Soomustüdruk

Allikas: Vikipeedia

"Soomustüdruk" on Leida Kibuvitsa debüütromaan, mis võitis 1932. aasta romaanivõistlusel auhinnna.

Selle aasta oktoobri teisel poolel sadas Eesti kubermangus kestvalt vihma. Sellises sombuse ilmas sündis rätsepa naisel tütar, kelle nimeks sai Loona. Alguses maal elanud pere kolis linna ning Loona Tuisust sai linnalaps. Tuisud said kohe linna jõudes endale korteri. Loona esimene katse sõbruneda teiste lastega läks luhta, kuna ta oli teistest erinev. Ega elaminegi seal rahulik olnud. Sageli kuuldus ülemiselt korruselt hoope, mida jagas üks mees oma naisele ning sellepärast võis sageli näha Truutsi Roosit sinise silmaga. Kord oli Loonagi neid hoope kuulnud ja sel öösel ta enam magada ei saanud. Samal õhtul tuli Loona isa joobes olekus koju ning Loona soovis, et ta saaks siit linnast ära. Ta tahtis maale. Linnas ei meeldinud talle miski.

Kuna Loona isa pidas seal väikest poekest, sattus Loona pahandustesse. Nimelt käskis üks kohalik jõnglane Loonal oma isa poest komme ja muud magusat varastada, mida Loona tegigi. See tõi Loonale jama kaela, kuna tema ja selle jõnglase vahel tekkis tüli ja Loona laskis oma küüned käiku. Tagajärjeks oli see, et marakrati vanemad tulid Loona emale kaebama, et tema tütar, see Loona, oli nende armsal pojal silmnäo katki kraapinud. See asi aga ununes varsti.

Varsti juhtus Loonaga uus õnnetus; naabri koer tõmbas tal näo puruks, kuna arvas, et Loona tahab talt konti ära võtta. Oleks Loonaga kasvõi karjunud, aga ei. Ta oli vait kui sukk. Kui ema arvas, mis oli juhtunud, kutsus ta kiiremas korras arsti, kes Loona näol olevad haavad kinni õmbles.

Juhan Tuisk, Loona isa, on nüüd majahoidja ja Loona teine katse lastega sõbruneda läks samuti aia taha.

Loonal avaldusid esimesed kunstnikuanded, aga kuna ta oli endiselt teiste laste poolt põlatud, istus ta enamuse päevast toas ja joonistas. Päevad olid tühjad ja kõledad, öösiti haletses ema oma last. Miinal, Loona emal, oli suur mure oma lapse pärast. Sageli öösiti mõtles ta ikka, vaadates Loonat, t on ikka vaene laps küll. Kuid asi oli vastupidi. Loona oli öösiti rikkamast rikkam. Mida päev ei toonud, selle tõi öö. Loona ema töötas päevad läbi pesumajas, et perele raha teenida, kuid sai pidevalt petta ja seetõttu oli Loonal oma emast pidevalt kahju. Kord andis Miina isegi laenu, mida ta enam tagasi ei saanud. Ühesõnaga, kõik läks allamäge.

Loona õppis lugema ja perekond Tuisud kolisid jõe äärde, kus Loona õppis savikujusid tegema. Vahepeal oli tulnud sõda ja Loona oli aeg kooli minna. Koolis aga noriti Loonat tema vanemate elukutse pärast. Kuna talle seal ei meeldinud, vahetas Loona vanemate teadmata kooli. Teises koolis hoopis parem õpetaja, kes ei norinud kedagi. Vanas koolis norisid Loonat isegi õpetajad. Uus kool oli aga tasuline ja Loonal ei olnud raha õppemaksu maksmiseks ning seetõttu ka valetas kooli personalile, et kui isa kaugelt tagasi tuleb, küll ta siis maksab. Varsti said aga Loona vanemad sellest koolivahetusest teada ja Loona sai karistada. Kergelt küll, aga ikkagi. Sõda läks aina käredamaks. Loonas oli saanud terve ja tõmmu kümneaastane tüdruk, kes oli palju lugenud.

Sakslased keelasid toiduvarude olemasolu. Kõik, mis leiti, konfiskeeriti. Samuti ei tohtinud olla ka terariistu. Juhan Tuisk meisterdas seetõttu ühe seina kahekordseks ja peitis toiduvarud ning vana täägi sinna. Samuti ei tohtinud olla ka veesõidukeid. Kõik, mis olid, tuli viia vastavasse kohta. Juhan lasi lihtsalt oma paadi jõepõhja.

Loona on omamoodi koduarestis. Kuna linnas ja lähistel käib sõda, kardab Miia, et mõni juhuslik kuul tema tütart tabab. Loona aga käib ikkagi väljas. Kui ema ja isa on tööl, tulevad poisikesed ja lasevad Loona toast välja. Koos käivad kelgutamas ja kord juhtub see, mida Miina kõige enam kartis, kuid mitte Loonaga.

