Sotsiaalne ettevõtlus

Allikas: Vikipeedia

Sotsiaalne ettevõtlus on sotsiaalsete ettevõtjate töö. Sotsiaalne ettevõtja avastab sotsiaalse probleemi ja kasutab ettevõtluse põhimõtteid, et luua ja hallata riskikapitali ning tekitada sotsiaalseid muutusi. Kui äriettevõtja on keskendunud materiaalse kasumi ja tulu mõõtmisele, siis sotsiaalne ettevõtja on keskendunud sotsiaalse kapitali loomisele. Kuigi sotsiaalseid ettevõtjaid seostatakse põhiliselt vabatahtliku ja mittetulundusliku sektoriga, ei tähenda see, et sotsiaalne ettevõtlus oleks vastuolus materiaalse kasumiteenimisega.

Sotsiaalse ettevõtluse eesmärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt pole sotsiaalsete ettevõtjate eesmärgiks eksisteeriv elukorraldus pea peale pöörata või muuta poliitilist korda, pigem keskendutakse konkreetsete ühiskondlike valukohtade tervendamisele. Tõsi küll, vahel võivad sotsiaalsete innovaatorite tegevusega kaasneda ka struktuursed muutused ühiskonnas, kuid harilikult kulgeb see loomulikult ja rahulikumalt kui mistahes revolutsiooni tehes. Sotsiaalne ettevõtja Muhammad Yunus, kes algatas Bangladeshis mikrolaenude süsteemi ja lõi Grameen panga, on raputanud küll üldsuse arusaama laenuvõimalustest, ent tema esialgseks sooviks oli pakkuda hoopis toimetulekuvõimalust ja alternatiivi inimestele, kes on liiga vaesed, selleks et tagatist omada ja suuri intresse maksta, ent kes ometi vajavad raha väikesteks investeeringuteks, et iseseisvalt hakkama saada.

Sotsiaalsete ettevõtjate sihiks on lahendada valupunkte ettevõtlikul moel, sageli otseselt ettevõtluse kaudu. Siit ka termini teine pool – „ettevõtlus“. Kui traditsioonilise sotsiaalabi kaudu abistatakse neid, kes on nõrgemad, abitumas olukorras ega tule iseendaga päriselt toime, süvendades sageli inimeste õnnetu-olemise tunnet ja abitust, siis sotsiaalse ettevõtluse läbi ärgitatakse inimesi ise oma eluga toime tulema, aidatakse taastada eneseusk ja iseseisva hakkamasaamise võime. Näiteks luuakse ettevõte, mis pakub vajalikku tööd ja innustab enesesse uskuma lootuse kaotanud inimesi, nagu endised kinnipeetavad või uimastisõltlased (Delancey Street Foundation USA’s, Mano Guru restoran Vilniuses).

Sotsiaalse ettevõtluse aluseks on enamasti hästitoimiv ja isemajandav ärimudel. Sotsiaalsetel ettevõtjatel on sageli arenenud majanduslik mõtlemine ning nad tajuvad ärimaailmas toimuvat hästi. Siiski, nende eesmärgiks ei ole mitte kasumiteenimine (mis tavapärases ärisektoris on aeg-ajalt toimunud ka keskkonnareostuse ja inimeste tervise hinnaga), vaid kasu, mida ühiskond tervikuna või konkreetne sihtrühm saab, ning alati pole saadavat kasu võimalik rahas mõõta. Ehkki on näiteid ettevõtetest, mida kaasrahastatakse riigi, kohaliku omavalitsuse või teiste toetusrahadega, teenib enamik sotsiaalseid ettevõtteid oma tegevuse kaudu igapäevakulud tasa ning ülejääva kasumi investeerib tagasi ühiskonda heategevuslikul eesmärgil.

Sotsiaalprojektid on sageli ühekordsed võimsad ettevõtmised, ent sotsiaalne ettevõtlus tähendab järjepidevat tegutsemist ja enese äramajandamist. Näiteks müüb Sihtasutus Terve Eesti tööandjatele HIV ja AIDS’i ennetamiseks koolitusi ning saadava tulu baasil finantseerib oma igapäevast tegevust. Koolitustasude eest makstakse palka sihtasutuse töötajatele, kaetakse igapäevased tegevuskulud ning uute koolituste korraldamine. Ühekordsest kampaaniast eristabki selle sotsiaalse ettevõtte tööd järjepidevus ning isemajandamine.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]