätus pealmine veekiht uuesti ja veekogule tekib nii kahekihiline jää, mida eraldab veekiht.

Paljud parasvöötmes olevad jõed ja enamik arktikas asuvaid jõgesid on lumesulatoitelised ehk teisisõnu on suurem osa sinna saabuvast veest tekkinud lume sulamise tagajärjel. Niisuguse jõe veetase võib talvisega võrreldes tõusta mitme meetri võrra ja vooluhulk palju kordi, leidub isegi jõgesid, mis talvel üldse ei voola, sest külmuvad põhjani läbi.

Sula on andnud nime füüsikalisele protsessile sulamisele, mille käigus aine läheb üle tahkest olekust vedelasse.

Sulamise protsessist[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiline lume sulamise põhjus on soe õhk.[1] Kui õhutemperatuur on nullilähedane, siis vihmavesi eriti lund ei sulata, sest vihma üleantav soojushulk on tavaliselt väga väike. Päike ei sulata puhast lund, sest selle peegeldumisvõime ehk albeedo on isegi üle 0,9. Kuid lumel olev saaste, mille albeedo on madal, samuti lume all olev maapind soojeneb päikesevalguse mõjul, hakates sulatama ka lund. Kui lumi peegeldab suurema osa nähtavast valgusest, siis infrapunakiirguse lainealal käitub see nagu absoluutselt must keha, neelates kogu soojuskiirguse. Eriti tõhusalt sulatab infrapunakiirgus lund nullkraadi juures pilvise ilmaga, sest pilved murravad kiirguse suunda aluspinna poole ja rohkem kiirgust neeldub. Selge ilmaga on peegeldusnurk väiksem ja rohkem soojuskiirgust peegeldub. Samuti kiirgab soojust soe õhumass.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jüri Kamenik (22.03.2018). "Ilmatark: Kuidas siis ikkagi on selle lume sulamisega?". Maaelu. Vaadatud 24.03.2018.