Kui Loona jälle kodunt ära „põgenes,” otsustasid lapsed, et järgnevad sõduritele, kes viivad vange kuskile kaugemale, et siis nad maha lasta. Lapsed tahtsid just seda mahalaskmist näha. Korraga pistab üks vangidest jooksu ja kohe hakkavad sõdurid talle järele tulistama. Kõik lapsed varjuvad, kes kuhu saab. Loona on näoli lumes, keset jäätunud jõge. Kuulirahe lõppedes tõusevad pikaliolijad üles, peale ühe. See on Loona isa. Külamehed vedasid Juhani koju ja asetasid voodisse. Juhan sonis paar päeva ja siis suri.

Ühel õhtul mängis Loona naabrilaste juures ja need näitasid talle rahakotti, milles oli pärisraha. Õhtul kui Loona magama heitis, tuli naabrinaine Miina jutule. Selgus, et tema lapsed ei leia enam oma rahakotti, milles pärisraha sees. Ta arvas, et äkki pani Loona selle enda põlle taskusse. Hiljem leidsid naabrilapsed oma rahakoti üles, see oli olnud leivakapis, kuid Loona jäi endiselt vargaks.

Sügisel läks Loona saksa kooli. Uues koolis seisis Loona sageli nurgas, nagu eelmisteski. Kuigi Loona lausa suurepäraselt, oli tal pidevalt pahandusi, kuid ta lõpetab kooli eeskujulikult. Siis läks ta linnagümnaasiumisse. Seal tutvus ta uute sõpradega, kuid ka uute vaenlastega. Sõpradega siiski rohkem kui vaenlastega. Samasuguseid pahandusi nagu vanades koolides ta enam ei teinud. Suure üllatuse ja õnne osaks sai Loona siis, kui ta kohtas kirjaniku Oskar Lutsu, kelle teost „Kevade” ta oli lugenud.

Loona isa venna- naine tahtis, et Loona läheks gümnaasiumi kõrvalt kunstikooli, kuna ta oli näinud, kui hästi Loona joonistab. Lellenaine lubas katta kõik kunstikooliga seotud kulutused tingimusel, et Loona kuulsaks saaks. Loonast aga ei saanud kuulsat kunstnikku, sest lellenaine loobus üsna pea oma kohast Loona biograafiast. Kuid Loona jätkas kunstikoolis käimist, kuigi tal seal õpetajatega häid suhteid ei ole.

Gümnaasiumisse tulevad uued õpetajad: geograafia- ja usuõpetaja. Mõlema tekivad Loonal halvad suhted ja geograafiaõpetaja teeb nii, et Loona jääks klassi kordama. See tal ka õnnestub, kuid Loona lõpetab selle klassi siiski tublide neljade ja viitega, geograafia kaasa arvatud. Mis siis sellest, et tal kulus pool aastat rohkem kui teistel. Loona leiab endale ka poisi, kes temaga üsna pea abielluda tahab, kuid see jääb teostamata, kuna poisi vanemad on selle vastu ning nende suhe laguneb üleüldse ära.

Aeg möödub linnutiivul ja Loona lõpetab kooli. Miina tahab, et Loona tööle läheks Ning Loona lähebki. Ta saab töökoha maale apteeki. Loona teeb seal koristustöid. Sealt lahkub Loona üsna varsti, kuna pererahvas käitub kuidagi üleolevat ja nad nimetavad ennast läbi ja läbi harituks, mida nad Loona arvates teps mitte ei ole. Ta ei saanud nendega üldse hästi läbi. Nii suundub ta tagasi koju, ema juurde. Linnas oleks Loona väga hea töökoha saanud. Endine klassiõde, nüüd pangateller, ütles Loonale, et töötaja läheb ära ja olgu Loona siis kohe platsis. Vaene Loona tegi sellega vea, et läks ühe tuttava juurde nõu küsima. Järgmisel päeval oli selle nõuandja poeg pangas töötaja nagu kõpsti. Niimoodi läks Loonal seegi töökoht vett vedama.

Trükikoda- koht, kuhu Loona tööle sai. Töökoht oli alla igasugust arvestust, kuid Loona oli oma tööga ülimalt rahul.

Algul oli ta teiste töötajate hulgas nagu lammas hundikarjas, kuid ajapikku hakkasid teised Loonat omaks võtma. Just siis, kui Loona hakkas seal end tundma nagu oma inimene, korraldasid teised töötajad Loona teadmata streigi. Kui Loona ühel hommikul tööle tuli, nägi ta, et oli ainuke töötaja trükikojas. Sellest, et teised streigivad, sai ta teada ülemuselt, kes seal ringi kooserdas ja töölisi kirus. Seda kuuldes otsustas ka Loona streikida, kuid kaotas seetõttu oma töökoha.

