Stardust

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Stardust
Stardust - Concepcao artistica.jpg
Stardust ja komeet Wild 2 kunstniku pilgu läbi
Organisatsioon NASA / JPL
Alltöövõtjad Lockheed Martin
Missioonitüüp Möödalend, proovi toomine
Lendab möööda 5535 Annefrank, Wild 2, Tempel 1
Kaaslane Päike
Stardi aeg 199902-07
Kanderakett Delta II 7426
Stardikompleks Cape Canaverali õhujõudude baas
Missiooni kestvus 12 aastat, 1 kuu, 18 päeva
COSPAR ID 1999-003A
Mass 300 kilogrammi
Võimsus 330 W (Päikesepatareid, Nikkel-vesinik patareid)
Komeet Wild 2 pildistatuna Stardusti poolt. Pilt on tehtud 500 km. kauguselt komeedi tuumast 10 millisekundilise säriajaga, NASA.

Stardust ('tähetolm') on USA planeetidevaheline kosmoseaparaat, mis lennutati kosmosesse Canaverali neemelt 7. veebruaril 1999 kanderaketiga Delta II. Kosmoseaparaadi põhiülesanne on koguda tähtedevahelist ja komeeditolmu.

Projekt kiideti heaks 1995. aasta sügisel ja seda hakati teostama 1996. aasta jaanuaris.

22. veebruarist 1. maini 2000 kogus Stardust esimest korda tähtedevahelist tolmu. 15. jaanuaril 2001 suurendas ta Maad kasutades gravitatsioonilise tõmbe abil oma kiirust. 5. augustist 9. detsembrini kogus ta jälle tähtedevahelist tolmu. Sealjuures möödus Stardust 2. novembril 2002 3300 km kauguselt asteroidist 5535 Annefrank ja tegi mitu fotot.

2. jaanuaril 2004 lendas ta mööda komeedist Wild 2. Läbides kell 19.40 maailmaaja järgi, võttis ta tolmuproove komeedi peast ja tegi detailseid ülesvõtteid komeedi jäisest tuumast. Proovid tuuakse 2006. aastal kapsliga Maa peale.

Kosmoseaparaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stardusti on välja töötanud kompanii Lockheed Martin.

See kerge kosmoseaparaat kaalub koos avakosmosemanöövriteks vajaliku raketikütusega 380 kg. Põhilise uuringulise lasti pikkus on 1,7 m, nii et see on tavalise kirjutuslaua suurune.

Teaduslik last[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aerogeel-näidistekogujad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga väikese tihedusega aerogeeli abil kogutakse komeedi- ja tähtedevahelisi osakesi. Iga tüüpi osakese jaoks on ette nähtud üle liitri suurune kogumisala.

Kui Stardust lendas komeedist mööda, siis tabasid teda osakesed löögikiirusega, mis ületab 9-kordselt püssitorust välja lendava kuuli kiiruse. Kuigi haaratud osakesed olid kõik väiksemad kui liivatera, võis suurel kiirusel haaramine muuta nende kuju ja keemilist koostist või need täielikult aurustada.

Et osakesi ilma neid kahjustamata koguda, kasutatakse ränil põhinevat poorse, käsnataolise struktuuriga tahket keha, mille ruumala on 99% ulatuses tühi. Aerogeeli tihedus on 1000 korda väiksem kui klaasil, mis on samuti ränil põhinev tahke keha. Aerogeeli tabav osake mattub materjali, nii et tekib porgandikujuline jälg, mis on osakesest endast kuni 200 korda pikem. Osake aeglustub ja peatub nagu lennuk, mis maandub maandumisrajale ja pidurdab. Et aerogeel on enamasti läbipaistev (seda hüütakse mõnikord siniseks suitsuks), siis saavad teadlased need pisikesed osakesed jälgede järgi üles leida.

Komeedi- ja tähtedevahelise tolmu analüsaator[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmuanalüsaator on lennuaja massispektromeeter, mis määrab hõbedast löögiplaadiga põrkuvate tolmuterade koostise.

Tolmuanalüsaatori ülesanne on tolmu kinni pidada, analüüsida selle koostist reaalajas ja edastada tulemused Maale. Ta eraldab ioonid massi järgi, võrreldes nende lennuaegu. Kui tolmuosake tabab analüsaatori märklauda, siis tolmust saadakse elektrostaatilise võre abil ioone, olenevalt märklaua polaarsusest kas positiivseid või negatiivseid. Saadud ioonid liiguvad läbi analüsaatori, peegelduvad reflektoris ja detektor avastab need. Raskemad ioonid liiguvad läbi analüsaatori kauem kui kergemad, nii et ioonide lennuaja järgi saab arvutada nende massi.

Tolmuanalüsaatoril on samasugune konstruktsioon nagu kosmoseaparaatide Giotto ja Vega tolmuanalüsaatoritel. Nende aparaatidega saadi unikaalseid andmeid Halley komeedi kooma keemilisest koostisest. Tolmuanalüsaator koosneb kogurist, märklauast, iooniekstraktorist, lennuaja massispektromeetrist ja ioonidetektorist.

Tolmuanalüsaator töötati välja Saksamaal Garchingis maavälise füüsika Max Plancki instituudis. Sealne kaasuurija on Jochen Kissel. Elektroonika pandi kokku Saksamaal Schwetzingenis firmas von Hoerner & Sulger GmbH. Tarkvara töötas välja Soome meteoroloogiainstituut.

Navigatsioonikaamera[muuda | redigeeri lähteteksti]

Navigatsioonikaamerat kasutatakse kosmoseaparaadi optiliseks juhtimiseks komeedi Wild 2 tuumast möödalennul. Ta võimaldas saavutada sobiva möödalennukauguse.

Kaamera tegi lähenemisel ja eemaldumisel komeedi tuumast ka värvilisi peenpilte ning tuuma läheduses viibides lairibapilte eri faasinurkade alt. Nende kujutiste abil konstrueeritakse tuuma kolmemõõtmeline kaart, mis võimaldab paremini mõista selle päritolu, morfoloogiat ja mehhanisme, otsida tuuma mineraloogilisi ebahomogeensusi ning võib-olla saada teavet tuuma pöörlemise kohta. Kaamera tegi komeedile lähenedes ja sellest eemaldudes eri filtritega pilte, mis annavad infot kooma koostise, gaasi ja tolmu dünaamika ning võimalike düüsinähtuste kohta.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]