Sufism

Allikas: Vikipeedia

Sufism (Araabia keeles تصوف taṣawwuf – otsetõlkes "villast kandma") on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele.

Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast sufi (müstik) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. Sufi tuleneb sõnast "vill", mis on arvatavasti viide varaste islamiaskeetide riietusele. Sufisid nimetatakse ka fuqara ("vaesed" araabia keeles, ainsus faqir), ja darvish pärsia keeles. Nendest tulenevad lähedase tähendusega sõnad fakiir ja derviš.

Sufistid ehk sufid jagunevad arvukatesse erinevatesse ões- ja vennaskondadesse, mille tõekspidamised erinevad suuresti. Sufi ordud (tariqa) võivad olla nii Shi'a, Sunni, mõlemad kui mitte kumbki.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asketismi periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sufism tekkis reaktsioonina varase Umayyadi perioodi (661749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt koraani kohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja neiks, kes peavad seda maailma "hädade onniks." Nad eristusid muudest usklikest koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvete poolest.

Klassikaline periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi asketismi jumaliku armastuse komponendi. Sufi ideealiks sai kiretu jumalaarmastus lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah-le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlastest erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele jumala suhtes (tawakkul), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.

Iraagi müstitsismikoolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et asketismi ainus eesmärk sai olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufi traditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.

Sufismi Egiptuse koolkonnas kasutas Nubian Dhu an-Nuh (surnud 859) esimest korda ma'rifah ("sisemine teadmine") mõistet vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.

Abu Yazid al-Bistamit (surnud 874), Iraani koolkonna liige, esindas "mina" purustamise olulist doktriini (fana). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.

Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja Prohveti loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega ana al-haqq ("mina olen loov tõde" või "mina olen jumal"), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema huwa huwa teooria kokkuvõte: jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.

Varastel sajanditel edastati sufi ideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.

Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose Ihya' 'ulum ad-din ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest (sawanih) müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.

Vennaskondade periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisut hiljem hakkasid tekkima müstilised ordud, asutaja õpetuste ümber tekkinud vennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islami idaaladele ning Abbasidi kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning all lasuva jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Farid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farid od-Din 'Attar (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Najmuddin Kubra (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tulevat läbida.

Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (12071273) pühendas oma luule armastatu Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsetele müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes koraanile. Rumi järgijad lõid temast kannustatult Mevleviye, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.

Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgi müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektasi) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah ordu, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide poolest (hikam).

Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegu jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate uskumuste ja praktikate kombineerimiseks olid ortodokssetele moslemitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandiyah vennaskond. Vastandina wahdat al-wujud ("olemise eksistentsiaalne ühtsus") kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandiyah wahdat al-shuhudi ("nägemuse ühtsust"), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju jüngreid, mogulite õukonnast Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõude kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india müstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdu luule kujunemisel.

Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ordud ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.

Kaasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Islami poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning moodsa ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišiordud.

Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasajad sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.