Struktuurianaloog

Allikas: Vikipeedia

Struktuurianaloog ehk analoogühend ehk keemiline analoog ehk lihtsalt analoog on keemias kasutatav mõiste ühendite kohta, millel on mudelühendiks valituga sarnane struktuur, kusjuures üks (või ka mitu) aatom(it) või aatomite rühm(a) on asendatud mingi teise aatomi või rühmaga.

Näiteks kui (tuntud) orgaanilises ühendis on mingi vesiniku aatom asendatud metüülrühmaga, siis nimetatakse viimast metüülanaloogiks.

Orgaanilises keemias tähendab struktuurianaloog enamasti ühendit, milles üks (või ka mitu) vesiniku aatom(it) on asendatud alküülrühma(de)ga (nimetatakse alküülanaloogideks). Tihti vaadeldakse looduslike ühendite struktuurile lähedasi ühendeid analoogidena. Ravimite väljatöötamisel testitakse tavaliselt suurt hulka struktuurianalooge optimaalse toimeaine leidmiseks. Looduslike suhkrute analoogid, kus hapniku aatom suhkru molekuli tsüklilises osas on asendatud metüleenrühmaga (–CH2–), nimetatakse karbosuhkruteks ehk karboanaloogideks ehk süsinikanaloogideks.

Analoogühendid on ka näiteks furaan (C4H4O) ja tiofeen (C4H4S).

Struktuurianaloogid on ka funktsionaalrühmade poolest erinevad, kuid süsinikskeletilt sarnased ühendid. Viimasel juhul oleks sobivam kasutada mõistet derivaat, ehkki nende mõistete kasutamisel esineb ebajärjekindlust.

Näide[muuda | redigeeri lähteteksti]

TA Keemia Instituudis aastatel 1960–1990 töötati välja ja juurutati pooltööstuslikul katseseadmel kallihinnaliste terpenoidsete produktide – jonooni ja metüüljonoonide süntees isopreenist varieerides teist lähteainet. Sünteesi protsessis moodustusid analoogühendid kõigis viies põhietapis: 1) isopreeni telomerisatsioonil (SnCl4 juuresolekul) kolme allüülset tüüpi kloriidiga nagu 1-kloro-3-metüül-2-buteeni või 1-kloro-2,3-dimetüül-2-buteeni või ja 2-kloro-4-metüül-3-penteeniga saadakse komplitseeritud produktide segud, millest 2) Sommelet’ reaktsiooni abil eraldatakse primaarsete allüülsete kloriidide kompleks urotropiiniga, mille 3) hüdrolüüs annab vastava aldehüüdi, mille 4) kondensatsioon atsetooniga annab pseudojonooni või selle metüülanaloogid, mille 5) tsüklisatsioonil happelise katalüsaatoriga (H+ või BF3) saadakse jonoon või 5-metüüljonoon (ehk iroon) või 4-metüüljonoon. Jonoonid ja metüüljonoonid on tsüklohekseeni derivaadid, millel külgahelas on okso-rühm.

СН2=С(СН3)–СН=СН2 + CH3–С(СН3)=СR1–СHR2–Cl → → → → СН3–С(СН3)=СR1–СHR2–CH2–С(СН3)=СН–CH=CHCO(СН3) → isomeersed jonoonid (R1, R2 = H) või isomeersed 5-metüüljonoonid (R2 = H ja R1 = Me) või isomeersed 4-metüüljonoonid (R1 = H ja R2 = Me).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]