Sotsiomeetria

Allikas: Vikipeedia

Sotsiomeetria on rühmasiseseid suhteid uuriv sotsiaalpsühholoogia haru. Selle loojaks oli Jacob L. Moreno, kes defineeris sotsiomeetriat, kui "uuring gruppide evolutsiooni ja organiseerituse ning grupis leiduvate indiviidide positsioonide kohta." Sotsiomeetrilised uurimused avaldavad gruppe vormivad varjatud struktuurid: liidud, alamgrupid, varjatud tõekspidamised, ideoloogilised nõustumised jne.

Üks Moreno innovatsioon sotsimeetrias on sotsiogramm. See on süstemaatiline meetod, mis graafiliselt kujutab grupid olevaid indiviide punktide või sõlmkohtadena ja nendevahelisi suhteid joonte või kaartena.

Sotsioloogia vallas on sotsiomeetrial kaks peamist haru: uurimuslik sotsiomeetria ja rakenduslik sotsiomeetria.

Uurimuslik sotsiomeetria on tegevuslik uurimine gruppidega, avastades sotsiaal-emotsionaalseid suhtevõrke, kasutades spetsiaalseid kriteeriume, nagu näiteks "kellega siit grupist tahaksite istuda tööl kõrvuti?", "kellelt te siit grupist küsite tööalast nõu?", "Kes grupis omab teie arust projekti läbiviimiseks vajalikke liidriomadusi?" jne. Uurimuslik sotsiomeetria huvitub suhtemustritest väikestes ja suuremates gruppides, nagu näiteks organisatsioon ja naabruskond.

Rakenduslik sotsiomeetria kasutab suurt hulka meetodeid, et aidata inimestel ja gruppidel vaadata üle, laiendada ja arendada eksisteerivaid psühholoogilis-sotsiaalseid suhtevõrke.

Mõlemad sotsomeetria vallad on selleks, et luua oma rakenduste abil suuremat spontaansust ja loovust nii indiviidides kui ka gruppides.