Sophie Scholl

Allikas: Vikipeedia

Sophie Scholl (õieti Sophia Magdalena Scholl; 9. mai 192122. veebruar 1943) oli Natsi-Saksamaa vastu tegutsenud ühenduse Valge Roos liige. Teda süüdistati kodumaareetmises ning giljotineeriti. Ta oli üks väheseid sakslasi, kes aktiivselt osutas vastupanu Kolmandale Riigile Teise maailmasõja päevil.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sophie sündis viielapselises peres. Tema isa oli Forchtenbergi linnapea. 7-aastaselt astus ta algkooli. Aastal 1930 siirdus perekond Ludwigsburgi, 2 aastat hiljem Ulmi, kus isa töötas majandus- ja maksukonsultandina.

Aastal 1932 alustas Sophie õpinguid tütarlaste gümnaasiumis. Hitleri võimuletulekul 1933. aastal astus entusiastlik Sophie Hitlerjugend', hiljem tema arusaam valitsevast korrast ja juutide kiusamisest ajendas teda töötama valitseva diktatuuri vastu.

Aastal 1940 lõpetas Sophie keskkooli ja asus tööle õpetajana.

1942. aastal astus ta Müncheni Ülikooli, kus tutvus Carl Muthi ja Theodor Haeckeriga, kes samuti olid valitseva korra vastu. Sama aasta suvel moodustati vastupanuliikumine Valge Roos, kus Sophie toimetas ja andis välja mitmeid lendlehti.

8. veebruaril 1943 ta arreteeriti. 21. veebruaril toimus kohus, kus Valge Roosi liikmeid ristküsitleti, päev hiljem mõisteti nad riigireetmises süüdi. Giljotineerimise viis täide Johann Reichart, surmad kinnitas dr. Walter Roemer. Mitmete juttude kohaselt ei palunud Sophie armu ka enne pea maha raiumist. Tema viimased sõnad olid "Päike ikka veel paistab" ("Die Sonne scheint noch").

Valge Roosi liikmete 20. surma-aastapäeval avati Sophie Scholli mälestussammas.

Varia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sophie Scholli tegevust on kajastatud filmis "Valge Roos" ("Die weiße Rose") ja filmis "Viis viimast päeva".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]