Spermatosoid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Spermatozoon)
Spermatozoon
Seemnerakk munarakku sisenemist üritamas, et viljastumine saaks toimuda
Seemnerakk munarakku sisenemist üritamas, et viljastumine saaks toimuda
Taksonoomia

Spermatozoon (kreekakeelsetest sõnadest "σπέρμα" seeme ja "ζῷον" loomad, inglise k spermatozoon) ehk spermatosoid, spermium ehk sperm või seemnerakk on enamiku suguliselt sigivate isaste organismi küps sugurakk ehk paljunemisrakk.[1]

Spermatosoidide ehk spermide arengut nimetatakse spermatogeneesiks. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui spermiogeneesiks.

Seemnerakkudest koosneb osaliselt ka seemnevedelik.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spermid esinevad kõigis loomarühmades, aga nad on oma kujult, suuruselt ja struktuurilt väga erinevad. Neid jaotatakse üldtunnuste järgi sabaga spermideks (flagellospermid) ja sabata spermideks (aflagelloidsed spermid). Neist viimased on iseloomulikud vaid üksikutele rühmadele nematoodide, vähilaadsete ja ämblikulaadsete seas.[2]

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isastel madudel on spermatosoidide ja paaritumishooaja kindlaks määramine veidi raskendatud. Nii näiteks võib soojema kliimaga maades spermatogenees toimuda aastaringselt. Madude suguelundkonna struktuuride (munandid, munandimanus, neeru-sugusegmendid, seemnejuha jpm) uurimiseks tuleb elavad maod enamasti 'ohverdada' (eutaneerida), spermatosoidide uurimiseks võib abi olla kloaagi läbipesust spetsiaalse lahusega.

Küpsenud seemnerakke hoitakse enne hemipeenisest väljutamist seemnejuhas.[3]

Emaste madude munajuhas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isaste madude poolt kopulatsiooni käigus väljutatud seemnerakkude säilitamise täpseid mehhanisme emase mao kehas käesoleval ajal ei tunta. Emaka-lihaste 'keerdumise' hüpoteesi ei peeta osade uurijate poolt usaldusväärseks. Ka ei ole selge seemnerakkude säilitamise piirkond emase mao kehas, tõenäoliselt on seemnerakud näiteks rästiklastel, kuni ovulatsioonini, hoiul munajuhas aga täpse piirkonna osas pole kokkuleppele jõutud, need on kas munajuhalehtris või emakas.[4]

Uurijate arvates säilivad isaste madude seemnerakud viljastumisvõimelisena emaste madude munajuhas 5 kuni 7 aastani.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spermid on harilikult nööpnõelakujulised, umbes 50 μm pikkused ja nende eluiga on 4 ööpäeva.

Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast.

Nende liikumiskiirus vastuvoolu on umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spermatosoide kirjeldas esmakordselt Antoni van Leeuwenhoek 1680. aastal, kuid pidas neid parasiitideks.

Spermid on loomarakkudest kõige sarnasemad tagaviburiliste ühisele eellasele. Tagaviburilised (Opisthokonta) on ühisnimetus suurele eukarüootide rühmale, mille koosseisu kuuluvad kõik looma- ja seeneriigi esindajad ning mõned protistide klassid. Nende ühistunnuseks on, et tagaviburiliste ujuvatel rakkudel paikneb liikumist võimaldav vibur raku tagaosas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik. Tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido. Tallinn, 2004, lk 680. ISBN 9985-829-55-7
  2. Jüri Kärner (1997). Sissejuhatus arengubioloogiasse. Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9985-56-284-4
  3. Roy W. McDiarmid, Mercedes S. Foster, Craig Guyer, J, Whitfiled Gibbons, Neil Chernoff, Reptile Biodiversity: Standard Methods for Inventory and Monitoring, lk 159 — 160, 2012, University of California Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
  4. DUSTIN S. SIEGEL, DAVID M. SEVER, UTERO-MUSCULAR TWISTING AND SPERM STORAGE IN VIPERIDS, Herpetological Conservation and Biology 1(2):87-92, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]