Speaking from Ignorance: Not Agreeing with Others We Believe Are Correct

Allikas: Vikipeedia

Ignoreerides tõde (Speaking From Ignorance) – mittenõustumine, kuigi usutakse, et teiste seisukoht on õige on Bert H. Hodgesi, Benjamin R. Meagheri, Daniel J. Nortoni, Ryan McBaini ja Ariane Sroubeki sotsiaalpsühholoogia alane uurimus, mis ilmus ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology, 2014, kd 106, nr 2, lk 218–234.

Refereering[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis püstitatakse küsimus, kuidas inimesed toimivad olukorras, kus neil tuleb vestelda teemal, millest kaasvestlejad nende arvates rohkem teavad (näiteks teised näevad midagi, midagi inimene ei näe, kuid kirjeldavad, mida nad näevad): kas nad püüavad oma peaga kaasa rääkida või lihtsalt kordavad, mida teised ees räägivad. Olukord laieneb ka teistele tegevustele peale rääkimise. Kui inimesel ei ole infot või see pole ühemõtteline, siis ainus mõistlik lahendus tundub olevat konformism. Juhindumine asjatundjatest on üks kultuurilise evolutsiooni alustaladest[1][2]) Sellega nõustuvad peaaegu kõik sotsiaalpsühholoogia teooriad, eriti sotsiaalse mõju teooriad. Sellise käitumise kaks kõige mõjuvamat põhjendit arvatakse olevat, et: 1) inimesed tahavad, et neil oleks õigus, ja 2) inimesed tahavad olla aktsepteeritud ja meeldida.

Autorid peavad ülalkirjeldatud olukorda, mida nad nimetavad teadmatuna rääkimiseks (speaking-from-ignorance), tunduvalt keerulisemaks, ning ennustasid, et teadmatuna rääkijad otsustavad sageli teadjamate õigete vastustega mitte nõustuda, sest nad tahavad teha koostööd ning väärtustavad tõde, solidaarsust ja usaldust. See hüpotees tuleneb väärtuste pragmaatika teooriast[3], mis aitab seletada Solomon Aschi[4] tuntud uurimuste tulemusi. Sellise käitumise tagamaad on sarnased põhjenditega, miks vahel nõustutakse valede vastustega Aschi olukorras.

Eksperimendid tõe ignoreerimisest[5][muuda | muuda lähteteksti]

Metoodika[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigis kolmes eksperimendis osalesid Austraalia ühe ülikooli bakalaureuseastme tudengid. Eksperimendis osalejad paigutati ruumi istuma nii, et nad näeksid erinevalt kauguselt ja erineva nurga alt ekraani, kuhu eksperimendi käigus projitseeriti sõnu ning paluti neid osalejatel kindlas järjekorras nimetada. Kusjuures osalejad teadsid, et teatud istekohtadelt ei näe vastust kas üldse või vähemasti mitte sama hästi, kui teistelt positsioonidelt.

Uurimistöö käigus viidi läbi kolm eksperimenti. Neist 1a ja 1b olid ettevalmistavad, uurides kas SFI- efekt eksisteerib või mitte. Teises eksperimendis andsid osalejad vastuseid nii teadja kui ignoreerija positsioonilt. Selline manipulatsioon võimaldas selgemini uurida SFI efekti ja hinnata, kas on tõendeid väärtuspõhise pragmaatika kohta. Lisaks andis see alternatiivseid tingimusi SFI mõju testimiseks (reaktiivsus, teiste jäljendamine jne). Kolmandas katses õhutati osalejaid ausalt kirjeldama, kuidas kujunes mittenõusolek, nagu ennustas väärtuste- pragmaatika teooria.

