Soomusautode Kolonn
| Soomusautode kolonn | |
|---|---|
| Tegev | 14. aprill 1919 – 10. veebruar 1921 |
| Riik |
 Eesti |
| Kuuluvus | Eesti Rahvavägi |
| Liik | Soomusvägi |
| Osa | Soomusrongide divisjon/diviis |
| Tähtpäevad | 14. aprill |
| Lahingud | Eesti Vabadussõda |
| Ülemad | |
| Soomusautode kolonni ülem |
August Nieländer Albert Ojasson |
Soomusautode kolonn oli Eesti Vabadussõja ajal 14. aprillil 1919 moodustatud soomusväeosa, mis moodustati iseseisva väeosana 14. aprillil 1919 Eesti Vabadussõja algetapil ehitatud ja algselt jalaväepolkude juures tegutsenud üksikutest soomusautodest. Kolonn oli eelkõige administratiivüksus, lahinguülesandeid täites allus konkreetne soomusauto ikkagi selle jalaväepolgu ülemale, kelle tegevust parajasti toetati. Pärast Vabadussõda Soomusautode Kolonn iseseisva väeosana kaotati ja viimase päevakäsuga 10. veebruaril 1921 formeeriti ümber soomusautode rooduks Soomusrongide brigaadis.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Soomusautode ehitamist alustati Tallinnas, Tallinna sadamatehastes ühel ajal soomusrongidega. Vabadussõja ajal ehitati soomusautosi Tallinnas ja üks Vanapagan Pärnus. Tallinnas soomusautod ehitati - 1 Federali (Estonia), 1 Renault' (Tasuja) ja 1 Packardi (Wahur) ning 5 AEC (Toonela, Wibuane, Kalewipoeg, Kotkasilm ja Erilane (hiljem Lembit)) šassiidele. Pärnus ehitati 1 soomusauto - Delahaye alusele (Wanapagan). Esimene soomusauto Estonia valmis juba 1918. aasta lõpul ja jäi esialgu Tallinna valveteenistuseks. Teisena valminud soomusauto Tasuja saadeti 13. jaanuaril 1919 Viljandisse ning Tasuja jõudis rindele 20. jaanuaril. Esimene lahing oli Tasujal 22. jaanuaril Tõrva piirkonnas Helmes. Tasuja osales lahingutes Lõuna-Eestis ja jäi 1919. aasta märtsis lahingus Orava mõisa juures maastikul kinni ja hukkus. 1919. aasta märtsi algul jõudis rindele kodusel teel Pärnus valminud soomusauto Vanapagan ja toetas 6. jalaväepolgu tegevust.
14. märtsil vallutasid Soome Põhja Pojad lahingus Vastseliina juures ühe vaenlase soomusauto ja andsid selle üle eestlastele, mis sai pärast remonti ja mehitamist nime Pisuhänd. Sõja jooksul võeti vastastelt 4 soomusautot - Peerless šassiil (Pisuhänd (soomusauto)|), 2 Austin-Putilovetsi (Tasuja ja Suur Tõll) ja Fiat (Wambola).
Kui esimesed soomusautod valmisid, saadeti need kohe rindele ja allutati operatiivselt polguülemale, kelle juures tegutseti ning administratiivne alluvus jäi lahtiseks. Hiljem allutati need formaalselt Soomusrongide Divisjonile ja 14. aprillil 1919 moodustati iseseisev üksus Soomusautode kolonn, mille alluvusse kõik soomusautod koondati. Reaalselt tegutsesid soomusautod ka edaspidi üksikult erinevate jalaväeüksuste juures. Väeosa peamiseks ülesandeks sai lahinguüksuste varustamise ja remondiga tegelemine.[1]
Üksuse esimeseks ülemaks sai alamkapten August Nieländer, kes oli küll Vene armees läbinud soomusautode kursuse, kuid oli seal tegelikult sõjaväemuusik. Nieländer polnud paraku oma ülesannete kõrgusel ega saanud väeosa formeerimise ja juhtimisega reaalselt hakkama. Ta asendati 10. oktoobril 1919 leitnant Albert Ojassoniga. Ojassoni juhtimisel hakkas väeosa tõeliselt arenema: staabi juurde moodustati tehnika- ja majandusosakond. Tehnikaosakonna ülemaks sai varem Tallinnas soomusautode ehitamist organiseerinud kapten Arthur Uus (1893–1920), kes moodustas väeosa oma töökoja soomusautode remontimiseks. Varem oli remonti teostatud Soomusrongide Diviisi liikuvas töökojas, kus n-ö võõra üksuse tehnikat remonditi viimases järjekorras. Iga soomusauto meeskond oli ise varuosi kogunud ja püüdis neid teiste meeskondade eest varjata.[1]
Soomusautode arvu suurenedes jagati need rühmadeks. Soomusrongide diviisi soomusautode kolonni 2. rühma[2] ülem oli alamkapten Konstantin Kanep. Vahetult enne Vabadussõja lõppu oli kolm soomusautorühma, igaühes kolm soomusautot. Pärast vabadussõda 25. veebruaril 1920 moodustati veel neljaski, kuhu kuulus 2 soomusautot.
Veidi enne Vabadussõja lõppu jõuti soomusrongide diviisi välipatareist nr 12 moodustada soomusautode kolonni suurtükirühm, kuhu kuulusid 5-tonnise kandejõuga soomustatud veokid Puuk ja Sorts, millel paiknesid 1902. aasta 76 mm vene välikahurid Vemmal ja Müristaja.[1] Pärast Vabadussõda need masinad lammutati[3]
Soomusautode kolonni ülemad[muuda | muuda lähteteksti]
- August Nieländer, soomusautode kolonni ülem aprill 1919 – 10. oktoober 1919;[1]
- Albert Ojasson, soomusautode kolonni ülem 10. oktoober 1919 – 10. veebruar 1921.[1]
Organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Soomusautode kolonni staabis olid rivi-, tehnika- ja majandusosakond ning sidekomando. Soomusrongide eeskujul oli plaanis luua ka dessantüksus, kuid sõda lõppes enne, kui see teostada jõuti. Vahetult pärast Vabadussõja lõppu 14. aprillil 1920 kuulus üksusse 12 soomusautot, 2 soomusveokit suurtükkidega, 6 veoautot, 2 kergeveoautot, üks laskemoonaauto, üks sõiduauto ja 4 mootorratast.[1] Lisaks all tabelis toodud soomusautodele kuulus üksusse ka soomusauto Vanapagan, mida rivikoosseisu ei kinnitatud. Seda kasutati mõnda aega õppemasinana ning paigutati siis ilma relvade ja mootorita lattu kui oma aja ära elanud masin.[4]
| Rühm | Moodustatud | Soomusautod | Muu koosseis |
|---|---|---|---|
| 1. rühm | ? | Kalevipoeg, Pisuhänd, Estonia | 3 veoautot ja 2 mootorratast |
| 2. rühm | 6. juuli 1919 | Wibulane, Toonela, Wahur | 3 veoautot |
| 3. rühm | ? | Tasuja, Kotkasilm, Erilane (hiljem Lembit) | 2 veoautot |
| 4. rühm | 25. veebruar 1920 | Suur Tõll, Vambola | |
| Suurtükirühm | ? | Soomusveokid: Puuk, Sorts |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tiit Noormets, Mati Õun. Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940. Kirjastus Tammiskilp, Tallinn 1999, ISBN 9985-60-692-2
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Tiit Noormets "Eesti soomusautod", ajakiri Tehnikamaailm