Stockholmi sündroom

Allikas: Vikipeedia

Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma.

Sündroomi kirjeldas esmakordselt rootsi psühhiaater Nils Bejerot rääkides 1973. aasta suvel aset leidnud 6-päevasest pantvangikriisist Stockholmis Kreditbankenis. Selle ohvrid tegutsesid aktiivselt vastu oma vabastamisele, keeldusid hiljem tunnistusi andmast, kogusid raha oma vangistajate advokaatidele tasumiseks jms.

Evolutsioonilise tõlgenduse järgi on abitul inimesel kasulik pöörduda toetuse saamiseks tugevaima olemasoleva inimese poole ja teha temaga koostööd.

Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb sageli ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama.

Stockholmi sündroomi nimetatakse ekslikult ka Helsingi sündroomiks.

Vastupidist olukorda, kus pantvangi(de) võtjad muutuvad vastuvõtlikuks oma ohvrite soovide ja nõudmiste suhtes, nimetatakse Lima sündroomiks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]