Järgmisena läks Loona tööle sõjaväkke. Seal pidas ta sekretäriametit. Sõjaväes tekkisid tal uued sõbrad ja ka mõni uus vaenlane. Tuli aeg kroonuga koos laagrisse minna, kus Loonat ootasid ees uued „seiklused.” Laagrikoht oli muidugi ilus, koguni järvega, kuid päevad olid igavad. Õhtuti käunusid mingisugused pillid, räusati ja sõimati. Vihased ajad olid eriti jubedad, kuna Belgia moodi laotud katused ei tahtnud üldse vett pidada ja Loona tundis end kui lageda taeva all.

Kuuskümmend kaks päeva oli juba seal konutatud ja igavletud. Laagripäevad olid tapvalt palavad ja lämbed. Ühel lõunal, kui Loona ei söönud mitte oma kambris, vaid söögisaali lähedal asuvas kambris, kuulis ta söögisaalis einestavate sõdurite juttu. Nad rääkisid seal kihlveost, mille keskmes oli Loona. Kuulnud ära, mis seal söögisaalis räägiti, ja saanud aru, et tema peale oli kihla veetud, tormas ta tagumise ukse kaudu välja ja kadus oma kambrisse. Mees, kes kihveo sõlmis, kaotas selle, kuna Loona lahkus omal tahtel laagrist.

Staap kolis linna ja Loona läks sinna tagasi tööle. Ühel õhtul üritas kolonel Ploom teha Loonale lähenemiskatse, kuid see ebaõnnestus. Loona rebis end tema haardest lahti ja põgenes. Hiljem andis kolonel Loonale omamoodi armastuskirja, mille tahtis kohe tagasi saada, kuid Loona otsustas selle kirja kindluse mõttes endale jätta ja see ei meeldinud kolonel Ploomile kohe üldse. Sellest kirjast tuli veel Loonale paksu pahandust. Paljud Loona sõbrad soovitasid Loonal selle kirjaga kolonelilt raha välja „pommida,” kuid Loona ei teinud seda. Ta peitis selle kirja koju ja õieti tegi, kuna varsti kuulis ta ema käest, et seda kirja oli otsitud.

Alguses oli kõigil koloneli alluvatel hea meel, et Loona koloneli selle kirjaga nii-öelda hirmu all hoiab, kuid nad eksisid. Peale seda, kui koloneli naine oli tahtnud Loonalt kirja ära osta, millepeale Loona ütles, et ta oli selle ära põletanud, hakkas kolonel käituma nagu jumal. Kõik tema heaks tööd tegevad inimese. Enamasti Loona sõbrad, said sellised ülesanded, et ükski surelik ei oleks selliste ülesannetega toime tulnud. Kõik, isegi Loona sugulased, hakkasid Loonat selle tembu pärast vihkama ja üldiselt sai pärast Loonast ja ta emast linna naerualused. Varsti kuulsid kõik, et Loonal on see kiri alles ja ta ei olegi seda ära põletanud. Seda kuuldes hakkas kolonel kasutama igasuguseid nippe, et Loonalt see kiri välja petta, kuid see tal ei õnnestunud.

Ühel talvehommikul kirjutas Loona Tuisk majandusosakonnas lahkumispalve. Ta palus end ametikohustuste täitmisest vabastada omal soovil, põhjuseks oli, et Loona tahtis edasi õppima minna. Tegelikult ei tahtnud ta kuskile õppima minna, vaid ta tahtis lihtsalt sealt sõjaväest pääseda.

Ühel talveõhtul juhtus midagi. Loona ema oli läinud koos sõbraga villast lõnga tooma, kuid ei tulnud tagasi.

Loona ootas toas ema, kui tuli sisse seesama sõber, kellega Loona ema oli läinud lõnga tooma. Ta ähkis ja puhkis ja lõpuks sai ka sõnad suust välja. Ta teatas Loonale, et ta ema oli kukkunud jääauku. Loona tormas kleidiväel välja ega peatunud enne, kui selle suure jääaugu juures. Ta viskus kõhuli jääle, kuid ta sõrmed puudutasid vaevalt vett. Ikka ja jälle laskus ta kõhuli jääservale, kuid talle vaatas sealt vastu ainult mustav sügavik.

Koju jõudnud Loona toakest ummistasid inimesed ja kaks politseinikku. Nad pärisid Loonalt igasugusid küsimusi ja noorem tahtis Loonale selgeks teha, et tegemist võib olla enesetapuga. Seda kuuldes vihastas Loona ja ajas kõik toast minema ja lukustas ukse.

Pool õhtut tatsas ta ukse juurest aknani ja tagasi. Aknast nägi ta seda kohta, kuhu kadus ta ema. Selle suure jääaugu, mis meenutas tenniseväljakut, oli sinna tekkinud kohalik õllevabrik „A Le Coq.” Hommikul pannakse loona vankrisse ja võetakse suund haigla poole. Teel haiglasse mõõdutakse kohtadest, kus hukkusid Loona vanemad.