Eksperimentide tulemused:[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kaks katset tõestasid, et SFI efekt eksisteerib 29% (94 juhul 324st) ja 26% (75 juhul 288st) mitte nõustudes paremal positsioonil olevate isikute õigete vastustega eksperimentides 1a ja 1b.
  • Ainult üks osaleja kahtlustas, et A ja B on liitlased ja ei anna meelega õigeid vastuseid. Ülejäänud osalejad arvasid et A ja B vastasid peaaegu kõigile küsimustele õigesti ja nemad ise vastasid pigem paljud küsimused valesti. Katse 2 osalejatel paluti kirjeldada, kuidas nad tundsid end vastuseid andes C-positsioonilt (kus vastust ei olnud näha). Peaaegu kõik kinnitasid, et see valmistas raskusi, oli frustreeriv, sageli viidati ka sõltuvusele A ja B vastustest. Tihti kirjeldati dilemmat, kuidas vastata, kui näha on vaid osa slaidist.
  • Teine eksperiment sisaldas kahte olulist elementi, mida eelnevates katsetes ei olnud. 1) kontrolltingimus – inimesed asetati olukorda, kus lisaks ignorantsele olukorrale oli neil ka teadmise positsioon ehk nad nägid ja kuulsid õiget vastust. 2) seeria enesekohaseid mõõtmisi, millega hinnati motivatsioonifaktoreid, miks teatud vastuseid anti või kuidas tunnetati teiste suhtumist mittenõustumise korral.
  • Teine eksperiment näitas, et SFI mõju on tugev ja see ei ole tõenäoliselt seletatav ägeda reaktsiooniga halvale positsioonile eksperimendis; eksperimentaatori või teiste osalejate mõjuga. Mõju ei saa ka seletada vaid nt kes- kelle – kõrval või soolise asetuse järgi. Teoreetilised selgitused SFI mõjule- "ei soovi teisi jäljendada" või "soovin olla oma vastusega unikaalne" või "soovin olla teistest sõltumatu" ei leidnud samuti piisavalt kinnitust.
  • Kahe eksperimendi peale kokku selgus, et vastuseid ilma manipulatsioonita andes mittenõustuti õige vastusega (eksperimendid 1 ja 2) 27-30% ulatuses.
  • Kolmas katse järgis üldiselt sama protseduuri, mis teinegi, kuid selles oli olulisi lisandusi. Näiteks ei liigutatud positsioonil 6 istujat katse jooksul. Kuid kuuel korral projekteeriti sõna nii, et see oli sealistujale nähtav. Osadel juhtudel pidi 6. positsioonil istuv isik andma kinnituse grupi vastuse õigsuse kohta. Rõhuasetus on tõe tunnistamisel. Osalejatel paluti võimalikult ausalt vastata ning õiged vastused olid rahaliselt tasustatud, kui kogu grupp annab õige vastuse. Osalejad tunnistasid, et mõlemal juhul nii tõe prevaleerimise (tasustamise juhtudel) kui mitte prevaleerimise tingimustes tundsid nad tugevat dilemmat vastates seda, mida nad teavad või seda mis nad usuvad olevat korrektne vastus.
  • Tulemused näitasid, et manipuleerides osalejate tundlikkusega tõe suhtes suurenes mittenõustuvate vastuste hulk märkimisväärselt. Tulemus näitab, et SFI tugevus on seotud ausa suhtega omaenda ignorantsusesse (ehk oma ignorantsuse enesele tunnistamisega). Seega, olles kohustatud andma "õiget vastust", sest sellest sõltus raha võitmine (eksperiment 3), vastati valesti ehk mittenõustuti lausa 50% juhtudest.
  • Eksperiment 2 ja 3 näitas, et õige vastusega mitte nõustumine ei olnud seotud mitte niivõrd usalduse või usaldamatusega teiste vastajate suhtes, vaid pigem oma kehvema positsiooni tunnetamises (suur ning statistiliselt oluline SFI efekt ilmnes positsioonil 6 (kus õige vastus ei olnud näha), kus kogu vastustest 30,2% olid valed, mittenõustuvad vastused).
  • Väärtuspõhise pragmaatika seisukohta toetas 3. eksperiment. Manipuleerides osalejate tundlikkusega tõe suhtes suurendas mittenõustuvate vastuste hulka märkimisväärselt. Tulemus näitab, et SFI tugevus on seotud ausa suhtega omaenda ignorantsusesse (ehk oma ignorantsuse enesele tunnistamisega).
  • Kokkuvõtvalt võib öelda, et uurimine näitas, et SFI efekt on reaalne ja kõige efektiivsemalt selgitab mõju väärtuspõhine pragmaatika (kas täita ülesannet või kahelda?). Et selgitada uurimuse praktilist tähendust, on seda vaadeldud laiemas kontekstis.

Nähtuse avaldumine muudes valdkondades[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi on eeldatud, et keele eesmärgiks on jõuda vestluses nõustumiseni, siis samas ei leiaks vestlus üleüldse aset, kui inimesed alati üksteisega nõustuksid [6]. Seega mittenõustumine suunab küsimustele ning tõe otsimisele. Teistega kasuliku vestluse saavutamine sisaldab rohkemat, kui vaid teiste arvamuse usaldamine ning nende alati nõustumine (või vaiki olemine), isegi juhul kui ollakse mitteteadja positsioonil. Ja kuigi vahel võib jääda nö narripositsiooni, siis teise soov uurida mittenõustuja ignorantsuse tagamaid saab usalduse aktiks, näidates üles huvi kas inimese enda või arutletud teema kohta. Või kui vaadata kaugemale, siis mittenõustumine eksperdiga või küsides mitteteadlikke küsimusi võib näidata, et usutakse seda, et tulevikus ollakse antud teemal paremini informeeritud[5]. Nähtus on kaudselt seotud Aschi konformsuse eksperimendiga, kus ilmselgetes tingimustes nõustutakse grupi ehk enamuse vale arvamusega[7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mesoudi, A. (2009). How cultural evolutionary theory can inform social psychology and vice versa. Psychological Review, 116, 929–952
  2. Richerson, P. J., & Boyd, R. (2005). Not by genes alone: How culture transformed human evolution. Chicago, IL: University of Chicago Press.
  3. Hodges, B. H., & Geyer, A. (2006). A nonconformist account of the Asch experiments: Values, pragmatics, and moral dilemmas. Personality and Social Psychology Review, 10, 2–19.
  4. S. E. Asch (1956). Studies of independence and conformity: I. A minority of one against a unanimous majority. Psychological Monographs, 70 (9,Whole No. 416)
  5. 5,0 5,1 Hodges, B. H.,Meagher, B. R., McBain, R., Norton, D, J. Sroubek, A. (2014). Speaking From Ignorance: Not Agreeing With Others We Believe Are Correct. Journal of Personality and Social Psychology, 2014, Vol. 106, No. 2, 218–234
  6. Hodges, B. H. (2004). Asch and the balance of values. Behavioral and Brain Sciences, 27, 343–344. doi:10.1017/S0140525X04380088
  7. Asch, S.E. (1951). Effects of group pressure on the modification and distortion of judgments. H. Guetzkow (Ed.), Groups, leadership and men(pp. 177–190). Pittsburgh, PA:Carnegie Press.