Spektrofotomeetria

Allikas: Vikipeedia
Ühe kiire spektrofotomeetri skeem. Olulisemad koostisosad on valgusallikas, monokromaator, reguleeritav ava, küvett selles oleva prooviga, fototakisti, kordisti ja registraatorseade väljundis.

Keemias on spektrofotomeetria füüsikalis-keemiline ainete uurimise meetod, mis tegeleb ainete neeldumisspektritega ultraviolett-, nähtava valguse ja infrapunakiirguse piirkonnas.

Spektrofotomeetria on kiirguse (valguse) intensiivsuse ja lainepikkuse sõltuvuse kvantitatiivne määramine olenevalt uuritava aine omadustest ja aine hulgast. Selleks kasutatakse spektrofotomeetrit. See on aparaat, mis registreerib kiirguse intensiivsuse (riista näidu) sõltuvalt lainepikkusest, seega saadakse aine spekter kiirguse teatud lainepikkuste vahemikus.

Spektrofotomeetria võimaldab ainete määramist valguse absorptsiooni või hajumise intensiivsuse muutusest erinevatel lainepikkustel. Üldiselt on need meetodid kasutatavad nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks ainete määramiseks. Spektrofotomeetria omab olulist tähtsust orgaanilises analüüsis. Näiteks UV-Vis spektrid näitavad aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid ning infrapunaspektrid näitavad funktsionaalseid rühmi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]